Organismide pärilikus ja muutlikus (0)

Pärilikkus on organismide omadus säilitada ja paljunemisel järglastele edasi anda tunnuste kujunemise ja arenemiste iseärasusi. DNA e. desoksüribonukleiinhape on nukleiinhapete hulka kuuluv rakutuumas paiknevates kromosoomides olev aine, mis sisaldab ja säilitab pärilikku informatsiooni. Geen on DNA lõik, pärilikkuse algüksus, mis osaleb organismi ühe või mitme tunnuse kujunemises. Organismis võib igal geenil olla kaks erinevat vormi ehk alleeli. Dominantne alleel on alleel, mis valitseb teise üle ja mille poolt määratud tunnus organismil alati avaldub. Retsessiivseks alleeliks nimetatakse allasurutud alleeli. Muutlikus on organismide võime muutuda ning seetõttu üksteisest erineda. Muutlikus jaguneb pärilikuks muutlikkuseks (see pärandub järglastele, muutused on toimunud kas geenides või kromosoomides) ning mittepärilikuks muutuseks. Pärilik muutlikus esineb mutatiivse (juhuslikud, tavaliselt väliskeskkonna mõjul toimunud muutused e. mutatsioonid muudavad geenide või kromosoomide struktuuri või kromosoomide arvu) ja kombinatiivse (kõige rohkem levinud suguliselt paljunevatel organismidel – sugulisel paljunemisel toimub meioosis geenide ümberkombineerumine, selle tulemusena saadakse erineva pärilikkusega sugurakud , viljastumisel ühinevad isas - ja emassugurakud, millega kaasneb samuti geenide kombineerumine) muutlikkusena. Mutageenid on mutatsioone põhjustavad erinevad tegurid, mis jaotatakse bioloogilisteks ( viirused , bakterite ja hallitusseente toksiinid, taimsed alkaloidid), keemilisteks (tugevatoimelised alused ja happed, mitmesugused orgaanilised ühendid, osa olmekeemia tooteid, paljud ravimid ) ja füüsikalisteks ( kiirgused ; röntgen- ja ultraviolettkiirgus → radioaktiivne kiirgus). Kaksikud on ühes emakas ühel ajal arenenud järglast. Ühemunaraku kaksikute korral viljastab üks spermatosoid ühe munaraku ning idulane jaguneb arengu algperioodil kaheks. Kummastki lahknenud idulase osast areneb uus organism. Need kaksikud on alati üht sugu, pärilikult ühesugused, ja välimuselt laus äravahetamiseni sarnased. Nende erinevused on tingitud ainult keskkonna mõjust, sest nende geenid on ühesugused. Kui idulane jaguneb liiga hilja, sünnivad siiami kaksikud. Erimunaraku kaksikute korral valmib korraga kaks munarakku, need viljastatakse eraldi, kumbki ühe spermatosoidiga. Nad võivad olla kas samast või erinevast soost, kuid pärilikkuselt on nad alati erinevad. Nende erinevused on põhjustatud nii pärilikust muutlikkusest kui ka keskkonnatingimuste mõjust. Vegetatiivse paljunemise korral on päriliku muutlikkuse aste minimaalne (sugurakkude valmimist ega viljastumist ei toimu), ainsaks muutlikkuse allikaks on paljunemisüksustes toimuvad mutatsioonid. Välimuselt sarnanevad nad teineteisele nagu tavalised ühe perekonna lapsed. Inimese keharakkudes on 46, sugurakkudes 23 kromosoomi. Kõige suurem päriliku muutlikkuse aste iseloomustab sugulist sigimist, sest sugurakkude valmimisel toimub meioosis (rakkude jagunemisviis, mille tulemusena kromosoomide arv moodustuvates tütarrakkudes on vähenenud poole võrra) geenide ümberkombineerumine, mille tulemusena iga sugurakk kannab pärilikku informatsiooni. Sugurakkude ühinemine viljastumisel suurendab pärilikku muutlikust veelgi. Monogeensete haiguste puhul on üks vigane geen ( kurttummus , veritsustõbi, kõrge kolesterool ), polügeensete haiguste puhul mitu muundunud geeni (kõrge vererõhk, skisofreenia, reuma , suhkrutõbi).