Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

õppiva inimese kuvand (0)

1 Hindamata
Punktid




Mark Tulvik 12.b Kuidas õppimine töötab ja miks? Kui mõelda õppivale inimesele, siis tihtipeale kujutatakse ette kooliõpilast seljakotiga pea
norus ringi kõndimas. Inimest, kes ainult õpib ja muud ei teegi, või siis ei õpigi ja lihtsalt ei
tee mitte midagi või hoopis tegeleb muude asjadega. Miks on arvamus sellest, et kool on
ainus koht kus õpitakse ja et koolilapsed on ainsad, kes õpivad, nii levinud?  Tänapäeva   ühiskonnas   on   koolis/kutsekoolis/ülikoolis   käimine   niivõrd   tavaline   asi,   et
arvatakse, et peale nende lõpetamist pole vaja enam mitte kunagi õppida. See pole tõsi, sest
õppimine   on   lõpmatu   protsess,   seda   tehakse   terve   elu   ja   seda   kantakse   edasi   teistele
inimestele   (samuti   tuntud   nagu   õpetamine).   Õppiva   inimese   kuvand   ei   tohiks   olla   laps
seljakotiga kurb olemas, see peaks olema lihtsalt tavaline inimene eksisteerimas. Õppimist ei
saa   liigitada,   seda   ei   saa   iseloomustada   ega   ka   õppida.   Õppimine   on   meie   sisse
programmeeritud tegevus, mälu olemasolu on selle tõestuseks. Mälu tähendab, et varasemalt
nähtud, kuuldud, tuntud, haistud, maitstud või läbi elatud nähtus jääb alles ning meie keha
käitub sellega lähtudes muudest teguritest. Näiteks, keegi tegi vea ning hiljemalt leiab ta end
vastastikku sama olukorraga, kus ta selle vea tegi; ta mäletab, et see mida ta tegi on vale ning
tõenäoliselt teeb midagi muud, see on õppimine. Tegelikult ei ole millegi teisiti tegemine
õppimine, lihtsalt oma veast aru saamisest juba piisab. Inimene hakkab õppima juba enne
sündi oma ema kõhus - kui ta saab toitaineid, siis ta keha kasutab neid. Nii varajast õppimist
saab tegelikult kutsuda rohkem harjumiseks. Harjumine areneb õppimiseks, sest mida rohkem
sa midagi teed, seda paremini sa seda teha oskad. Õppimine on ka iseenesest harjumus, siiski
teeme seda juba kontrollimatult ja terve oma elu.  Miks õpitakse?  Õpitakse, sest ilma selleta ei saa. Ilma õppimiseta ei ole võimalik ellu jääda, see on nagu
hingamine,   joomine   ja   söömine.   Sellel   põhjusel   see   ongi   programmeeritud   meie   sisse.
Õppimine on vajalik, et mitte korrata vigu, selleks, et hakkama saada kindlates olukordades,
selleks, et luua ise olukordi ning kasutada neid enda heaks ning selleks, et anda üle midagi
järeltulijatele. Kool on nagu käsiraamat õppimiseks, selle mõte ei ole õppida mingit kindlat
ainet vaid mõte on selles, et õppida õppima. Kuid kuidas saab õppida õppima kui me juba
teeme seda sünnist saati? Siin tulevad mängu sellised asjad nagu areng ning millegi enda
heaks ära kasutamine. Mida rohkem sa õpid, seda rohkem sa oskad, seda paremini sa tead
kuidas asjad töötavad ja kui sa tead kuidas miski su ümber töötab, saad sa seda miskit muuta
ning panema töötama viisil, mis on sinu jaoks parim. Kõige selle jaoks ongi vaja õppida,
mitte   õppida   midagi   kindlat,   vaid   lihtsalt   õppida   ja   selle   protsessist   aru   saada,   teisisõnu
eksisteerida. Võib ka öelda, et aeg on peamine nn. kütus õppimiseks, sest vanusega tuleb ju
tarkust juurde (kuigi see võib ühel hetkel ära minna). 


