Olenevalt sellest, millises geenis on viga, kujuneb lihashaigus. Näiteks hüpokaleemiline perioodiline paralüüs. Sellele defektile on iseloomulik hootine lihasnõrkus ja K-ioonide taseme langus veres. Nendele haigetele on omane kilpnäärme ületalitlus. Haiguse põhjuseks peetakse signaali ülekande defekti lihasrakkude plasmamembraanis ja plasmamembraani Na-ioonpumba defektsust. Meestel avaldub defekt 100%, naistel väga harva. 8. Nukleosoomi ehitus ja talitlus. Nukleosoomide keemiline modifitseerimine, selle tähtsus. ! Nukleosoom koosneb kaheksast aluselist valgust-histoonist (2xH2A+ 2xH2B + 2xH3+2xH4) ning histoonide umbes kerinud DNA-st. Pluss nukleosoome ühendab omavahel H1 ülesanne on pakkida DNA-d nukleosoomide keemiline modifitseerimine mõjutab kromatiini pakkimistaset ja geeni ekspressiooni. Nukleosoomide keemiline modifitseerimine seisneb histoonide N- terminuste otsas olevate aminohappejääkidele mitüül-, akutüül- või fosfaatrühma lisamisel
mis näitab, et kromatiini struktuur formeerus evolutsioonis väga varakult. H1 aminohappeline koostis erinevates organismide rühmades varieerub rohkem (lindudes näit H5). Histoonide hulk rakkudes on väga suur keskmiselt 60 milj. iga erinevat histooni tüüpi. Kui DNA eraldada rakkudest madala ioonse jõu tingimustes (lahjad puhverlahused), siis elektronmikroskoobis on nähtav pärlitega kaelakee taoline struktuur. Pärleid nim. nukleosoomideks. Nukleosoomide läbimõõt on ~10nm ja nad koosnevad histoonidest ja 5 nende ümber keerdunud DNA lõigust. Nukleosoomide vahele jäävad ilma histoonideta DNA lõigud. * Nukleosoomid on kõige madalam (esimene) DNA kondensatsiooni aste.(põhjustab DNA ahela lühenemist ~3 korda) Nukleosoomi ehitus: Oktameerne histoonide kompleks igat histooni (H2A, H2B, H3, H4) 2 molekuli
3. Leutsiini tõmbluku valgud koosnevad kahest alfa-heeliksist, mida hoiavad koos hüdrofoobsed AH (leutsiin) külgmised sidemed. 4. -lehe tüüpi DNA-d äratundvad valgud 5. Tsink-sõrme valgud struktuuris üks või rohkem tsingi aatomit. * Milleks on oluline transkriptsiooni regulaatorite dimeriseerumine? Transkriptsiooni regulaatorite dimeriseerumine suurendab nende afiinsust ja spetsiifilisust DNA suhtes. 15. Nukleosoomide mõju transkriptsiooni regulaatorite seondumisele * Nukleosoomide 'hingamine' Nukleosoomi äärealal DNA n.ö. ,,hingab" st ajutiselt eksponeerib DNA-d, mis võimaldades transkriptsiooni regulaatoritel kergemini seostuda Seetõttu võimaldab nukleosoomi hingamine transkr. regulaatoril seostuda; 16. Transkriptsiooni repressorid. Transkriptsiooni regulaatorid: transkriptsiooni aktivaator lülitab geenid sisse ja repressor välja. Mõlemad seostuvad cis-regulatoorsele järjestusele DNA-
apoptootilise raku fagotsütoosiks (fosfatidüülseriin eksponeerub raku välismembraanile) rakk laguneb membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks. 4. Kas apoptoos on pöörduv ja kui jah, siis millistes faasides on see võimalik? Pöörduv ainult esimeses faasis 5. Miks fragmenteerub DNA 100 aluspaaristeks lõikudeks? Raku tuum fragmenteerub ja kromatiin kondenseerub, millega kaasneb endonukleaasne aktiveerimine, mis lõikab läbi kromatiini (DNA) nukleosoomide vahelise nn. linker DNA, selle tulemusel tekivad iseloomulikud DNA fragmendid 6. Mis on anneksiin ja miks saab seda kasutada apoptoosi määramiseks? Missuguseid markereid (molekulaarseid protsesse) veel kasutatakse apoptoosi määramiseks? Anneksiin on valk, mis seondub fosftidüülseriiniga ning muudab apoptoosis oleva raku nähtavaks. DNA- fragmentatsioon, immuunotsütokineetliliselt. 7. Mis juhtub rakkudega, mis on läbinud apoptoosi?
