"Ohvrilaev" Gert Helbemäe (35)

Gert Helbemäe „ Ohvrilaev “
Ta oli juba valinud oma saatuse . Noorusest hoolimata teadis neiu , mis ootab teda lõpus- teekonna lõpus. Teekond pidi kestma 30 päeva, kuid katkes ootmamatult. Õnn jäi lühikeseks ning seda enam traagiliseks- otsus tuli planeeritust varem täide viia. Miks saabus ohvrilaev Deloselt nõnda vara tagasi?
Gert Helbemäe romaan „Ohvrilaev“ jutustab keskealise õpetaja ning temast poole noormea neiu armusuhtest. See pole lihtne armastuslugu , vaid filosoofilise tagapõhjaga nn. ummikeluromaan. Algselt oli raamatu pealkiri „Laev Delosele“, mis viitab sügavamõttelistele sümbolitele. Loo alguseks on antiikaegne müüt Delose saare ohvrilaevast. Iga 9 aasta järel tuli jumal Apollonile saata Ateenast ohverdamiseks noormehi ning neide. Laeva äraolekul ei tohtinud riigis ühtegi surmaotsust täide viia. Seepärast lükkus ka filosoof Sokratesele määratud mürgikarikast joomine 30 päeva edasi.
Sellest müüdist haarab kinni juuditar Isabel .ta hakkab Delose looga seostama iseennast ja oma elu. Isabel on emigrant. Ta ema peab väikest kirjatarvete kauplust ning püüab inimestele selgeks teha, et polegi oma päritolult täiesti juut . Isavel on aga nii hinge- kui ka maapagulane. Neiu on keerulises olukorras, ta ei leia oma kohta inimeste keskel. Isabel on muusikaliselt andekas. Musikaalsuse on ta pärinud oma tasakaalutult isalt, keda tüdruk siiski väga armastas. Isa-ema halvapoolsed suhted on jätnud Isabelile sügava armi. Nüüdseks surnud isa oli sõnaks ema võimu all. Mehe eneseväärikus ja elutahe olid tallatud põrmuks. Isabel tajus kõike seda juba lapsena. Seepärast on ta enesessetõmbunud ning pelglik inimeste suhtes.
Suvi on saabunud ning Isabel kohtab Martin Justust- ajalooõpetajat, kes on otsustanud kirjutada raamatu Sokratesest. Martin Justus on abielus, kuid mitte õnnelikus. Ta elab niasega koos puhtast mugavus- ja harjumustundest. Armastus on kustunud juba ammu. Ainukeseks rõõmuks on talle ta tütar Astrid ning loomulikult töö. Martin Justus saadab naise ning tütre suveks Narva-Jõesuu puhkama, et ise alustada teost oma lemmikfilosoofist Sokratesest. Kuid peagi taipab ta, et ei suuda siseneda tollesse kaugesse aega, midagi olulist jään mõistmata. M. Justus peab tõdema, et eelkõige on ta kooliõpetaja, mitte kirjanik.
Nii laskuvadki Isabel ning Martin Justus kirglikku armusuhtesse, mis on määratud kestma vaid 30 päeva- nii kaua, kui laev Deloselt tagasi jõuab. Kolmkümmend päeva ainult nemad kaks, ülejäänud maailm oli tähtsusetu. Siiski pidi olema ettevaatlik, et keegi neid koos ei näeks, sest vastasel juhul oleks tõusnud suur skandaal . Kuid õnn jäi lühikeseks, lõpp jõudis varem, kui keegi oodata oskas.
Autor annab lugejale üsna varakult vihje lõpplahendusele Isabeli sõnade kaudu. Neiu oli juba alguses otsustanud oma saatuse üle- teha seda, mida ta isa kunagi ei suutnud- võtta eneselt elu. Isabeli nimest jutustab teine müüt romaanis . Isabel oli piiblis Iisraeli kuninga tütar, kes oli ilus, kuid õel. Rahvas loopis ta kurjuse karistuseks kividega surnuks. Helbemäe Isabel on lummatud oma nimekaimu üleolevast suhtumisest saatusesse ning surma. Küllap on seegi üks põhjus, miks ta nii dramaatiliselt käitub.
Enesetapuga oleks lugu lõppenud nii või teisit, olenemata ohvrilaeva teekonna pikkusest. Kõik oli vaid aja küsimus. Põhjus, miks see varem lõppes, peitus armunus endis . Martin Justus ja Isabel olid liiga erinevad inimesed. Isabel elas sümbolite ning unistuste maailmas, M. Justus oli aga täielik realist. Kahe nii erineva inimese vahel ei saagi midagi kestvat olla. Martin Justusele oli Isabel vaid suvine seiklus, mis oleks lõppenud kohe, kui abikaasa tütrega on tagasi. Sest mees poleks hakkama saanud nii suure elumuutusega. Pealegi oli ta üpris rahul oma senise olukorraga- meeldiv töökoht ning soe toit laual.
Isabel vaeseke oli aga rahutu hing, keda piinas mälestus isast. Sümboolselt laseb tüdruk just isa vana revolvriga enese maha. Tõuke enesetapuks annab konflikt Martin Justusega. Mees hakkas õige varakult mõistma, et nende suhe on väär ning lubamatu. Nad ei saanud kunagi avalikult väljas käia, neid poleks mõistetud. Eelkõige sellepärast, et Martin Justus oli abielusmees, teiseks põhjuseks oli nende suur vanusevahe ning kolmandaks neiu rahvus. Mõistes tegelikkust , otsustas Justus Isabeliga suhted lõpetada. Ta mõistis ka tõsiasja, mida kumbki neist enesele ei tunnustanud. Suur vanusevahe võis alateadlikult tekitada isa-tütre tunde. Isabel oli kinni oma isa mälestuses ning ehk otsis ta Justuses midagi isalikult turvalist. Martin Justus oli aga häiritud suhetes oma tütrega. Isabel täitis selle tühja koha.
Laev oli saabunud Deloselt määratust varem. Isabel ei vaadanud minema tormates isegi tagasi. Marin Justus mõtles veel tüdrukule järele joosta , kuid otsustas ümber. Järgmisel hommikul kuulis ta poes armastatu surmast. Veel korra pidi mees teda nägema. Juuditari ema oli liigutatud õpetaja külaskäigust- oleks ta vaid teadnud ! Martin Justusel tekkisid süümepiinad: ehk oleks ta pidanud neiule järele minema, siis oleks Isabel veel elus või poleks pidanud üldse suhet lõpetama. Samuti piinas teda kartus , et keegi teab nende suhtest , sest üks endine õpilane oli kord neid märganud.
Enesesüüdistused ei lase ka matustele minna. Martin Justus saadab vaid kaastundeavalduse ning sõidab pere juurde Narva-Jõesuu. Ta otsustab rääkida oma tütrega. Astrid on alguses šokeeritud, kuid mõistab isa ning andestab. See annab Martin Justusele tagasi meelerahu .
Isegi martin Justus poleks suutnud takistada Isabeli eneselt elu võtmast. Neiu oli liiga isepäine, et mitte öelda hullumeelne. Vaatamata oma noorusele, oli ta rohkem täiskasvanu kui mõni 40-aastane. Ta oli näinud liiga palju kurjust ja halba oma lühikese elu jooksul, et lahkumine sellest maailmast polnud üldsegi raske. Oli vaja vaid mõnda põhjust või ettekäänet, selleks valis ta müüdi Delose ohvrilaevast ning Martin Justuse .