Kuidas õppimine töötab?  Õppimise   protsessis   on   kolm   peamist   tegurit   -   äratundmine   (meeled),   mäletamine   ja
harjumine. Lühidalt öeldes käib protsess nii - sa näed, tunned, kuuled, lõhnad, maitsed või
elad läbi millegi, sul jääb see meelde, sa harjud selle tagajärgedega ning tulemusena see
muutub osa sinust. Teisisõnu on õppimine millegi omastamine.  Miks õppimine töötab sellisel viisil?  Tegelikult, eelnevalt mainitud õppimise protsess on ainult pool tervest tõest. Nimelt see pole
kogu aeg millegi omastamine, see on tihtipeale ka antud tagajärgede muutmine ehk kui sa
lähed läbi esimese ja teise õppimise etapi, siis sa oskad sealt tulemust muuta, mitte sellega
harjuda. Õppimine töötab sellisel viisil, sest muud viisi pole olemas - lugemine, kirjutamine
ja kuulamine on kõik lihtsalt tuletatud õppimise protsessidest, käivad komplektiga kaasas nii
öelda.   Kui   arutleda   uue   õppimise   viisi   üle,   siis   võiks   tuua   uueks   ideeks   midagi   nagu
automaatne õppimine. Automaatne õppimine on see mida arvutid teevad, see on sama mis
inimesed   teevad,   aga   kordades   kiirem,   liiga   kiire   et   meie   aju   saaks   sellest   aru,   seega
lihtsustame seda sõnaga “automaatne”. Kui arvuti saab uut informatsiooni, siis ta omastab
selle koheselt ja juba oskab kasutada oma erinevates protsessides.  Aga miks ei saa inimene õppida sama kiiresti kui arvuti? Siin on põhjuseks Charles Darwin’i
(1809-1882) evolutsiooniteooria, mis seisneb sellest, et iga organism maailmas aja jooksul
areneb välja ja paremaks oma eelkäiast. Inimene lõi arvuti, seega mingis mõttes on arvutid
meie järeltulijad, kuigi mitte bioloogilised. Sellisel juhul ilmselgelt on see parem õppija kui
isik. Kui küsida, kuidas sai inimene hakkama millegi endast parema loomisega, siis jällegi on
vastuseks evolutsioon. Olles ise eelkäijate tulemused, oleme meie samasugused.  Nüüd tekib küsimus: kuidas on arvutite ja inimeste seos õppimises seotud õppiva inimese
kuvandiga?   Õppiv   inimene   on   arenev   inimene,   arenev   inimene   on   teisiti   öeldes
evolutsioneeruv inimene. Järeldades, õppiva inimese kuvand on keegi, kes õpib selleks, et
tema järeltulija oleks parem õppija kui tema ning lõpp-eesmärk on jõuda punkti, kus ei pea
või pole võimalik enam edasi õppida.  Kas on võimalik, et ühel hetkel ei saa või pole võimalik enam õppida? Vastus ei ole teada. See pole teada, sest seda pole võimalik välja arvutada ning lõpmatuse
lõppu   on   raske   ette   kujutada.   Kuid   saab   spekuleerida,   et   see   juhtub   siis   kui   universum
lõheneb.   Universum   jõuab   lõhenemiseni   selle   paisumise   tõttu.   Mõiste   “universumi
paisumine”   tähendab   seda,   et   mingite   punktide   vaheline   kaugus   aja   jooksul   suureneb.
Tegelikult ei saa öelda, et see lõheneb, sest me ei tea kui kaugele universum venib, teisisõnu
on vaja teada kui veniv see on, mida on samuti võimatu välja arvutada. Kuid kui panna
universumi paisumise tähendus ja õppimise lõpp kõrvuti, siis jõuame järeldusele, et me ei tea
ja on võimalik, et ei saa ka kunagi teada.


Kokkuvõtteks:  õppimine on inimese sisse programmeeritud protsess, mis lähtub ümbritseva keskkonnaga
harjumisest ning sellega kohanemisest. Õppimine töötab sellisel viisil, sest inimkond ei oska
muud viisi veel ette kujutada ning järelikult ka luua, teisisõnu teist viisi pole olemas. Õppiva
inimese kuvand on erinev iga isiku jaoks, kuid lõpptulemusena on see see, et õppiv inimene
õpib selleks, et õpetada oma järeltulijat. 
õppiva inimese kuvand #1 õppiva inimese kuvand #2 õppiva inimese kuvand #3
Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
Leheküljed ~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2022-10-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 0 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Mark Tulvik Õppematerjali autor
Arutlus õppiva inimese kuvani kohta (arvamusepõhine)