ö. loevad DNA nukleotiidseid järjestusi. Transkriptsiooni regulaatorid – tunnevad DNA-l ära 5-10 bp pikkused spetsiifilised järjestused = cis-regulatoorsed järjestused (asuvad samas kromosoomis) Iga geeni transkriptsiooni kontrollitakse kindla kogumi cis-regulatoorsete järjestustega Transkriptsiooni regulaatorid: Aktivaatorid Lülitab geenid sisse Aktivaatorvalk seostub cis-regulatoorse järjestusega DNA-l ja RNA polümeraasiga. Nukleosoomide ümberkorraldamine Kutsuvad esile lisaregulaatorite seostumise Aitavad RNA polümeraasil seostuda promootorile Vabastavad RNA polümeraasi, et alustada transkriptsiooni Vabastavad RNA polümeraasi peatuskohast transkriptsiooni aktivaatorid töötavad sageli mitmekesi koos Mitu koos töötavat aktivaatorit annavad suurema toime (transkriptsiooniline sünergia) Nukleosoomide eemaldamine (nt histoon chaperionidega e nn saatevalkudega)
mis transpordib hapnikku kudedesse. Hemoglobiin moodustab hapnikuga püsimatu, pöörduva sideme; seotud olekus kutsutakse hemoglobiini oksühemoglobiiniksja on erepunast värvi; sidumatta olekus on ta slillakas-sinine. Joonisel 4.3. on näha hemoglobiini kvaternaarstruktuuri mudelit. (Zilmer jt 2001). Joonis 4.3. 4.4. Struktuurne: valgud on biomembraanide, tsütoskeleti, kõõluste, veresoonte seinte, küünte, karvade, juuste, sulgede ja nukleosoomide ehituskomponendid. Viiruste struktuurikomponent on valguline kate (Zilmer jt 2001). Keratiin on struktuurse funktsiooni ere näide, olles nahast välja kasvavate struktuuride koostisosaks. Keratiini on kahte tüüpi: -keratiin ja -keratiin. -keratiini leidub näiteks imetajate karvades( ka juustes), küüntes, sarvedes ja sõrgades. -keratiini leidub näiteks roomajate küüntes, soomustes ja kilpides (nt kilpkonn). Joonisel 4.4 on näha keratiini mikroskoopilisi kiude raku sees. Joonis 4.4
kombineeruda ka inhibiitor, mis takistab seondumist DNAle. Kombinatoorne kompleksus on omane nii sidumissaitidele kui regulatoorsetele interaktsioonidele. 23. Mis roll on histoondeatsetülaasidel (HDAC) ja mis funktsioon on histoonatsetülaasidel (HAT)? Repressor-indutseeritud histoonide N-terminaalne deatsetüleerimine. Repressori DNA'd-siduv domeen (DBD) interakteerub URS'ga. Repressori repressioonidomään seob multivalk-kompleksi, mis sisaldab histoondeatsetülaasi alaühikut. Nukleosoomide N-terminuste deatsetüleerimine repressori sidumissaidi lähedal inhibeerib GTF'de seondumist TATA-box'le ja seega represseerib transkriptsiooni. Aktivaator-indutseeritud histoonide N-terminaalne hüperatsetüleerimine. Aktivaatori DNA'd-siduv domeen interakteerub UAS'ga. Aktivaatori aktivatsioonidomään seob multivalk-kompleksi, mis sisaldab histoonatsetülaasi alaühikut. Nukleosoomide N-terminuste atsetüleerimine aktivaatori sidumissaidi lähedal
