Kaltsupaberi ja puidutselluloosist paberi võrdlus (0)

Kaltsupaberi ja puidutselluloosist paberi võrdlus
Paberit ei kasutatud enne 1. sajandit kuigi laialt ning alles 4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid (siid, papüürus , pärgament, savitahvel ) kuna paber on kõige vastupidavam, kergem ja käepärasem ning seda on odav toota. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm.
Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti lagunema , et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi želatiiniga, mis võeti kasutusele 1380 . aastatel. Euroopas võeti kaltsupaber kasutusele kirjutusmaterjalina 12. sajandil, asendades seni kasutusel olnud pärgamenti. Kuna tooraineks kasutatavad riideid olid enamuses valmistatud linasest materjalist, oli tooraine odav ja seda leidus praktiliselt kõikjal. Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, millest paberi omadused olid halvemad kui linasel kaltsupaberil. Veelgi halvem oli  siidi  ja villaste kaltsudega valmistatud paberi kvaliteet, see paber sobis ainult pakkepaberiks. Suure veekulu tõttu ehitati paberiveskid veerohkete jõgede kallastele. Eesti esimesed paberiveskid olid Emajõe, Võhandu ja Härjapea jõe ääres.
Umbes 1680. aastal leiutati Hollandis paberikiudaine jahvatamiseks hollander, mis kiirendas paberi tootmise protsessi ja vähendas toorainete kulu. 19.sajandil kujunes välja moodne paberitootmise tehnoloogia, mis on suuresti kasutusel ka tänapäeval. 1830ndatel aastatel võeti kasutusele paberi liimistamine otse kiumassi viidava kampoli ja alumiiniumsulfaadiga. 1844 . aastal leiutasid sakslased F. Keller ja H. Voelter sobiva lahenduse, mis võimaldas paberi toorainena kasutada puitu.
Peaaegu kõikide taimede töötlemisel on võimalik saada paberi valmistamiseks vajalikku tselluloosi kiudu . Samas ei ole tselluloosi hulk ja tema omadused taimedes ühesugused. Paberi valmistamiseks on parimad taimed, mille koostises leidub palju puhast tselluloosi. Samuti on oluline tselluloosikiudude pikkus. Eriti hästi sobivad pikki kiude andvad ja võimalikult vähe liit- ning sideaineid sisaldavad taimed. Oluline on, et side- ja lisaained oleksid taime töötlemise käigus kergesti eemaldatavad. Selliste looduslike materjalide hulka kuuluvad kanep, lina, puude (peamiselt erinevate mooruspuu liikide) niinekiud, mitmesugused heintaimed ja kõrrelised (erinevad õled), puuvill , bambus, džuut , ramjee,rotang jmt. Neist kõige rikkalikumalt ja kõige puhtamat tselluloosikiudu annavad kanep, lina ja puuvill.
1867. aastal sai alguse puidumassist tehtud paberi tootmine. Põhjuseks, miks vahetati kaltsu paber tselluloosist paberi vastu oli toormaterjali saamine. Kuna keskajal kanti riided ribadeks, ei tarvitsenud olla kantud linane materjal piisavalt kvaliteetne paberi valmistamiseks. Samuti hakkas nõudmine raamatute järgi kiirelt tõusma ja see tähendas, et paberit oli vaja toota rohkem kui varem. Katsetusi uue materjali leidmiseks hakati tegema 18. sajandil. 19.saj. keskpaika võibki lugeda moodsa paberitehnoloogia alguseks. Puidu baasil valmistatava paberi tooraine sorteeritakse, puhastatakse ja peenestatakse sulfit - või sulfaatprotsessi abil. Mass valgendatakse ja jahvatatakse. Seejärel paberimass töödeldakse (liimistatakse ning lisatakse täite- ja värvaineid). Lõpuks valatakse mass vormidesse ja moodustatakse trükikate. Katmise järel läheb paber lõikamisele. Paberirullid lõigatakse kõigepealt otstest puhtaks ja seejärel lõigatakse poognapaber soovitud formaati . Formaati lõigatakse paber rullist spetsiaalsetel sorteerimis-lõikamismasinatel, sorteeritakse välja ka paberi defektid (augud, kortsud , plekid). Lõpuks paber pakitakse.
Puitmassi lisamine muutis paberi tunduvalt odavamaks, kuid samal ajal halvenes paberi kvaliteet. Paremate omadustega paberi saamiseks tuli lisaained uuenduslike keemiliste menetluste abil eemaldada, nii et jääks järele ainult tselluloosikiud. Inglise keemikute H. Burgessi ja C. Watti poolt leiutati 1851 . aastal soodaprotsess, mis oli esimene selline meetod. 1866. aastal järgnes sellele sulfitprotsessi ning 1884. aastal sulfaatprotsessi kasutuselevõtt. 1851.aastal võeti kasutusele veel paberi pleegitamine klooriga, kuid sellist meetodit vähendati 1980ndatel aastatel selle halva mõju tõttu keskkonnale.
Kasutatud kirjandus:

• „Paberi ajalugu“ ÕIS-i õppematerjalide alt
  
• AnnaAbi.ee-st saadud fail „Paber“ autor LALZ (Laura)
  
• https://www.mindomo.com/mindmap/paber-4970b171a7864cbea40389663211619b
  
• http://trykiliit.ee/trukindus/paberi-valik/paberi-koostis-ja-tehnilised-naitajad/