"Õppides loon iseennast" (7)

„See, mida ma tean, ei ole midagi võrreldes sellega,
mida teatakse . See, mida teatakse, ei ole midagi
võrreldes sellega, mida saadakse teada. See, mida
saadakse teada, ei ole midagi võrreldes sellega,
mis tegelikult on!” (idamaa filosoofia)
Õppides loon iseennast
Inimesed, terve oma elu, õpivad juurde uusi oskusi ja tarkusi ning edastavad need järgmistele põlvedele. Isegi loomad, selle aja vältel kui nad elavad, õpivad nii mõndagi. Kuid kõiki maailma tarkusi ei jõua ükski inimene ära õppida, kuna neid on siia maailma nii palju kogunenud ning tuleb aina juurde. Sellegi poolest peab igaüks olema haritud. Kuid miks? Kas üldse on mõtet õppida, mida õpituga on võimalik saavutada?
Inimesed tekkisid maale kunagi väga ammu . Nad hakkasid kohe õppima selliseid oskusi nagu jahtimine , varjualuste ehitamine, suhtlemine jne. Õpetati oma järglasi ning järglased omakorda õppisid veel juurde uusi tarkusi. Ja nii see tarkuste pall veerema hakkaski, mida aeg edasi, seda targemaks said inimesed. Tänapäeval on teadmised väga suured, kuid need kasvavad veelgi.
Uue elaniku sünniga algab tema arenemine. Väike laps arendab kogeb maailma erinevate esemete suhu panemisega ehk maitsmisega. Veel õpib kõndima, siis rääkima, edasi läheb lasteaeda, kus arendatakse lapse mõtlemist ja käelisi oskusi. Erinevalt täiskasvanutest, kes vaatlevad esemeid silmadega , tunnetavad lapsed neid kätega, nad katsuvad kõike, mis vähegi ette jääb. Põhikool on juba järgmine tasand, kus laps õpib seda, mida peab teadma tavainimene. Edasi on gümnaasium või kutsekool, ning ülikool. Keskmiselt haritud inimene on lõpetanud gümnaasiumi või kutsekooli. Nemad leiavad endale tööd, kuid mitte nii head, kui ülikooli lõpetanu, sest nad on enim haritud ning aitavad sellega ühiskonna arengule rohkem kaasa.
Haridus on tähtis, kuigi vahel tuleb tahtmine sellele käega lüüa. On ju teada, et isegi kõige tuntumad teadlased, nagu Einstein, ei olnud koolis just kõige eeskujulikumad õpilased, kuid siiski muutsid meie elu oma geniaalsete leiutistega. Siiski, ilma hariduseta inimesel pole selles maailmas mingeid erilisi võimalusi, kui sul just väga tugevat iseloomu ei ole. Inimesed, kes elu hammasrataste vahele jäävad, lõpetavad tavaliselt tänaval.
Koolis käimine pole ainult teadmiste saamine, vaid ka loominguline arenemine. See avaldub kõige rohkem probleemsetes olukordades , kus otsuste vastuvõtmine ei saa põhineda kätteõpitul, vaid meie enese mõtte tegevusel. Haridus annab meile väärtushinnangud, huvid, vajadused.
Õppimine ei tähenda ainult koolis käimist. Inimene õpib, kuni elab, mitte ainult koolipingis, vaid iga päev enesele teadvustamata, näiteks bussis, toidupoes, reisides jne. Muutuvad tehnoloogiad ja erialad, peame pidevalt juurde õppima. Elutarkused on isegi tähtsamad, kui need, mis koolis õpid. Ka kodututel on elus palju läbi kogetud elutarkusi, mida teistel ei saagi olla. Elu jooksul õpid sa inimesi tundma, koged erinevaid sündmusi, kannatusi, raskusi jne.
Inimene ei arenda ennast ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Elu jooksul õpitakse ka oma keha tundma. Sellele aitab kaasa käimine erinevates tantsu-ja võitluskunsti treeningutes, jõusaalis, jalgpallis jt. keha arendavates ning vaimu värskena hoidvates füüsilistes tegevustes.
Mõnele isikule on antud looduse poolt anne ehk oskus, milles ta on teistest parem ning peab antud alal vähem pingutama. Nii nagu loomadel, nii ka inimestel on looduse poolt ellu kaasa antud instinktid , mida ei olegi vaja õppida. Nendeks on näiteks söömine, kiskjatel jahtimine, karjas olemine, sünnitamine jne.
Inimkonna sooviks on laiendada oma teadmisi, et saada infot sellest, mis toimub meie ümber. Inimestel on läbi aegade olnud tungiv soov mõista seletamatuid nähtusi, uurida, kuhu lähevad hinged , filosofeerida elu mõtte üle ja saada teada muude salapäraste küsimuste vastuseid. Kuid mina arvan, et me ei saa kõigile küsimustele vastuseid, sest inimesed ei ole veel piisavalt targad, et oskaksid neid tarkusi kasutada vaid inimkonna hüvanguks mitte hävinguks.
Õppimisega on inimkond tegelenud aegade hämarusest, mida nad arvatavasti kunagi ei lõpeta, vähemalt mitte enne maailma lõppu. Õppimine tagab parima elukvaliteedi!
593 sõna