Omandiõigus Referaat (0)

Omandiõigus kuulub asjaõiguse (ius in rem) valdkonda ning annab õigustatud isikule võimaluse kaitsta oma õigust kõikide teiste isikute vastu kes tema õigusi rikub või ei tunnista.
Vastavalt Eesti Asjaõigusseaduse § 68 lõikele 1 on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata , kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
Asjaõigus on õiguskäibes osalejate omavahelisi suhteid reguleeriva eraõiguse üks osa. Asjaõigus moodustab koos võlaõigusega varaõiguse tuuma. Mõlemad õigusvaldkonnad reguleerivad isikute (õiguse subjektide) suhteid varasse (õiguse objektidesse). Võlaõigus reguleerib asjaosaliste kohustusi varaliste käsutuste tegemiseks, asjaõigus aga vara valitsemist, kasutamist ja ülekandmist teistele isikutele. Nende kahe õigusvaldkonna õiguslikku seost iseloomustavad sellised mõisted nagu müügileping ja omandi (asjaõiguse) ülekandmine. Müügileping kohustab, kuid ei kanna omandit üle. Ülekandmine annab omandi müüjalt ostjale, kuid ei kohusta. Asjaõiguslik ülekandmine täidab võlaõigusliku müügikohustuse. Müük ja õiguse ülekandmine on, vaatamata oma erinevatele õiguslikele tagajärgedele, ühtviisi tehingud.
Omandiõigus koosneb kolmest elemendist:

valdusõigusest (ius possidendi)

kasutusõigusest (ius utendi)

käsutusõigusest (ius dispondendi).
Kui valdus - ja kasutusõigus võivad olla ka valdajal, siis asja käsutusõigus saab olla ainult omanikul ja on sellena omandiõiguse tunnuseks. Omanik võib nii valdus- kui ka kasutusõiguse anda ka teisele isikule, kuid ta jääb ikkagi omanikuks, kellel on teatud tingimustel õigus oma asja teise valdusest välja nõuda. Kui aga ära on antud käsutusõigus, tähendab see ühtlasi omandiõiguse üleandmist.
Valdamine (ius possidendi) on asja üle faktilise võimu teostamine . Kasutamine (ius utendi) seisneb asja kasulike omaduste tarbimises ja asja viljade saamises . Käsutamine (ius disponendi) seisneb asja juriidilise saatuse määramises- eelkõige on selleks asja võõrandamine ja asjaõigustega koormamine, kuid ka nn võlaõigusliku käsutamise korras asja teise isiku kasutusse andmine (tasuta kasutamine, rent jmt). Eriti olulise tähtsusega on õigus asja käsutada, sest kui omanik ei saa asja müüa, kinkida või pantida on tegemist tühja õigusega (nudum ius).
Omandiõiguse piirangute puhul on esmajoones piiratud kasutus- ja realiseerimisõigused. Omanik ei või oma piiramatu omandiõiguse kasutamisega kahjustada teisi isikuid ( TsÜS § 138 lg 2 sätestatud) ja üldsust. See põhimõte on kirjas ka PS § 32 lg 2 /.../omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt /.../, mis on juhis seaduseandjale, et omandi vaba kasutamise piiramine on võimalik igasuguste üldiste huvide alusel. Otse põhiseadusest tulenevaid kohustusi PS § 32 lg 2 alusel tekkida ei saa, piiramiseks peab eksisteerima seadus.
Omanik peab saama ka kõiki omandi alusel talle kuuluvaid õigustusi kaitsta, et ta saaks asja vallata, kasutada ja kõiki teisi isikuid asjast eemal hoida. Meie õigussüsteemis, selleks, et omandit kaitsta, on vaja kõigepealt tõendada, et antud asi kuulub ikka konkreetsele isikule. Üksikutel juhtudel võib omandi tõendamine olla üpriski keeruline. Omandi kuuluvust tõendavad: ostu-müügileping, vastav kanne riiklikus registris, testament , ostukviitung jne. Põhiseaduse § 32 kaitseb ainult sellist omandit, mis on saadud seaduspärasel teel.
Omanikul on omandi kaitseks petitoorsete nõuete (actiones in rem) – vindikatsiooni - ja negatsiooninõude esitamise õigus. Üksikasjalikumalt on reguleeritud vindikatsiooninõude (rei vindicatio) esitamine kui tähtsaim omandi kaitse vorm. Tegemist on asjaõigusliku nõudega tsiviilõiguslike nõuete hulgas. Omandi kaitse nõue saab omandit kui absoluutset õigust vahetult kaitsta igaühe vastu. Asjaõigusseadus on paindlik ja lubab asja välja nõuda igaühelt, kes õigusliku aluseta tema asja valdab , välistatud ei ole väljanõue isegi siis, kui senine õiguslik alus rajanes lepingul.
Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Siiski on siin teatud piirangud. Rooma õiguses oli reegel „ubi rem meam invenio, ibi vindico“ („kus ma oma asja leian, sealt ma ta tagasi nõuan“). Asjaõigusseaduses on fikseeritud vanagermaani reegel „nõua oma asja sellelt, kellele oled ta usaldanud“. Roomas võis asja alati välja nõuda ka heauskselt omandajalt (A asi oli üle läinud B-le ja sellelt C-le).
AÕS § 95 kohaselt ei saa vallasasja välja nõuda heauskselt omandajalt, kui vallasasi oli omaniku valdusest välja läinud tema enda tahte kohaselt, näiteks kui asja rentnik, pantija , hoidja või laenaja müüs asja heausksele ostjale ja siis sai omanik nõuda vaid hüvitamist rentniku, pandipidaja, laenaja või hoidja poolt võlaõigusseaduse alusel.
Omand on majandusliku korra põhialus, kuna selle järgi, kas riik tunnustab, piirab või keelab eraomandit, kas omand on kättesaadav kõigile või üksnes teatud klassidele, saab määratleda riigi olemust.
KASUTATUD MATERJALID

Pärna, P. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2004

Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT 1992, 26, 349. vv 28.06.1992 (PS)

Asjaõigusseadus. RT I 1993, 39, 590. vv 09.06.1993 (AÕS)