· Oletatakse, et arhe vibur ei kasva mitte tipust, vaid alusest, nagu tüüp IV piilgi. · Mingit kanalit, mille kaudu saaks monomeere tippu transportida, ei ole leitud ei seda tüüpi piilil ega arhede viburitel. · Arhe vibur on ehituselt sarnane tüüp IV piilile Arhede histoonid · Eukarüootidel on DNA pakitud ümber aluseliste konserveerunud järjestusega valkude - histoonide, moodustades nukleosoome (pildil nukleosoomidega DNA). Nukleosoomide vahele jäävad pakkumata DNA alad. · Histoonid on leitud eurüarhedel. Esmalt leiti need Thermoplasma acidophilumil ja näidati, et in vitro võivad nad seostuda DNAga, moodustades nukleosoomitaolisi struktuure. · Samas bakteris nähti elektronmikroskoobiga nukleosoomidega DNAd. · Ilmselt koosnevad arhede nukleosoomid histooni tetrameerist (eukarüootidel oktameerid), mille ümber on pakitud ca 80 bp DNAd. Arvatakse, et eukarüootide
apoptootilise raku fagotsütoosiks (fosfatidüülseriin eksponeerub raku välismembraanile) rakk laguneb membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks. · Kas apoptoos on pöörduv ja kui jah, siis millistes faasides on see võimalik? Kui pöörduv siis ainult esimeses faasis · Miks fragmenteerub DNA 100 aluspaarilisteks lõikudeks? Raku tuum fragmenteerub ja kromatiin kondenseerub, millega kaasneb endonukleaasne aktiveerimine, mis lõikab läbi kromatiini (DNA) nukleosoomide vahelise nn. linker DNA , selle tulemusel tekivad iseloomulikud DNA fragmendid · Mis on anneksiin ja miks saab seda kasutada apoptoosi määramiseks? Missiguseid markereid (molekulaarseid protsesse) veel kasutatakse apoptoosi määramiseks? Anneksiin on valk, mis seondub fosftidüülseriiniga ning muudab apoptoosis oleva raku nähtavaks.DNA- fragmentatsioon, immuunotsütokineetliliselt. · Mis juhtub rakkudega, mis on läbinud apoptoosi?
• Genoomi ‘pakkumine’ kromosoomidesse – klassikaline mudel ja selle kriitika. 2nm DNA kaksikheeliks keerdub ümber histoonide. DNA pakkimise väikseim ühik on nukleosoom, mis koosneb 8-st histoonist ja 147-st aluspaarist DNAst. Nukleosoomi tuumiku moodustavad histoonid H3, H4, H2A ja H2B, mida kõiki on kahes korduses. Nendest H3 ja H4 moodustavad tetrameeri, millele omakorda kinnituvad kaks H2A-H2B dimeeri. Ümber histoonide oktameeri on keerdunud DNA. Nukleosoomide rida DNAl moodustab pärlikee struktuuri, so 10 nm fiiber. Järgmises etapis pakitakse nukleosoomid omavahel kokku, mille tulemusena moodustub 30 nm kromatiini fiiber. Nukleosoomide vahele jäävale DNA-le seondub histoon H1 ja toob nukleosoomid omavahel kokku. 30 nm fiiber kinnitub lingudena kromosoomi tugivalkudele (chromosome scaffold), tugivalkudega seonduvaid DNA piirkondi nim SAR-iks (scaffold associated region). 30 nm fiiber
Kromatiin – aine, millest koosneb kromosoom Kromatiid – on üks kahest kromosoomi osast, mis on tekkinud DNA jagunemise käigus. Histoonid – Valgud, mille ümber on mässitud DNA ahelad, kaitsevad DNA-d ja aitavad seda kokkupakkida. Inimesel on keharakkudes 44 autosoomi ja 2 sugukromosoomi (kas XX või XY) DNA pakkimine: DNA keerub ümber histoonide (DNA on mässitud ümber histoonide) tekib nukleosoom, nukleosoomide keerdumsel tekib kromatiin. Kromatiin keerdub omakorda -> tekib kromotiid. Ja kromotiidist koosnem kromosoom. 24. DNA replikatsioon Replikatsioon – ehk DNA süntees, mille käigus DNA kahekordistatakse ehk duplitseeritakse. Replikatsioon on vajalik raku jagunemiseks, et uued rakud saaksid võrdselt identsed DNAd. Komplementaarsusprintsiip – nukleotiidide vastavus üksteisele. (A-T, C-G) Etapid: 1
