Ohvrilaev (0)

„ Ohvrilaev ”
G. Helbemäe
Küsitlemata elu ei vääri elamist.
1.Oma südames vihkas ta seda keskmist taset, seda keskmist inimest, milleks ka tema enda tütar tõenäoliselt kujunemas oli, sest et tal tõesti mingit erilist annet ega huvi ei olnud- nagu tema emalgi, hoolimata sellest, et ta mõistuslikult püüdis endale selgeks teha, et keskmised inimesed on maailmas kõige õnnelikumad, ja ta teadis sedagi , et klassi esimesed õpilased ei löö iga kord veel elus läbi.
2....elumõtte otsimine...õpetaja, kuna mingit teist lahendust ei olnud ja ta tahtis abielluda tolle väikekodanlasest pürjeri tütrega, keda armastas ja lootis ümber kasvatada... näiliselt õnnestus tal see, esimestel aastatel... aga see oli ainult näiline... kas inimest sai üldse muuta, kui ta oma naistki muuta ei saanud ja see tütartki kasvatas, nagu tahtis...
3. Jah, martin Justusel oli see teadlik eskapism lomekümneks päevaks- pagemine reaalelu eest, ummikusse jooksnud tööst, hangunud perekonnaelust, isoleeritusest, üksindusest. Ja oma moraalitunde uinutamiseks kasutas ta seda poeetilist visiooni Delosele sõitvast laevast , mille Isebel oli esile mananud ja mis kolmekümne päeva looksul pidi laskma valitseda elu.
4.„ Kompromissiks ei saa mind keegi sundida ,” ütles Isebel uhkelt.
„Elu ise sunnib sind, su oma reaalsus ,” arvas Martin.
5.Ma olen liiga nõrk Sokratese ultimatiivset hinge nõuet töitma, ma tunnustan inimese hinge seost kehaga , instinkte, küll mitte nendele alistumist, aga ka mitte nende puritaanlikku allasurumist, vaba äratundmist, et lõpuks on jäädav siiski vaimsus...
6. Ta on unustanud vana, kristliku filosoofi Pascali hoiatuse (pateetiliselt): Iga inimese hing on tema kindlus . Ärge püüdke tungida selle inimese kindlusse, kuhu ainult Jumalal on sissepääs.
7. Kuid siis ta kohkus: võitlus kahe elava inimese vahel võib hävitavam olla kui võitlus elava ja surnu vahel. Ma elan ju ometi, alles äsja leidsin ma elava kontakti tütrega, kõnelesin talle vaimsest kasvamisest... Ta tundis, kuidas vimm tasandus üksinda seisja vastu kaastundeks, ja ütles, kord tütre kätt surudes , siis teda ettepoole lükkamise hooga vabastades:
„Mine jookse emale vastu...
Romaanis on kaks peategelast, Tallina eragünmaasinumi ajaloo ja filosoofia õpetaja Martin Justus ja juuditüdruk Isebela. See on psühholoogiline romaan., mis on Sokratese mõtetest ja analüüsimise võimest. Paljude erinevate müütidega raamat. Õpetaja Justus on mõistuseinimene ja arvestab väga ühiskonda, kus ta elab. Kui ta aga kohtub Isebeliga, kaob nagu mõistus ja ta allub tunnetele. Hiljem ta küll hakkab seda kahetsema ja nagu otsib vabandusi oma tegudele. Ta süüdistab küll ennast, et ei osanud Isebelist aru saada ja tema enesetappu ära hoida. Aga ta ka tunneb muret oma renomee vastu. Ega ometi keegi tema suhtest Isebeliga midagi ei tea. Lõpuks, kui ta saab selgeks, et keegi midagi ei aima, räägib ta siiski oma tütrele sellest ja nagu saab siis hingerahu tagasi.
Üldiselt on see siiski raske romaan. Minule isiklikult ei meeldinud. Liiga palju filosoofilisi arutelusid. Kuid ta siiski näitab, et inimesed on üksildased ja käituvad tunnete järgi, ehkki ise soovivad olla mõistuseinimesed. Minuarust tahtis autor selle teosega öelda, et tunded loevad kõige rohkem ja neid ei saa taltsutada. Inimesel on elus vaja küsivat ja analüüsivat vaimu. Üksindus on tegelaste väärtuste ja kaotuste põhi ja põhjendus.
Romaani idee on võrsunud antiikmütoloogiast. Appolloni sünnisaare Delose pidustustele saadeti antiikajal igal aastal Ateenast ohvrilaev, mille äraolekul oli riigis surmaotsuste täideviimine keelatud. Seetõttu lükkunud ka mürgikarika ulatamine Sokratesele 30 päeva edasi.
Poeetiline visiooon ohvrilaevast kumuleerub kujutuspiltideks, millest naistegelane Isabel kinni haarab. Nii kujunevad ka kõige argisemad asjad naistegelana Isabel kinni haarab. Nt. Purjekas , mis Tallinnas sadamast avamerele sõidab. Pärast kohtumise ajalooõpetaja Martin Justusega püsib neiu kogu lootus üheainsal hapral ning hardakstegeval kujutlusel kõikepäästvast legendist..
Justus on liialt egotsenriline, et märgata kõrval seisvat inimest piiravaid karisid. Tema elab teiste poolt väljakujutatud, reaalses maailmas, mida illusioonid enam kõigutada ei suuda. Ja kui ta prooviks teisiti mõelda, kaotaks temagi enesekindluse ning kohanemisvõime. Romaani lõpus imiteerib Justus küll enese üle kohtumõistmist, kuid sellest kujuneb pigem närviline õigustusmäng. Süümepiin, kokkupõrge oma tunnetega varjutavad Justuse elu vaid mõned napid suvepäevad.muidugi vapustab Isabeli surm Justust, aga ta leinab enam oma muret kui neiut ennast.
Sootuks mitmekihilisem on Isabeli loomus, juba ta minevik. Isabel on emigrant. Kirjastustarvete kauplust pidav ema häbeneb oma juudi päritolu ja piinab sellega nii iseennast kui ka tütart. Aga traagiliseks kujuneb hoopis nende isoleeritus võõras ühiskonnas. Nii tuleb Isabeli kanda maapagulase katsumustele lisaks veel hingepagulase ränkrasket saatust.