Bohr. Tema kvanditud aatomimudel baseerub kolmel nn Bohri printsiibil: 1. aatom saab olla ainult kindlates statsionaarsetes olekutes (elektronidel on mitu võimalikku orbiiti ümber tuuma tiirlemisel. Tuumale lähemal on energia väiksem ja kaugemal suurem) 2. statsionaarses olekus aatom ei kiirga (elektronid ei vaheta orbiite) 3. üleminekul ühest olekust teise aatom kiirgab või neelab energiakvandi (kui aatom saab energiat juurde, siis elektronid liiguvad suurema energiaga orbiitidele ja aatom tervikuna neelab energiat. kui elektronid liiguvad madalama energiaga orbiitidele, siis kiirgub aatomist ülejäääv energia valgusena. Sõltuvalt sellest, milline on elektroni liikumine, võib tekkida ka erinevat värvi valgus). Valguse mikrovälgatusi lähetatakse aatomist kvantsiiretel, üleminekutel energiatasemete vahel Valgus on elektromagnetlainetus Kvantsiiret tuleb käsitleda kui elektroni võnkumist ühest seisulainest teise, ühest elektronpilvetl teise
Röntgenkiirgus 2014 Kiirgus Aine mikrosüsteemi muutus Välispidise mõju toimel elektronid ergastuvad ja hüppavad kõrgematele orbiitidele Kiirgus tekib,kui mikrosüsteem läheb ergastatud olekust tagasi stabiilsesse põhiolekusse Röntgenkiirgus Röntgenkiirgus on elektromagnetkiirgus Wilhelm Conrad Röntgen Nikola Tesla Röntgenkiirgus avastati katsetes Crookesi toruga Levimiskiirus C = 3x108 m/s Röntgenkiirgusel on rohkem energiat kui nähtaval valgusel, seega võib läbida kudesid Mida mõõdetakse? Neeldunud doos ehk neeldunud energia Kiirguse mõju konkreetsele koetüübile Sagedus (Hz)
09.09Energia E=hf e-energia h-Plancki konstant f-sagedus E=mc2 VALGUSKIIRGUS Hf=mc2=> m=hf/c2 Aatomis on elektronidel teatud kindel hulk orbiite, millel liikudes aatomi energeetiline olek ei muutu-neid orbiite nim lubatud orbiitideks. Kõige väiksema energia olekut nim aatomi põhiolekuks ja teisi kõik ergastatud olekuks.Kui orbiitidele vastavad eergiad on En ja Ek, siis kiiratava või eelatava valduskvand energia avaldub Hf=Ek-En. Energia on määratud täisarvugan, mida nimetatakse peakvantarvuks. Lisaks kirjeldatakse energiat orbitaalkvatarvu, spinni ja magnetkvantarvuga. On kindlaks tehtud, et ühes aatomis ei saa olla kahte elektroni täpselt ühesuguste kvantarvude komplektiga. Seda printsiipi nimetatakse tõrjutusprintsiibiks ehk Pauli printsiip(W.Pauli). Järgmise olulise sammu tegi 1924.a. L
Aatomi põhiolek kui tal on madalaim võimalik energia Ergastatud olek-kui elektronid on liikunud kõrgematele orbiitidele Spekter-värvuste skaala (pidevspekter, kiirgusspekter, neeldumispekter) Bohri postulaadid: 1)Statsionaarsete olekute postulaat: aatom võib viibida ainult erilistes statsionaarsetes olekutes, millele vastavad aatomi koguenergia diskreetsed väärtused 2)Lubatud orbiitite postulaat: aatomi püsivatele olekutele vastab elektroni tiirlemine kindlatel orbiitidel 3)kiirguse posulaat: üleminek ühest statsionaarsest olekust teise aatom kiirgab (või neelab) elektrimagnetilise energiakvandi
Sõnasta Bohr'i postulaadid- 1) Elektron liigub aatomis ainult teatud kindlatel "lubatud" orbiitidel. Lubatud orbiitidel liikudes elektron ei kiirga. 2) Elektroni üleminekul ühelt lubatud orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab valgust kindlate portsjonite, kvantide kaupa. 1. Mis on aatomi põhiolek ja ergastunud olek?- Põhiolekus on tal madalaim võimalik energia, ergastunud olekus on aga elektronid liikunud kõrgematele orbiitidele. 2. Kirjelda aatomituuma ehitust. Mis on massiarv ja tuumalaeng?- Aatomituum koosneb prootonitest ja neutronitest. Massiarv on prootonite ja neutronite koguarv tuumas. Tuumalaeng on elektronide arv=tuuma laenguarv=koht Mendelejevi tabelis. 3. Mis on isotoobid?- Isotoobid on ühe ja sama keemilise elemendi erinevate massiarvudega aatomid. 4. Mis on deuteerium ja triitium? Kui suured on nende laengu- ja massiarvud?- 5. Mis on looduslik radioaktiivsus