Transkriptsiooni regulaatorite seostumine DNA cis-regulatoorsetele järjestustele Regulaatroid sisaldavad struktuurseid motiive, mis loevad DNA nukleotiidseid järjestusi. Need on mittekodeerivad cis regulatoorsed järjestused, mis peavad asuma samas kromosoomis,kus asuvad geenid mida nad reguleerivad. Cis- regulatoorsetele järjestustele seostuvad trankriptsiooni regulaatorid, iga regulaator tunneb ära oma järjestuse. Dimeeridena seostub regulaator tugevamalt kui monomeeridena. Nukleosoomide reguleeriv roll transkriptsiooni regulaatorite seostumises DNA-le. Transkriptsiooni regulaator seondub halvemini kui cis regulatoorne järjestus on nuklesoomi keskel ja paremini kui n.ö hingab. Regulatoorsete geenide ja operoni paiknemine ning struktuur bakteri kromosoomis. Operon- grupp geene, mis moodustavad ühtse regulatoorse või kontrollüksuse. Mikroobide transkriptsiooni käivitab ainult üks promootor.
- Teine tasand : 30nm fiiber/solenoid, lühendab 40x Millistest histoonidest moodustub nukleosoom (mitu histooni ja millised histoonid)? Milline histoon sellesse struktuuri ei kuulu ja mis on tema teadaolevad ülesanded tuumas? Kromatiini koosseisus on histoone viit tüüpi – H1, H2A, H2B, H3, H4. Nukleosoom koosneb histoonidest ja nende ümber keerdunud DNA-st. Ühes nukleosoomis on kokku kaheksa histooni molekuli: iga nelja histooni (H2A, H2B, H3, H4) on kahes korduses. Nukleosoomide vahel paiknevale DNA ahelale seondub H1 histoon, mida nimetatakse ka linkerhistooniks. H1 ülesandeks on nukleosoomi struktuuri stabiliseerida, aga samuti tagada kõrgemate DNA kondenseerumistasandite stabiilsus. Millised mittehistoonsed valgud aitavad kromatiini kõrgemat järku struktuuridesse pakkida ja millised piirkonnad on selle jaoks DNAs? Need moodustavad kromosoomikujulised tellingud, millele kinnituvad 30 nm fiibrid, arvatavasti lingudena
biovedelike kaudu rakkude ja kudede vahel) ja transpordiks läbi biomembraanide valkude-kandjate abil. Transpordifunktsiooni näiteks võib tuua hemoglobiini. Hemoglobiin on selgroogsete loomade punastes verelibledes esinev rauda sisaldav valk, mis transpordib hapnikku kudedesse. Struktuurne: valgud on biomembraanide, tsütoskeleti, kõõluste, veresoonte seinte, küünte, karvade, juuste, sulgede ja nukleosoomide ehituskomponendid. Viiruste struktuurikomponent on valguline kate. Keratiin on struktuurse funktsiooni ere näide, olles nahast välja kasvavate struktuuride koostisosaks. Keratiini on kahte tüüpi: - keratiin ja -keratiin. -keratiini leidub näiteks imetajate karvades (ka juustes), küüntes, sarvedes ja sõrgades. -keratiini leidub näiteks roomajate küünistes, soomustes ja kilpides (nt kilpkonn).
