ÕIGUSE AUTOPOIEETILINE TEOORIA (0)

Augustinus , "Jumala riigist"
Mari Siilivask
Augustinus, kes elas aastatel 354—430 p. Kr., pani oma ideedega pikaks ajaks aluse keskaegsele kristlikule filosoofiale ja maailmapildile. Tema mõtted on omamoodi ühenduslüliks keskaegsete ja antiiksete mõttemaailmade vahel. Augustinus ise oli ühtaegu Rooma traditsiooni kohaselt õppinud retoorik ja vaatles ühiskonda vastava terasuse ja argumenteerimisoskusega ning omas Hippo linnas piiskopi positsiooni. Tema vaadete lähtepunktiks oli usk ja usuteadus . See oli prisma , mille läbi ta ühiskonda vaatles ja selle kohta tähelepanekuid tegi. Augustinuse mõjuka mõttetöö kohta on arvatud, et kogu edasine lääne filosoofia valgustusajastuni välja kujutas endast suuremal või vähemal määral püüdlusi Augustinusele vastu vaielda ja leida alternatiivseid, vähem pessimistlikke mõtlemisviise. Valgustusega sai tema ideede mõju suures osas otsa, kui uskumus pattu lagenud ja sellest pääsemislootuseta inimkonnast lõplikult ja teravalt maha kanti .
Augustinuse tuntuimad ideed on ajaloo lineaarne, algust ja lõppu eeldav jumala plaanina käsitlemine ning pessimism inimsoo lunastuse võimalikkuse osas, ning riigi rolli seletamine pattu langenud inimkonna ohjamisel ja transformeerimisel.
„Jumala riik“ sisaldab Augustinuse mõtteid sõja, ühiskonna, riigi-kiriku vahekorra, inimloomuse ja riigi sellele vastava olemuse kohta.
Augustinuse teoorias on maailm ja eluviisid jagatud kaheks: inimese järgi elamine ja jumala järgi elamine. Eksisteerib jumala seadus, õigus („tõde“) ja ükskõik missuguse subjekti enese „vale“ – Augustinuse arvates olid antiikfilosoofide vooruse käsitlused ennastupitavad ja liialt uhked , õige elufilosoofia põhineb alandlikkusel. Tegeliku vooruse ja lunastuse saavutamist ja õiget käitumist pidas Augustinus aga alguses väga raskesti saavutatavaks, hilisematel eluaastatel võimatuks. Augustinuse teooria kohaselt on inimkond pattu langenud ja selliste patuste olendite ohjamiseks ja toimimiseks on vaja riiklikku ühiskonda. Ta kritiseerib ilmalikku riiki, mis on tema arust liialt võimuahne. Riik on küll pattu langemise tulemus ja selle tõttu vajalik, kuid kuna kristlik riik saab siiski teostada jumalikku õigust kõrgeimal määral, on ka riik osa jumala plaanist. Sellises riigis elavate kristlaste ja tema kristliku valitseja abiga võib riik siiski tõusta jumala riigile vooruselt lähemale, kui teised. Augustinuse silmis pidi kirik eest vedama kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi riigis, ja sellest tuleneb ka, et tema ideaali järgi kaitseb riik kirikut kui institutsiooni seadustega ja võimaldab tal oma ülesannet täita.
Nagu ka muu, jagunevad rahvad Augustinuse silmis nendeks, mis on loodud jumala plaani järgi ja nendeks, mis on loodud saatana plaani järgi või ei oma mingisugust tähendust jumala plaani suhtes.