Second level Third level Fourth level Fifth level Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse kosmilise kiirguse osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Aeglasemad osakesed Päikeselt haaratakse Maa magnetvälja poolt atmosfääri magnetpooluste kohal. Nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Magnetpoolusele lähenedes liikumine aeglustub ja suunduvad tagasi kosmilise kiirguse osakesed jäävad Maa lähedale kiirgusvöönditesse. Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim on u 80 km ja kõrgeim 200 km. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level
m, sügavus 12,5 m. Sügavhaua läbimõõt valli harjalt 50 m, sügavus 4,5 m. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level ASTEROID § Meteoorkeha, mille läbimõõt on suurem kui 1 km, nimetatakse asteroidiks. § Asteroid on väike planeedisarnane taevakeha, mis tiirleb Kepleri seadustele vastavatel orbiitidele ümber Päikese. (Kepleri seadused kirjeldavad planeetide liikumist ümber Päikese) § Praegu on teada umbes 338 000 asteroidi. § Nende koguarv arvatakse ulatuvat miljonitesse. § Neid nimetatakse ka planetoidideks. § Asteroidid on ebakorrapärase kujuga, sest nende gravitatsioonist ei piisa kerakujuliseks muutumiseks. § Vähesed asteroidid on suurema läbimõõduga kui 100 km. Väikseimate senivaadeldud asteroidide diameeter on vaid mõnisada meetrit.
ei jää spiraali raadius samaks vaid väheneb, sest osake liigub järjest tugevamasse magnetvälja. Valemi R=mv/eB põhjal peabki R vähenema, kui B suureneb. Teiseks erinevuseks on see, et pidevalt väheneb spiraali samm. Seda põhjustab jõud F2, mis püüab osakese liikumist takistada. Spiraali samm väheneb kuni nullini, siis hakkab osake ikka mööda spiraali tagasi liikuma ja samm jälle suurenema. Elementaarosakesed mis satuvad Maa magnetvälja, jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle omakorda tagasi suunab. Nii kontsentreeruvad laetud osakesed Maa lähedale nn. kiirgusvöönditesse. Need lõksupüütud osakesed on enamasti prootonid ja elektronid, mis liiguvad kiirustega kuni 600 km/s. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd umbes 100 km kõrguselt, ekvaatoril 1000 km kõrguselt.
St. rikutakse energia ja massi seost. Vastastikmõju ülekandumise ajal ei saa neid registreerida ega püüda, sellepärast nim. neid virtuaalseteks. 17. Millest koosnevad kosmilised kiired? Primaarses ehk esmases kosmilises kiirguses on kõige rohkem prootoneid(86%), teiseks heeliumi tuumi (13%), ülejäänud 1% on põhiliselt raskete osakeste tuumad 18. Kuidas tekivad Maa kiirgusvööndid? Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende spiraal tiheneb ja nad suunduvad tagasi kuni teine poolus nad jälle tagasi peegeldab jne. Nii nad konsentreeruvad Maa lähedale kiirgusvöönditesse. 19. Milline tähtsus on kiirenditel elementaarosakeste uurimisel? Kiirenditega on võimalik tekitada uusi elementaarosakesi, mida muidu looduses vabalt ei eksisteeri ja seejärel neid uurida. 20. Millel põhineb kiirendite töö?
