Õiguse tähistamine ja õiguse idee, Era ja avalik õigus (1)

Tänapäevane õiguse mõiste

Õigusele ei ole kerge anda kõikehõlmavat definitsiooni. Õigus on mitmetähenduslik sõna.
Mandrieuroopalises õiguskultuuris räägitakse palju õigusest objektiivses tähenduses- õigusnormide kogum ehk õiguskorda tema staatikas. Õigus peab olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee, mis on omakorda vastavate õigusnormide poolt reguleeritud. Mandrieuroopalikus õiguskultuuris positiveerivad õigus seadusandlikus protsessis.-see baseerub teatud süsteemil , aluseks on eesti riigi suveräänsus .
Teostades legislatiivfunktsiooni võtavad riikide parlamendid vastu seadusi kui põhilisi õiguse allikaid , milles sisalduvad õigusnormid . Õigusest objektiivses mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid. Õigust võib käsitleda ka õigusena subjektiivses mõttes. Õiguse subjektiivses mõttes tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevalt ja kuuluvat õigustust.
See tähendab seadusandja tahtest lähtuvalt ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust.Tegemist on õiguslikult kaitstud huviga . Objektiivse ja subjektiivse õiguse käsitlused onn traditsioonilised õiguse käsitlused.
Tänapäeval eksisteerib arusaam õigusest kui normatiivsest informatsiooni ja kommunikatsioonimeediumist. Õigus on riigi käes praktiliselt ainsaks vahendiks, mille kaudu ja mille abil saab ta korrastada ja käskida õiguse subjekte.
Õiguses on olulisel kohal ka õiglus . Õigus ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi . Ainult see on õigus, mis on õigus.

Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus

Probleem positiivsest ja ülipositiivsest õigusest kuulub õigusfilosoofia valdkonda. Tavaelus on indiviidid seotud mingi õigusliku reegliga. Antud olukorras on määravaks positiivse õiguse sisu. Positiivselt õiguselt oodatakse , et temas kätketud õiguslikud lahendid oleksid ka head ja õiglased. Kui selline ootus ei täitu, siis on kokkupuude positiivse õigusega rõõmutu ja ei täida talle pandud lootusi.
Õiguslike vaidluste puhul ei oodata mitte ainult lahendust vaid õiglast lahendust. Siit tuleneb ka põhimõtteline erinevus positiivse õiguse ja õige õiguse vahel. Positiivne õigus võib olla õigele õigusele täpselt vastupidine .
Õiguse õige õiguse tabamiseks kaks reeglit:

Tuleb tunda positiivset õigust.

Tuleb olla teadlik. Vaja on leida põhiprobleem ja tegeleda sellega.
Üks võimalus õigust määratleda on kehtivate õigusnormide kaudu. Õigusnormid luuakse inimeste poolt. Selline õigus ongi positiivne õigus.
Samuti on leidunud laia õiguse tunnustuse ülipositiivse õiguse doktriin . See õigus põhineb mitmel algel:jumalikul ilmutusel, inimloomusel v mõistusel. Sellepärast nim seda õigust loodus(loomu) õiguseks . Tegemist on õpetusega põhinormidest, mis vastavad inimese loomusele.Mõistus, tahe , imud-iminloomuse tunnused.
Ka enamik õiguspostiviste tunnistab loomuõiguse olemasolu. Eeldatakse, et igas õiguskorras eksisteerivad mingid kindlad väärtusmastaabid, mis dikteerivad õiguskorra olemuse. Positiivses õiguses on vaja silmas pidada ülipositiivset ehk loomuõigust .

Era- ja avalik õigus

Mandrieuroopa õiguskultuuris, mille paljuski on kujundanud rooma õigus jaotub õiguskord kahte suurde valdkonda era ja avalik õigus. Õiguskorra jagunemise järgi saame kindlaks määrata, millised riigiasutused on, millise pädevusega otsuseid langetama.
Era ja avaliku õiguse liigitamisel lähtutakse kahest teooriast:

Huviteooria , mis on vanim liigitamise põhimõte

Subjektiteooria
Huviteooria
Vedavaks jõuks huvi. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. Avalik õigus on see, mis on seotud riigiga, eraõigus see, mis on seotud isikliku kasuga. Kui ülekaalus on erahuvid, kuulub probleem eraõigusesse. Ainult huviteooriast lähtuvalt pole võimalik eristada alati õiguse valdkondi.
Subjekti teooria:
Õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhtes võrdses seisundis ja koordinatsioonisuhtes. Avalikuõigusega on aga tegus siis, kui õiguse subjektid on õigussuhtes alluvussuhtes ehk subordinatsioonisuhtes. Koordinatsioonisuhete puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsusesid peale panna. Alluvussuhetes on see aga võimalik.
Subjektiteooria annab rahuldava lahenduse. Probleem kuulub ainult siis avaliku õiguse valdkonda, kui vähemalt üks pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja seda võimu ka realiseerib.