28. Millistest histoonidest moodustub nukleosoom (mitu histooni ja millised histoonid)? Milline histoon sellesse struktuuri ei kuulu ja mis on tema teadaolevad ülesanded tuumas? Kromatiini koosseisus on histoone viit tüüpi H1, H2A, H2B, H3, H4. Nukleosoom koosneb histoonidest ja nende ümber keerdunud DNA-st. Ühes nukleosoomis on kokku kaheksa histooni molekuli: iga nelja histooni (H2A, H2B, H3, H4) on kahes korduses. Nukleosoomide vahel paiknevale DNA ahelale seondub H1 histoon, mida nimetatakse ka linkerhistooniks. H1 ülesandeks on nukleosoomi struktuuri stabiliseerida, aga samuti tagada kõrgemate DNA kondenseerumistasandite stabiilsus. 29. Millised mittehistoonsed valgud aitavad kromatiini kõrgemat järku struktuuridesse pakkida ja millised piirkonnad on selle jaoks DNAs? 13
histoonid)? Milline histoon sellesse struktuuri ei kuulu ja mis on tema teadaolevad ülesanded tuumas? Nukleosoomi moodustavad histoonid H2A, H2B, H3 ja H4 - kõiki 2x. Histoon H1 stabiliseerib ja hoiab nukleosoomi sidemeid püsivatena ning vastutab kõrgemate pakkimistasandite stabiilsuse eest. Nukleosoom moodustub histoonidest H2A,H2B, H3,H4, kõiki neid on kahekordselt. On olemas ka histoon H1, mis vastutab nukleosoomide omavaheliste sidemete püsivuse eest, stabiliseerib nukleosoomi ja osaleb kõrgemate pakkimistasandite stabiilsuse eest. On väga liikuv ja teised funktsioonid teadmata. 29. Millised mittehistoonsed valgud aitavad kromatiini kõrgemat järku struktuuridesse pakkida ja millised piirkonnad on selle jaoks DNAs? Kromatiini aitavad kõrgemat järku struktuuridesse pakkida kondensiinid ja kohesiinid. DNAs seonduvad mittehistoonsete valkudega piirkonnad SAR ja MAR.
võivad põhjustada inimesel neuromuskulaarseid haigusi, arvatavasti vastavate kudede suurest ATP nõudlusest tingituna. Haigetel on rakkudes reeglina metsik-tüüp ja mutantne mtDNA segamini. Fenotüübiline muutus on seda suurem, mida rohkem on mutantset mtDNAd. Kloroplastide DNA on rõngasmolekul, mis sisaldab u. 120-160 kb, sõltuvalt taimeliigist. Kodeerib u. 120 valku ja kasutab standardset geneetilist koodi. 8. Eukarüootse kromosoomi struktuur. DNA biheeliks on pakitud nukleosoomide ümber, tekitades "pärlikee", see omakorda on pakitud 30 nm fiibriteks, see omakorda lingudeks, viimane veel eriti kondenseerunud vormiks ning lõpptulemus on metastaasi kromosoom. Kromatiini pakkimine: nukleosoomid koosnevad valgulisest tüvest, millele DNA on keermeliselt ümber keeratud, oktameerne tüvi koosneb iga histooni (H2A, H2B, H3 ja H4) kahest koopiast, 30-nm fiibrid, neis on nukleosoomid pakitud irregulaarse struktuurina või