Ta esitas oma postulaadid, tuginedes vesiniku kiirgusspektri analüüsile: 1) Lõpmatust hulgast elektroni orbiitidest, mis on lubatud klassikalise mehaanika reeglite järgi, realiseeruvad vaid mõned kindlaile energiaile vastavad orbiidid. Need on nn. statsionaarsed orbiidid, kus elektron tiirleb energiat kiirgamata. 2) Elektroni üleminekul ühelt statsionaarselt orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab kindla sagedusega elektromagnetilist kiirgust. Kui orbiitidele vastavad energiad on E n ja E k , siis kiiratava või neelatava valguskvandi energia avaldub hf = E k E n . Energia on määratud täisarvuga n, mida nimetatakse peakvantarvuks. Joonisel on toodud vesiniku aatomi esimesed orbiidid ja valguse kiirgumine ja neeldumine vesiniku aatomis. Bohri teooria seletas hästi küll vesiniku kiirgusspektrit, aga mitte teiste elementide omi. Hilisemad täpsemad aatomimudelid, mis kasutavad rohkem kvantarve ja teisi mõisteid
Kosmosest langeb Maale pidevalt osakesi. Primaarses ehk esmases kosmilises kiirguses on kõige rohkem prootoneid, teiseks heeliumi tuumi, ülejäänud on põhiliselt raskete elementide tuumad. Peale selle on maailmaruumis kindlasti palju neutriinosid, kuid neid on raske avastada. Hulk aeglasemaid osakesi on pärit Päikeselt, need põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülakihtides. Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Nad kontsentreeruvad Maa lähedale nn. Kiirgusvöönditesse, ohustades mingil määral kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Kiirendid Kiirendatakse laetud osakesi elektrone ja prootoneid, vahel ka nende antiosakesi positrone ja antiprootoneid. Saab ju ainult elektrilaengut elektriväljaga kiirendada. Kiirendamine toimub kõrgvaakumis, et vältida põrkeid õhu osakestega
Niisiis, statsionaarsel orbiidil elektron energiat ei kaota ja võib seal püsida igavesti. Edasi on lihtne: selleks, et aatom kiirgaks, peab elektron orbiiti vahetama. Elektroni üleminekul suurema energiaga orbiidilt väiksema energiaga orbiidile aatom kiirgab kvandi, üleminekul väiksema energiaga orbiidilt suurema energiaga orbiidile aga neelab selle. Järelikult pole kiirguse lainepikkus (sagedus) pole määratud mitte elektroni tiirlemissagedusega, vaid statsionaarsetele orbiitidele vastavate energiate vahega. See on täiesti uus lähenemine - lähtumine mitte aatomi ehitusest, vaid kiirguse olemusest. Kuna kiirgus koosneb kvantidest, ei saa aatom kaotada energiat pidevalt, vaid ainult terve kvant korraga. Statsionaarsed on need orbiidid, kus tekivad lained. ,,Korpuskulaar-laineline dualism." 39.Elementaarkvantmehhaaniline aatomimudel. http://www.colorado.edu/physics/2000/quantumzone/bohr.html 40.Kirjutage kvantarvude valiku reeglid.
energia väheneb. Samavõrra peab kasvama tema kineetiline energia. Kui energiat ära ei anta, siis kineetiline energia peab uuesti muutuma potentsiaalseks ning kehad hakkavad kaugenema. Kui aga osa energiast eraldub, nt valguskvandina hv, siis tekib seotud süsteem, mis hakkab oma ühise raskuskeskme ümber pöörlema. ELEKTER Miks on virmalised jälgitavadvaid poolustel? Elementaarosakesed mis satuvad Maa magnetvälja, jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle omakorda tagasi suunab. Nii kontsentreeruvad laetud osakesed Maa lähedale nn. kiirgusvöönditesse. Need lõksupüütud osakesed on enamasti prootonid ja elektronid, mis liiguvad kiirustega kuni 600 km/s. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd umbes 100 km kõrguselt, ekvaatoril 1000 km kõrguselt.
