Õpetajate representatsioon Eesti meedias (0)

Marie Udam
Õpetajate representatsioon Eesti meedias
Sissejuhatus kommunikatsiooni ja meediasse (SOZU.04.076)
Tartu
2011
Õpetajate kohta on arvamusi kõigil. Õpilastele tavaliselt õpetajad ei meeldi, vanemate meelest on osad õpetajad tasemel teised mitte, poliitikuid huvitab õpetajate palgaküsimus enim valimiseelsel perioodil, õpetajate enda meelest on nende töötingimused viletsad. Millise pildi on õpetajatest loonud Eesti meedia 2011. aasta teisel poolel?
Selle aasta juulis algasid haridus - ja teadusministeeriumis läbirääkimised, mille tulemusena suurendataks õpetajate palka. Eesti Haridustöötajate liit on kindlal seisukohal, et õpetaja madalaim võimalik palk peaks olema vähemalt Eesti keskmise palga tasemel. Kooliaasta alguses teatasid haridustöötajad, et nad ei tagane oma soovist. 5. septembril kogunes Tallinnasse Tõnismäele 20 õpetajaid toetavat meeleavaldajat. 25. oktoobril aga toimus õpetajate meeleavaldus Toompeal. 3. novembril kulmineerus tänavune palgaläbirääkimiste küsimus sellega, et haridusminister Jaak Aaviksoo ja haridustöötajate liit allkirjastasid ühiselt koostatud deklaratsiooni, mille tulemusena peaks õpetajate palk lähima paari aasta jooksul tõusma. Need sündmused on tekitanud piisavalt kõlapinda, et võiks ilmsiks tulla õpetajate kui sotsiaalse grupi käsitlus meedias praegusel ajal. Õpetajate väärtuste ja identiteedi esitamist meedias on võimalik vaadelda nii ajakirjanike, teiste gruppide, sealhulgas poliitikute ja teiste teenistujate kui ka pedagoogide enda seisukohalt.
Ajakirjanike seisukohti õpetajate suhtes on mitmeid. Kõige levinum on vaatenurk, kust õpetajaid nähakse kui ohvreid, vähemalt selle diskursuse kontekstis.
1. oktoobri Postimehes esitab värvikalt oma arvamuse ajakirjanik Priit Pullerits artiklis pealkirjaga „Priit Pullerits: säh, sente kah!“: „Endises vääringus 8290 krooni on kõik, mis on heade mõtete ja ülikoolilinnas oma töö eest väärt inimene, kes õpetab riigieksamitulemuste põhjal Eesti esikümnesse kuuluvas Miina Härma gümnaasiumis, koolis, kuhu teiste seas on oma lapsed toonud ka peaminister Andrus Ansip ja haridusminister Jaak Aaviksoo ; inimene, kellel on Tartu Ülikooli kõrgharidus, kellel on koolis normkoormusele lisaks kaks ületundi, kellel on staaži üle kahe kümnendi ja kelle tööle on õpilased andnud tagasisidena maksimumilähedasi hindeid.“
Juba artikli pealkiri viitab õpetajate alavääristamisele. Emotsionaalsust lisab loole veel tõsiasi, et ajakirjanik kasutab artiklis alamakstud õpetaja näitena oma abikaasat. Selline artikkel kinnitab igati üldlevinud seisukohta, et õpetajad on ühiskonnas kannataja rollis. Ühest küljest on tänuväärne, et probleemiga tegeletakse, sest ei leidu just palju neid, kes arvaksid, et õpetajad on ülemakstud. Teisest küljest aga loob Eesti ühe tippajakirjaniku taoline artikkel pildi õpetajast kui ühiskonna suurimast märtrist. Samuti tekib mulje, nagu õpetajad oleksid need ühiskonna heidikud, kes ei suuda oma arvamust ja soove kehtestada. Selline kuvand õpetajast kui inimesest, kes peaks paljudele noortele eeskujuks olema ja kelle üks tööülesanne on sisuliselt enesekehtestamine , ei kasvata aga õpilastes ja nende vanemates pedagoogi suhtes austust , pigem vähendab seda.
Leidub ka teistsuguseid vaatenurki. Näiteks reporter Mikk Salu arvamus 28. oktoobri Postimehes, kus ta kirjutab arvamusloos pealkirjaga „Mikk Salu: õpetaja mugav elu“ nii: „Kui sellel ametil on miinuseid (palk), siis on ka mitmeid plusse : pikad puhkused , riske, töökaotushirmu ja konkurentsi pole. Jah, kui pingutad kõigest väest, tahad tõesti olla parem õpetaja, siis ega see sinu palgas eriti ei kajastu – ülespoole liikumist pole. Teisalt võib amet pakkuda ka mugavat vegeteerimist. Ma olen nõus maksma õpetajatele rohkem, aga mitte kõigile ja valimatult. Õpetaja elukutse ei ole eriline. On häid, on keskmisi ja halbu. Neid, kes väärivad kõrgemat, neid, kes praegust, ja ka neid, kes peaksid olema õnnelikud, et üldse palka saavad.“
Ajakirjanik Mikk Salu veidi kriitiline seisukoht õpetajate palga suurendamise nõudmistes avaldub samuti juba pealkirjas. Ka tema nõustub sellega, et õpetajad väärivad suuremat palka, kuid mitte kõik. Selline seisukoha erinevus üldlevinust on värskendav, kuna kahtlemata on paremaid ja halvemaid õpetajaid, on neid, kes teevad oma tööd südamega ja on neid, kes jätavad palju tegemata. Õpetajate mainet madaldab aga ka selline artikkel ja võib-olla isegi rohkemgi võrreldes Priit Pulleritsu artikliga. Kui muidu jääb õpetajatest mulje kui kannatajatest, siis taoline artikkel näitab õpetajaid nii, nagu nad teeksid end ise ohvriteks , esitades palganõudmisi, arvestamata asjaolu, et kõik õpetajad ei ole palga tõstmist väärt.