Sarnased õppematerjalid

ÕPPIMISEST
9
doc

ÕPPIMISEST

muutused ­ muutused oskustes, teadmistes ja hoiakutes. Õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on uute kogemuste saamine. Õppimine minu käsituses sisaldab endas mõtlemise, tunnetamise, mängimise, loomise, liikumise, lugemise, netis surfamise jne sadu protsesse kõike seda, mis toetab inimese kasvamist läbi iseendas ja maailmas olemise ja maailmaga/iseenesega igapäevase taaskohtumise, seda nii füüsilises kui vaimses plaanis. Nagu öeldakse, et inimene õpib kogu oma elu, kuid sureb igga rumalana. Tänapäeval on ümber lükatud arusaam, et inimese vananedes ajurakud drastiliselt vähenevad. Me loome erinevate ajurakkude vahel seoseid palju kiiremini kui neid kaotame. Kui aju piisavalt stimuleerida, säilib inimese mõtlemisvõime kõrge eani. Seega oleks rumalus mitte õppida.

Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia
Õppiv organisatsioon
17
doc

Õppiv organisatsioon

2 Sisukord SISSEJUHATUS.....................................................................................................2 Sissejuhatus..............................................................................................................................................4 Pideva muutuva tegevuskeskkonnaga kohanemise vajadus esitab juhtidele väljakutse otsida ja rakendada uusi juhtimismeetodeid, et liikuda õppiva ja areneva organisatsiooni poole. Organisatsiooniliste muudatuste tegemine ei eelda mitte üksnes organisatsiooni liikmete hoiakute (ümber)kujundamist ja nende (ümber)õpet, vaid ka seda, et nad ise tahaksid uue õppimisele pühenduda ning tarbe korral muudaksid vastavalt oma töötavasid ja käitumist. Organisatsiooni eesmärkide saavutamise ning samas ka nende jätkusuutlikkuse tagamise kindlamaid viise on järkjärguline üleminek niinimetatud õppiva organisatsiooni vaimus tegutsemisele. .

Juhtimise alused
-Õppiv organisatsioon-
14
doc

"Õppiv organisatsioon".

Juhendaja: Tallinn 2009 Õppiv organisatsioon SISUKORD SISSEJUHATUS.................................................................................................................. 3 1. ÕPPIVA ORGANISATSIOONI OMADUSED.............................................................4 1.1 Pedler, Bourgoyne ja Boyell'i õppiva organisatsatsiooni loetelu............................4 1.1.1 Sege õppiva organisatsiooni loetelu.....................................................................5 2. ORGANISATSIOONI ÕPPIMIST TAKISTAVAD TEGURID................................. 7 2.1 Enimlevinud takistavad tegurid............................................................................... 9 3. ORGANISATSIOONI MUUTMINE ÕPPIVAKS ORGANISATSATSIOONIKS. 10 kokkuvõte .......................................

Juhtimise alused
VAIMSETE VÕIMETE SEOS KESKMISE ÕPIVÕIMEKUSEGA
24
docx

VAIMSETE VÕIMETE SEOS KESKMISE ÕPIVÕIMEKUSEGA

võimetele ning meetodidele, kuidas on võimalik vaimset taset mõõta. Viimases peatükis toome välja õpivõimete liigitused ning põhjused, mis kujundavad meie õpivõimekust. Üldiselt keskendume sellele, kuidas meie õpõevõime välja kujuneb ning mis mõjutab selle kujunemist. Eesmärk on teada saada, mis mõjutab meie õpivõimekust ning kuidas mõjutab õppimist intelligentsuse liik. 3 1.ÕPPIMINE Õppimine on seesmine protsess, mis on inimese jaoks hädavajalik nii nagu kasvatuski. Õppimist võib määratleda kui teadmiste ja kogemuste lisandumist, mis põhjustab muutusi inimese teadvuses ja tegevuses. ( Hirsjärvi ja Huttunen, 2005, 43) Meie arvates on õppimine kõigile inimestele vajalik, kuna elus edasi jõudmiseks on vaja teadmisi. Inimene hakkab õppima juba sündides, kuna kõik ümberringi on uus ja võõras. Teoreetilised teadmised saame koolist, mida hakkame kasutama elus praktikana. Samuti

Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia
ANDRAGOOGIKA KORDAMISKÜSIMUSED
22
doc