Aatom on tuumas keskne nagu päikesesüsteemis päike ning igal erineval tasandil tiirlevad ümber aatomi elektronid (planeedid ümber päikese). · Kuidas on seotud elektronide üleminekud aatomis neeldumise ja kiirgus spektriga? Spektri joonte paigutuses esineb üldjuhul korrapära, mis väljendub selles, et spektrijooned on koondunud spektraal seeriatesse. Kui elektron liigub kõrgemale orbiidile, siis ta aatom neelab energiat, kui aga elektron liigub madalamatele orbiitidele, siis aatom kiirgub energiat. · Bohr'i postulaadid I postulaat- Elektronid liiguvad aatomis kindlatel orbiitidel ja siis nad ei kiirga ega neela energiat. II postulaat- Kui elektron liigub ühelt orbiidilt teisele siis ta vastavalt kiirgab või neelab energiat kvantide kaupa. (kvant- energia portsjon) Tekib kiirgusjoon. · Milles avaldub elektroni lainelisus? Kui elektrone lasta ühekaupa läbi kitsa pilu, siis nad paiknevad ruumis teatud korrapära järgi, mis
Kui kiire osake satub Maa atmosfääri, siis ta tavaliselt põrkub õhu molekuliga ja sellest põrkest võib tekkida palju erinevaid osakesi. Need omakorda tekitavad uusi põrkeid. Nii jaotub ühe primaarse osakese energia paljude osakeste vahel tekivad osakeste kaskaadid ehk laviinid. Hulk aeglasemaid osakesi on pärit Päikeselt, need põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülakihtides. Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle tagasi peegeldab. Nii nad kontsentreeruvad Maa lähedale niinimetatud kiirgusvöönditesse, ohustades kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Kiirendid Kiirendatakse laetud osakesi (elektrone ja prootoneid), vahel ka nende antiosakesi.
[2] Kuna kosmilised kiired lõpuks lahkuvad supernoova jääkidest, saavad nad kiirendada ainult teatud maksimaalse energiani, mis sõltub nende kiirenduse suuruse alast ja magnetvälja tugevusest. [2] Aeglasemad kiired, mis pärinevad Päikeselt põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülemistes kihtides. [3] Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle tagasi peegeldab jne. Nii nad kontsentreeruvad Maa lähedale niinimetatud kiirgusvöönditesse, ohustades mingil määral kosmoselendureid ja nende aparatuuri. Need lõksupüütud osakesed on enamuses prootonid ja elektronid. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd 100km kõrguselt, ekvaatoril umbes 1000km kõrguselt.[3]
Ideaalses raketis on kütuse massi ja raketi kogumassi suhe (massifraktsioon) 0,91. MF= raketi kütuse mass/ raketi kogumass. Vaadates seda valemit võib arvata, et 1,0 oleks ideaalne, aga siis peaks kogu rakett koosnema vaid kütusest. Mida suurem suhe, seda vähem kasulikku lasti saab rakett peale võtta. Mida väiksem suhe, seda väiksem on tegevusulatus. 0,91 on hea tasakaal raketi kanduvuse ning tegevusulatuse vahel. Kütuse ja kogumassi suhe väheneb ja suureneb vastavalt erinevatele orbiitidele ning vastavalt lasti kaalule. Suurtel rakettidel on tõsised kaaluprobleemid. Selleks, et jõuda kosmosesse ning saavutada õige orbiidikiirus on vajalik tohutult suur kütusehulk; suure kütusehulga mahutamine ja transportimine nõuab aga omakorda võimsamaid ning raskemaid seadmeid. Suuremad raketid suudavad kanda rohkem kasulikku lasti, kuid raskus surub raketti allapoole.
