õppides loon ennast (4)

Õppides loon ennast
Siia ilma sündides on iga inimene tabula rasa – puhas leht. See tähendab, et ta on puutumata välismaailma pahedest ja ka hüvedest. Isiksus hakkab temast kujunema järgnevate aastakümnete jooksul toimuva õpiprotsessi käigus. Endast rääkides võin öelda, et nüüdseks on keskkool peagi läbi saamas, ent see on alles stardiplatvormiks millelegi hoopis olulisemale – elukoolile.
Oli 5. oktoobri öö aastal 1982. Tundsin, et keegi tõmbab mind tugevalt peast . Surusin vastu, karjusin täiest kõrist, ent kasu sellest polnud, agressiivsed käed said oma tahtmise. Lõpetasin vastumeetmed ja lasin asjadel nende loomulikku rada mööda kulgeda. Ühtäkki ei olnud mul enam üldse kodune tunne. Olin kuskil suures valges kõrge laega ruumis. Vastu kogu keha õhkus harjumatult külma ja rõsket õhku. Ninna tungis vastikusttekitav medikamentide lõhn, mis minus tänini võõristust tekitab, kui taas sinna majja – haiglasse – satun.
Ehkki esimesed kogemused ümbrusest olid vastumeelsed, polnud see uus maailm üldse kole , vaid hoopis ilus, hele ja nii-nii suur. Tõsi küll, järgnevatel aastatel pidin tõdema, et ta muutus järjest väiksemaks. Õigemini mina sain suuremaks . Hakkasin taipama, millisesse räpasesse mängu mind on tõmmatud. Kõik oli muidu tore, süüa sai hästi, magada nii palju kui tarvis, aga mida aeg edasi, seda enam pidi ka ennast liigutama hakkama.
Algselt suutsin vaid roomata, ent ühel päeval tõstis ema mind püsti ja mulle hakkas niiviisi kulgemine hoopis rohkem meeldima . Kui ma end senise pudikeele asemel ka inimese moodi väljendama õppisin, olin endaga väga rahul. Tundsin, et hakkan üha rohkem sarnanema end ümbritsevate „suurtega”.
Kuulsin iga päev uusi sõnu ja hakkasin maailma üha enam taipama. Omandasin rohkem ja rohkem oskusi, millest mul varem aimugi polnud. Aeg läks lennates ning õppisin lugema ja malet mängima. Viimane hakkas mulle eriti meeldima, sest pole geniaalsemat ja rohkem loovust nõudvat mängu. Kuulsin ema-isa rääkimas, et poiss areneb ja näitab päev päeva järel enam iseloomu. „Huvitav, mis loom see iseloom küll on?”, mõtlesin siis.
Nende aastate sisse jäi ka üks väga huvitav sündmus: mind viidi teiste omasuguste juurde. See oli ülimalt tore, sest kodune maailm hakkaski end juba ammendama. Uutest tuttavatest said head kaaslased ja paljud neist on hetkel täpselt samas situatsioonis kui mina: kirjutavad usinalt kirjandit, mille tähtsus edaspidiseks eluks on väga suur.
Kogu kooliaeg möödus justkui linnutiivul. Õppisin palju. Algselt küll ema või õpetajate käsul, ent peagi ka enda jaoks, sest nii huvitav oli ju teadmisi juurde saada, silmaringi avardada ja üleüldse areneda ning tunda, et isiksus sügaval sisimas hakkab jõudsalt pead tõstma.
Olles uue ajastu lävepakul, on tunne, et üks etapp hakkab jääma seljataha, kuid alles nüüd algab see tõeline elu – oma koha otsimine, tõeliste väärtuste lahtimõtestamine, jälje jätmine tulevastele generatsioonidele. Keskkoolis on õppimine tunduvalt lihtsakoelisem, sest kõik käib teatud programmi alusel. Elukoolis peab aga iga indiviid oma niši leidma ja pidevalt uusi teadmisi omandama. Põhiliseks õppimisviisiks saab katseeksitusmeetod.
Kui keskkoolis on võimalik õppimatajätmised alati järelvastamistega parandada, siis hiljem sõltub apsude heastamine elu armulikkusest. Annab ta uue võimaluse, on hea, kui mitte, siis tuleb leppida ja alternatiivseid väljapääse leida. Eluülikoolis ei ole lõpudiplomeid, bakalaureuse-, magistri - ega doktorikraade, on vaid iga inimese enda rahulolu ja individuaalsed tundmused.
Seega on mul veel väga pikk rada käia. See tee on kindlasti käänuline, kohati künklik, kohati auklik. Veel võib endale lubada vigu, parem on nad aegsalt ära teha, et neist õppida ja omade järeldusteni jõuda. Hiljem nõuab konkurents vaid õigeid otsuseid. Ei öelda asjata, et inimene õpib kogu elu. Inimese „mina” on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Hea ongi, et ei saa, sest ideaalses olukorras on võimalik ju ainult tagasiminek.
Usun, et pärast keskkooli lõppu tunnevad paljud teatud kergendust ja võtavad veidi aja maha, et kõrgkoolis uut perioodi alustada. Arvan, et ülikool ongi enamusele tõelise otsimise aeg. See on ettevalmistus iseseisvaks eluks. Seotus isa-emaga muutub aasta-aastalt nõrgemaks, ent reeglina lõplikult ei kao see kunagi. Vanematekodu jääb niikuinii inimese silmis ikkagi selleks tõeliseks koduks , kus said veedetud elu ilusaimad aastad – lapsepõlv. Sellised nostalgilised mõtted tulevad hiljem ikka tihedamini meelele.
Praegusel hetkel võrdleksin end Holden Caulfieldiga Salingeri romaanist „ Kuristik rukkis”. Selle teose lugemisel valdas mind üsna ühetaoline tunne – äratundmisrõõm. Holdeni mõttemaailm tundus olevat üllatavalt sarnane minu omaga . Siiski jään seisukohale, et indiviidil ei ole võimalik muuta kogu ühiskonda ning ühinen Hegeli filosoofilise mõttega, et iga inimene on oma ajastu vang.
Kogu elu on õppimine. Eneseloomine seisneb nii eneseotsimises kui ka eneseleidmises. Viimast on vaja eelkõige, sest vaid sellega kaasneb psühholoogiline rahulolu. Isiksuse eesmärgiks on alati olnud eneseteostus.
K.P
12.klass