Ajakirjanduses on viimastel kuudel ilmunud ka palju artikleid sellest, millistena näevad õpetajad end ise. Siiski võib arvata, et need üksikud meedias ilmunud seisukohad (mis on üsna teravad ) ei ole kogu õpetajaskonna ühine arusaam enda rollist ühiskonnas. Nende artiklite ilmumisse on panustanud ajakirjanikud ise, seega järgmised näited on pigem segu õpetajate ja ajakirjanike äärmuse poole kalduvatest arusaamadest.
Näiteks edastab ajakirjanik Sulev Valner 25. oktoobri Postimehes Tilsi põhikooli direktori Aivo Roonurme seisukoha nii: „Roonurme kurvastab eelkõige suhtumine, et õpetajad oleks justkui ühiskonna ülalpeetav osa, kellele antakse, kui midagi üle jääb või parasjagu võimalik on. Seetõttu ei olegi kõige tähtsam rääkida, kui palju praegu õpetajatele palgalisa täpselt anda, vaid oluline on, et muutuksid väärtushinnangud laiemalt.“
Samas artiklis ütleb Tilsi põhikooli õpetaja Olev Veberson nõnda: „Kui õpetaja ikka kolm-neli aastat järjest sama pintsaku ja roostes Opeliga kooli tuleb, siis on raske noortele selgeks teha, et tema ongi eeskuju, kelle näidatu poole püüdlema peaks.“
Pedagoog Triin Leidsalu kirjutab 24. oktoobri Postimehes üsna emotsionaalselt: „Austus on sageli paljudes asjades võtmesõnaks. Kuidas aga austada riiki ja nende juhte, kes pidevalt õpetajatele näkku sülitavad, pidades seda juba nii elementaarseks, et nad seda enam isegi märgata ei suuda. Õpetajaid võetakse kui kasse , kes käppadele maanduvad, ent ometi pole neil aimugi, et enne kui tatipritsmed kuivada jõuavad, oleme uuesti porri tallatud.“
Ühest küljest püüavad õpetajad ajakirjanduses esinemisega valgustada pedagoogide elu tumedamaid külgi, et üldsuses ei leviks arusaamad õpetajatest kui lühikeste tööpäevade ja pikkade puhkustega inimestest. Teisalt aga peaks üldsusele juba suhteliselt selge olema, et õpetajad ei saa tööle vastavat palka. Seega selliste artiklite ilmumine aina süvendab õpetajate representeerimist grupina, kelle vastu ühiskond hoolivust üles ei näita.
Kõige objektiivsema hinnangu õpetajate praegusele olukorrale saavad anda ilmselt teised sotsiaalsed grupid, sest pedagoogid ise tunnetavad oma olukorda liiga intensiivselt ning ajakirjanikud võivad ühes või teises vaatepunktis äärmustesse kalduda.
Õpetajate palgaküsimusega on suuresti seotud poliitikud, kelle otsuseks õpetajate palgasumma määramine lõppkokkuvõttes on. Poliitikud aga käituvad selles küsimuses oma stereotüübile vastavalt ehk süüdistavad üksteist töö tegemata jätmises. Näiteks süüdistab haridusminister Jaak Aaviksoo 3. novembri Postimehes omavalitsusi loiduses õpetajate palga eest võitlemisel. Sellega tunnistavad poliitikud kui grupp, et ühiskonnas on probleem. Kannatajatena paistavad aga jällegi õpetajad, kuna jääb mulje, nagu keegi ei tahaks nende probleemiga tegeleda.
Õpetajatele on toetust avaldanud ka teised grupid, nagu näiteks ametiühingute keskliit, transporditöötajate ametiühing ja õdede liit. Eesti Õdede Liidu juhatuse liige Gerli Usberg ütles 24. oktoobri Tallinna Postimehes järgmist: „Haridustöötajate panust nagu ka õdede panust ühiskonda saab võrrelda vundamendi ladumisega. Kui vundament mureneb, on kogu hoone ohus. Haridustöötajad vajavad riigi poolt kindlust palgatõusu osas, sest praeguseks ei vasta õpetajate palk ei vastutusele ega inimväärikusele.“
Ka kirjandusteadlane Tiit Hennoste toob 1. novembri Eesti Päevalehes välja, et õpetajate palgad on liiga madalad. Tema artikkel aga erineb eelnevatest, kuna selle asemel, et kujutada õpetajaid kui allasurutud ühiskonnaliikmeid, pakub ta välja hulga hüpoteese, mis võiksid probleemi lahendada. Õpetajatesse suhtutakse neutraalselt. Tiit Hennoste toob välja riigi nõrkuse selles küsimuses.
Ka teised rühmad leiavad, et õpetajaid koheldakse ühiskonnas alaväärsetena. Samuti rõhutatakse seda, et õpetajad ei ole ainsad, kellesse nii suhtutakse.
Kokkuvõte