See pilv on kettakujuline ja see algab juba Pluuto kauguselt ning seal arvatakse olevat mitu miljardit objekti. Sabatähtede päritolu kohta on vaieldud juba pikki aastaid. Arvatakse, et nad tekkisid tolmu gaasi ja jää kondenseerumisel ühtseks kehaks ja et nad koosnevad kõige algelisemast ja vähem muundunud Päikesesüsteemi ainesest. See võis tekkida ka nii nagu Päike ja planeedid algplaneedi või tähtedevahelise pilve sees. Pärast seda heideti komeedid tugevalt elliptilistele orbiitidele ja sellepärast veedavad nad enamiku ajast Oorti pilves. On olemas komeete, mis tiirlevad ümber päikese asteroididega sarnastel orbiitidel. Need lühiperioodilised komeedid erinevad väikeplaneetidest hägusa väljanägemise poolest. Teised ,,perioodilised" komeedid tiirlevad rohkem ellipsitaolistel orbiididel, mis ulatuvad ka kaugemate planeetideni. Üheks selliseks sabatäheks on ,,Halley" (pilt 4). Enamik
Kaugel Neptuuni taga asub väikeste, müstiliste jäiste maailmade kodu, mis on veel sisuliselt kaardistamata ja avastamata. Need objektid on sõltuvalt oma kaugusest liigitatud mitmesse kategooriasse. Esimesena tuleb Kuiperi vöö, jäiste kehade kogum, mis tiirleb ümber Päikese mitte kaugel väljaspool Neptuuni orbiiti. Seejärel tuleb hajus ketas, piirkond, mis ulatud Kuiperi vööst kaugele tahapoole , mille piirkonna kehad on paisatud tugevalt elliptilistele ja suure kaldega orbiitidele. Veel palju kaugemal asub Oorti pilv, kust on aravatavasti pärit enamik komeete. Usutakse, et Oorti pilv ümbritseb Päikesesüsteemi igast küljest ning sisaldab miljardeid komeete. 4.1. Asteroidid Tihtipeale peetakse asteroide Päikesesüsteemi moodudtumisest järele jäänud prahiks, aga tegelikult võivad nad meile planeetidevahelise keskkonna ajaloost üsnagi palju jutustada. Asteroidid on taevakehad, mis koosnevad kivimitest ja metallilistest ainetest ning mille
ke 2 F = 2 , kus e - elementaarlaeng ja k = 1 / 4 0 , milles 0 elektriline konstant k = 9 10 9 rn Nm 2 C2 v n2 mv n2 ke 2 Kesktõmbekiirendus a = . Rakendades Newtoni 2. seadust F = m a , saame F = = rn rn rn , kust saab leida orbiitidele raadiusega rn vastavad energiatasemed E n 2,17 10 -18 13,6 En = - J = - 2 eV n 2 n Vesininikuaatomi ionisatsioonienergia on 13,6 eV, järelikult E o = +13,6 eV. Kui n = 1 , siis energiataseme arvuline väärtus E o = -13,6 eV ,
erinevate molekulide vahel). Dipoolmoment tekib kui molekuli positiivse ja negatiivse laengu keskmed ei lange kokku. p=q*r. SI: C*m, Debye 1D=3,336*10a-30 Cm. Osakese ristlõige iseloomnustab tema takistust teiste osakeste liikumistele (pallid). Spektri mõõtmiseks mõõdame läbilaskvust erinevatel lainepikkustel /sagedusel valguse jaoks. VIRMALISED: Elementaarosakesed mis satuvad Maa magnetvälja, jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte. Lähenemisel magnetpoolusele nende liikumine aeglustub ja nad suunduvad tagasi, kuni teine magnetpoolus nad jälle omakorda tagasi suunab. Nii kontsentreeruvad laetud osakesed Maa lähedale nn. kiirgusvöönditesse. Need lõksupüütud osakesed on enamasti prootonid ja elektronid, mis liiguvad kiirustega kuni 600 km/s. Pooluste lähedal algab sisemine kiirgusvöönd umbes 100 km kõrguselt, ekvaatoril 1000 km kõrguselt. Virmalised tekivad pooluste lähedal