ANDRAGOOGIKA KORDAMISKÜSIMUSED

See tõi 19. sajandi väljapaistvad mõtlejad andragoogika kui iseseisva teadusharu juurde. Tegelikult mõistis vajadust sellise distsipliini järele, mis eristaks laste ja täiskasvanute õpetamist, juba tsehhi pedagoog ja humanist Jan Ámos Komensk (17. saj). Tema teaduslik pärand lubab lugeda teda andragoogika rajajaks, kuigi terminn tuli hiljem. Ta väitis, et kogu inimrass on arenguvõimeline ja võib omandada kultuuri ja hariduse sõltumata oma vanusest, klassist, soost ja rahvusest. Inimese eluiga= inimese õppimine. Tegi kõik selleks, et arendataks välja täiskasvanute õpetamise süsteem. Mõiste andragoogika võttis Saksamaal kasutusele (19.saj I pool) gümnaasiumiõpetaja Alexander Kapp, kes kasutas seda Platoni haridusteooria kirjeldamisel (Platon ise seda terminit muidugi ei kasutanud). Filosoof ja Kapi kaasaegne J.F.Herbart väitis täpselt vastupidist (õppida saab vaid nooruses ja õpetaja käe all) ja termin unustati peaaegu sajandiks.

Sotsioloogia
Nimetu
8
pdf

Nimetu

võivad kujuneda nõututeks (või ületäidetuteks) tulevikus. Kui tahame olla aktiivsed tööturul, tuleb meil tegeleda vastava hariduse omandamisega, kuna me õpime seda enda jaoks, võiks öelda isegi enda eluspüsimise jaoks. Kuigi õpihoiakud ja -motivatsioon on üksteisega seotud, on nad siiski erinevad nähtused, mistõttu vajaksid mõlemad eraldi lahti seletamist. Õpihoiakud Hoiak on püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil ja on seega inimese isiksuse juurde kuuluv nähtus. Õppimise tulemust mõjutavad meie hoiakud õppimise suhtes ja arusaam enda võimest õppida. Meie hoiakud mõjutavad motivatsiooni. Kui see hoiak on õppimise suhtes positiivne, on meil kergem olla motiveeritud õppima. Kui see on aga negatiivne, siis puudub meil ka motivatsioon õppimiseks. Kui inimene arvab, et õppimine on tema jaoks raske, siis ta ei pruugi seda üritadagi. Samas unustab

Individuaalsete erinevuste psühholoogia
Õppimine
19
doc

Õppimine

Mälu on see, mida kasutame pidevalt enda elus. Koolis õppides üritame midagi meelde jätta. Mälu on siis see, kuhu see info läheb. Töö käigus loodan sellest rohkem teada saada ning loodan, et ka teised, kes mu tööd lugevad, saavad mõndagi uut teada. 3 1 ÕPPIMINE Õppimine on protsess, mille käigus kujunevad kogemuse vahendusel suhteliselt püsivad muutused inimese teadvuses. Kogemusi võidakse omandada nii välismaailmaga kokkupuudete kui ka mõtteoperatsioonide kaudu. Õppimisprotsess iseenesest ei ole jälgitav, seepärast saab teadvuse muutuste üle otsustada inimese välise käitumise ja tegevusvõime põhjal (3: 88) Õppimine on üks kohanemise liik. Inimeste puhul õppimine koosneb: a) vaatlusest, b) treeningust, c) järelemõtlemisest, et omandada teadmisi ning kujundada a) oskusi, b)

Psühholoogia
Pedagoogika küsimused vastused
4
docx

Pedagoogika küsimused vastused

Kiiresti ununevad mehhaaniliselt omandatud teadmised. Seega, et õpitav omandataks, peab õppijal olema teema vastu huvi. See hoiab tema fookuse teemal ja aitab paremini seoseid luua, mis aitab teemat hiljem kergemini meenutada. Mõtlemine on oluline, sest see aitab mõista õpitud ja luua seoseid. Massaazi õppimine. Käelise tegevuse, tajumisega õpib lihaseid tundma, mõtlemine annab neile juurde nimetuse ja mälu säilitab need teadmised. 7. Mõelge, mis on inimese vaimne ja kronoloogiline vanus ja kuidas neid tuleb arvestada õppimisel. Vaimne vanus määratakse testi tulemusest lähtuvalt, võrdluseks siis eakaaslaste keskmised tulemused. Kronoloogiline vanus tähendab inimese tegelikku vanust. Kui lapse vaimne vanus on kõrgem tema kronoloogilisest vanusest, siis võib tal tundides igav hakata, sest ülesandes on tema jaoks lihtsad. Aga samas kui lapse vaimne vanus on madalam

Pedagoogika




Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun