"Elulised asjad, mida õpetaksin oma lapsele" (0)

" Elulised asjad, mida õpetaksin oma lapsele"
Elus on asju, mida inimesed peavad teadma, olgugi, et nad on noored ja kogenematud. Inimese aju üks põhi omadusi on õppimine ja oskuste omandamine. On olemas oskusi, mis on lastel juba sündides saati. Me hingame, me näeme, me proovime ennast väljendada. Me ei pea seda õppima, sest see on looduse poolt meile kaasa antud. On asju aga, mida me teeme õppimise tagajärjel.
Paljud lapsevanemad püüavad oma lapsi liigselt kaitsta maailma eest, mis teeb lastest nõrga inimese. Kaitstakse koolis, kodus ja trennis. See kaitsmine ei seisene ainult selles, et kui keegi hakkab füüsiliselt lapsele haiget tegema, minnakse vahele, vaid kõige rohkem seisneb see just psühholoogilises. Kui laps saab koolis halva hinde ja tuleb koju, saab laps mõnedes perekondades karistuse selle eest, et ta polnud õppinud. Sellisel juhul laps õpib, et kui ta ei saa halbu hindeid, siis ta suudab vältida midagi, mis teda kahjustaks, aga ta ei õpi õppima iseendale. Ta õpib vältima ebamugavusi ehk hakkab valetama, spikerdama ja viilima. Lapselt võetakse tahe õppida, mis on aga suurim kaotus lapsele, aga ka lapsevanemale . Sellisel juhul tulekski last õpetada rääkima mulle, kuidas ta päev möödus ja kas oli halbu hindeid. Kui oli, tuleks teda aitadata. Kasvõi selgitus , mis võib mulle tunduda lihtlabane, võib osutuda lapsele hädavajalikuks. Laps õpid halva hinde korral lahendust otsima . Probleemist aru saada, mitte seda probleemi eemale tõukama. Sama kehtib ka heade hinnete puhul. Ei tohi lapsele anda preemiat mingi asjana , sest ostes selle tulemusena, et ta sai hea hinde mingi asja ei pane last jällegi õppima õppimise pärast, vaid selle tagajärje pärast, mis ta saab selle eest, et ta on hea hinde saanud. Loomulikult ei tee kahju sõnaline kiitus, sest kiitust vajame me kõik. Ka täiskasvanud.
Tänapäeval on kuritegevus üsna suur probleem linnades. Politsei ei jõua igale poole, kus midagi toimub ning nõrgemad jäävad kannatajaks selle tõttu. Sellest tulenevalt on ka lastevanemate poolt pandud paljudele lastele piirid, mis ei luba õhtuti väljas olla, poistega suhelda, sest tänapäeva poisid nö kasutavad tüdrukuid ainutl ära ja palju teisi piiranguid. Laste isiksus jääb aga poolikuks selle tagajärjel. Minu enda kogemuse põhjal võin ma õelda, et kuna mulle ei ole kunagi pandud piire peale mitte millegi ees, tunnen ma, et ma olen mina ise ja jään selleks ka seltskonnas viibides . Mitte minna kaasa suitsetamisega, olgugi, et sõbrad teevad jne ja ikkagi seltskonda sobides näitab, kui tugev suudab inimene olla. Paljud seda aga ei suuda, mis minu arvates seisneb koduses kasvatuses. Keelates kõike halba, tekitab automaatselt inimeses tahte seda proovida. Nii ka lastes . Proovitakse uudishimust, et teada saada, kas see on siis tõesti nii ohtlik nagu räägitakse ja kas ma tõesti ei suuda sellele vastu seista ja hakkan seda vajama (nt narkootikumidega). Ometi on alkoholiga ju ära tõestatud, et 1/3 inimestest, kes on nooruses alustanud joomisega, ei suuda sellest loobuda , mis on minu meelest väga suur protsent. Selle tõttu ei keelaks ma oma lapsele nii paljut, vaid kui tal hakkavad ilmnema huvid alkoholi, suitsu ja teiste kahjulike asjade vastu, teeksin ma need katsed kodus, sest juues esimest korda ennast nii täis, et sa oksendad endal mao pahupidi jätab eluks ajaks märgi ajju, mis käsib edaspidi piiripidada, et sama ei korduks. Sellega jõuan jällegi õppimise juurde. Inimene õpib ebemeedivusi vältimaja seda saab kasvatuse juures ka ära kasutada.
Tänapäeval on väga levinud vabaabielud ja suurenenud on ka lahutused. Kahjuks võin ma arvata, et kõige rohkem kannatavad lahutuste all aga poiss-lapsed. Kui ema hakkab kasvatama poissi üksinda, teeb ta seda paratamatult nagu ta teeks seda tüdrukutega. Muidugi ei ostaks ta poisile rinnahoidjaid ja pesukaitsmeid, kuid poisist võib väga tõenäoliselt kasvada naeru alune, just teiste poiste silmis . Kui isa tavaliselt rõhub kehalisele poolele, siis ema hingelisele ja selle tõttu võib poisi keha jääda kõhnaks, kuid naised tahavad meestelt ikkagi turvatunnet. Olgu selleks siis rahaline või füüsiline. Ka minu arvamus on, et mees peab suutma enda naist ikka kaitsta ja paratamatult mingi kõhn mees seda ei suuda, kui tal on vastas 190 cm pikk ja 95 kilo kaaluv mees. See tähendab, et lastele tuleb selgeks teha, et tähtis on nii kehaline kui ka vaimne pool. Kehaline pool (välimus) jätab inimesest esmamulje ja see vaimse poolega koos loob üldmulje. Üldmulje aga ongi inimene, millisena ta ennast näitab, sest kõigil on saladusi, millest keegi vb ei tea.
Kakkuvõtteks võikski siis nii palju õelda, et lapsevanemad ei tohiks oma lapsi niivõrd kaitsta, kui hoopis teha neile selgeks, mis on elu ja kuidas sellega on võimalik kõige paremini toime tulla, sest nii targaks, kui meie vanemad, saame me alles siis, kui nemad juba lahkunud on, sest inimene õpib kogu elu.