Ta esitas oma postulaadid, tuginedes vesiniku kiirgusspektri analüüsile: 1) Lõpmatust hulgast elektroni orbiitidest, mis on lubatud klassikalise mehaanika reeglite järgi, realiseeruvad vaid mõned kindlaile energiaile vastavad orbiidid. Need on nn. statsionaarsed orbiidid, kus elektron tiirleb energiat kiirgamata. 2) Elektroni üleminekul ühelt statsionaarselt orbiidilt teisele aatom kiirgab või neelab kindla sagedusega elektromagnetilist kiirgust. Kui orbiitidele vastavad energiad on En ja Ek, siis kiiratava või neelatava valguskvandi energia avaldub hf = Ek En . Energia on määratud täisarvuga n, mida nimetatakse peakvantarvuks. 3) Statsionaarsed on orbiidid, millel liikudes elektroni impulsimoment on Plancki taandatud konstandi täisarvkordne: mvr = n, kus r on orbiidi raadius, = h/2 ja n = 1,2,3,... Joonisel on toodud vesiniku aatomi esimesed orbiidid ja valguse kiirgumine ja
energiast. Viimane on eri metallidel erinev ja seetõttu on erinev ka piirsagedus. Kui pealelangeva valguse sagedus on väiksem (lainepikkus suurem) energiast , vabu elektrone ei teki. Kui energia on suurem, kehtib valem See ongi Einsteini valem; konstant aga kannab väljumistöö nime. 20. Vesiniku spekter ja üldistatud Balmeri valem. Planetaarne mudel ja Bohr'i postulaadid. Osakese lainepikkuse valem ja selle rakendus Bohr'i orbiitidele. Määramatuse relatsioon ja Pauli keeld. Üldistatud Balmeri valem. Aga esimene asi, mida tegid teoreetikud, oli üldistatud Balmeri valem. Nimelt märgati, et kui kirjutada Balmeri valem ümber sageduste jaoks ( ), saame Balmeri valemi asemel Mis kõige põnevam - sellises formalismis tulid valemite kordajad kõigi seeriate jaoks ühesugused. Nii saadigi füüsika edasist arengut suuresti mõjutanud valem Hz on nn. Rydberg'i konstant.
energiast. Viimane on eri metallidel erinev ja seetõttu on erinev ka piirsagedus. Kui pealelangeva valguse sagedus on väiksem (lainepikkus suurem) energiast , vabu elektrone ei teki. Kui energia on suurem, kehtib valem See ongi Einsteini valem; konstant aga kannab väljumistöö nime. 20. Vesiniku spekter ja üldistatud Balmeri valem. Planetaarne mudel ja Bohr'i postulaadid. Osakese lainepikkuse valem ja selle rakendus Bohr'i orbiitidele. Määramatuse relatsioon ja Pauli keeld. Üldistatud Balmeri valem. Aga esimene asi, mida tegid teoreetikud, oli üldistatud Balmeri valem. Nimelt märgati, et kui kirjutada Balmeri valem ümber sageduste jaoks ( ), saame Balmeri valemi asemel Mis kõige põnevam - sellises formalismis tulid valemite kordajad kõigi seeriate jaoks ühesugused. Nii saadigi füüsika edasist arengut suuresti mõjutanud valem Hz on nn. Rydberg'i konstant.
Teisest küljest, gravitatsioon kõverdunud ruumi kujul leviks kogu kõrgemamõõtmelises aegruumis. Järelikult peab gravitatsioon käituma kõikidest teistest tuntud jõududest erinevalt. Kuna gravitatsioon levib ka lisamõõtmeisse, peab ta kauguse suurenedes kahanema oodatust kiiremini (joon. 7.6). Kui see gravitatsioonijõu kiirem kahanemine ulatuks astronoomiliste vahemaadeni, oleks täheldatud selle mõju planeetide orbiitidele. Nimelt oleksid need ebastabiilsed, nad kas kukuksid Päikesesse või pageksid tähtedevahelise pimedusse ja külmusesse. Kuid seda ei juhtu, kui lisamõõtmed lõpevad teisel braanil, mis ei ole liiga kaugel sellest, mis on meie eluasemeks. Siis ei saaks gravitatsioon braanide vahekaugusest suurematel vahemaadel vabalt levida, vaid oleks braanile vangitsetud nagu elektrijõud ja kahaneks õiges tempos, moodustamaks planeetide
Teisest küljest, gravitatsioon kõverdunud ruumi kujul leviks kogu kõrgemamõõtmelises aegruumis. Järelikult peab gravitatsioon käituma kõikidest teistest tuntud jõududest erinevalt. Kuna gravitatsioon levib ka lisamõõtmeisse, peab ta kauguse suurenedes kahanema oodatust kiiremini (joon. 7.6). Kui see gravitatsioonijõu kiirem kahanemine ulatuks astronoomiliste vahemaadeni, oleks täheldatud selle mõju planeetide orbiitidele. Nimelt oleksid need ebastabiilsed, nad kas kukuksid Päikesesse või pageksid tähtedevahelise pimedusse ja külmusesse. Kuid seda ei juhtu, kui lisamõõtmed lõpevad teisel braanil, mis ei ole liiga kaugel sellest, mis on meie eluasemeks. Siis ei saaks gravitatsioon braanide vahekaugusest suurematel vahemaadel vabalt levida, vaid oleks braanile vangitsetud nagu elektrijõud ja kahaneks õiges tempos, moodustamaks planeetide
Ja siin ongi näha seda, et de`Broglie osakese rühmakiirus on võrdne osakese tegeliku liikumiskii- rusega v: Nendest võrranditest järeldub selgesti see, et osakese kirjeldamine lainena on võimalik. ( Loide 2007, 25-26 ). Lainetel on palju seaduspärasusi, mis kanduvad üle ka siis osakestele. Eelnevalt vaatasime pikalt osakeste difraktsiooni- ja inteferentsinähtusi. Kuid need pole kaugeltki ainsad efektid, mis osakestel esinevad. Näiteks on teada seda, et statsionaarsetele orbiitidele mahub ainult täisarv elektronlaineid. Võtame näiteks mõne suvalise vesinikuaatomi statsionaarse orbiidi raadiusega r. Arvutame välja lainepikkuse ja ringjoone suhte: Saadud valem näitab seda, et mitu lainepikkust mahub antud orbiidile. Selleks avaldame raadiuse Bohri kvanttingimusest: 2r = n = n ( h / mv ) ehk mvr = nh 90 Valemist saame välja arvutada lainepikkuse. Siis saame
seeritut lainet ehk lainepaketti kujutada. Laine rühmakiirus annab levimiskiiruse järgmiselt: Relatiivsusteooriast on teada energia, massi ja impulsi vahelist seost: Ja siin ongi näha seda, et de`Broglie osakese rühmakiirus on võrdne osakese tegeliku liikumiskii- rusega v: Nendest võrranditest järeldub selgesti see, et osakese kirjeldamine lainena on võimalik. ( Loide 2007, 25-26 ). 1.3.7 Elektronilained vesiniku aatomis On teada seda, et statsionaarsetele orbiitidele mahub ainult täisarv elektronlaineid. Võtame näiteks mõne suvalise vesinikuaatomi statsionaarse orbiidi raadiusega r. Arvutame välja lainepikku- se ja ringjoone suhte: Saadud valem näitab seda, et mitu lainepikkust mahub antud orbiidile. Selleks avaldame raadiu- se Bohri kvanttingimusest: 2r = n = n ( h / mv ) ehk mvr = nh Valemist saame välja arvutada lainepikkuse. Siis saame 94
rusega v: Nendest võrranditest järeldub selgesti see, et osakese kirjeldamine lainena on võimalik. ( Loide 95 2007, 25-26 ). Lainetel on palju seaduspärasusi, mis kanduvad üle ka siis osakestele. Eelnevalt vaatasime pikalt osakeste difraktsiooni- ja inteferentsinähtusi. Kuid need pole kaugeltki ainsad efektid, mis osakestel esinevad. Näiteks on teada seda, et statsionaarsetele orbiitidele mahub ainult täisarv elektronlaineid. Võtame näiteks mõne suvalise vesinikuaatomi statsionaarse orbiidi raadiusega r. Arvutame välja lainepikkuse ja ringjoone suhte: Saadud valem näitab seda, et mitu lainepikkust mahub antud orbiidile. Selleks avaldame raadiuse Bohri kvanttingimusest: 2πr = n λ = n ( h / mv ) ehk mvr = nh Valemist saame välja arvutada lainepikkuse. Siis saame
annaabi.ee 