nimetatakse? Mitu korda need DNAd lühendavad? I pakkimistasand nukleosoom lühendab 7x II pakkimistasand fiiber- lühendab 40x 28. Millistest histoonidest moodustub nukleosoom (mitu histooni ja millised histoonid)? Milline histoon sellesse struktuuri ei kuulu ja mis on tema teadaolevad ülesanded tuumas? Nukleosoom moodustub histoonidest H2A,H2B, H3,H4, kõiki neid on kahekordselt. On olemas ka histoon H1, mis vastutab nukleosoomide omavaheliste sidemete püsivuse eest, stabiliseerib nukleosoomi ja osaleb kõrgemate pakkimistasandite stabiilsuse eest. On väga liikuv ja teised funktsioonid teadmata. 29. Millised mittehistoonsed valgud aitavad kromatiini kõrgemat järku struktuuridesse pakkida ja millised piirkonnad on selle jaoks DNAs? Mittehistoonsed valgud on näiteks kondensiinid ja kohesiinid.(dimeersed, vabad otsad
kondensatsioonil on eristatavad kolm astet. 1) DNA nukleosoomne struktuur. Iga 200 nukleotiidi pikkuse DNA lõigu kohta on moodustunud üks nukleosoom, mis sisaldab 146 aluspaari. Nukleosoomid on ühendatud linkeraladega. Iga nukleosoomi koostises on 2 molekuli histoone H2a, H2b, H3 ja H4. Histoon H1 on seondunud linkeralaga. Linkeralade pikkus võib varieeruda nii liigiti kui ka erinevates rakutüüpides liigisiseselt. Nende pikkus varieerub 8 aluspaarist 114-ni. Nukleosoomide struktuur geneetiliselt aktiivsetes kromosoomi piirkondades erineb struktuurist geneetiliselt inaktiivsetes piirkondades. 2) Kromatiini kiud. Interfaasis on elektronmikroskoobi abil nähtavad 10 nm diameetriga nukleosoome sisaldavad kromatiini kiud. Meioosi- ja mitoosikromosoomide puhul on elektronmikroskoopiliselt tuvastatavad 30 nm diameetriga kiud, mis on tekkinud 10 nm kiudude baasil H1 osalusel. Vastavat struktuuri nimetatakse ka solenoidseks struktuuriks.
keskkonnatingimustest (A, B, C, D ja Z vormid). Rakkudes on DNA põhiliselt B- vormis, mida iseloomustavad aluspaaride väike kalle heeliksi telje suhtes, aluspaaride asumine heeliksi keskel (teljel) ja suur ja väike vagu (külgvaates, vt. joonis 5.8). B- vormis DNA biheeliks on kõige painduvam DNA kaheahelaline vorm, mis võib iseenesest moodustada rõnga umbes 200 aluspaari pikkuse lõigu kohta. See viimane omadus võimaldab DNA tihedat pakkimis kromosoomidesse ja nukleosoomide moodustumist. RNA struktuurset omapära käsitleme edaspidi koos valgusünteesiga. DNA kõrgemat järku struktuurid ja seda mõjutavad ensüümid helikaasid, topoisomeraasid II Valgu biosüntees e. geneetiline translatsioon Nagu eespool kirjas, seisneb geneetiline translatsioon nukleiinhapetes kodeeritud geneetilise informatsiooni (nukleotiidse järjestuse) tõlkimises valkude aminohappeliseks järjestuseks. Valgu biosüntees jaotatakse kaheks etapiks - preribosoomseks ja ribosoomseks
paare on stabiilsemad ja sulavad kõrgematel temperatuuridel (3 vesiniksidet). DNA-l esinevad struktuurivormid: A, B ja Z. Rakkudes on DNA B-vormis (aluspaaride väike kalle heeliksi telje suhtes, aluspaarid asuvad heeliksi keskel (teljel), fosfaatrühmad väljaspool, järgmises ringis riboosid; suur/väike vagu esineb. B-vormis on kõige painduvam (elastsem), võib moodustada rõnga 200 bp pikkuse lõigu kohta – see omadus võimaldab DNA pakkimist kromosoomidesse ja nukleosoomide moodustumist. Vesiniksidemed stabiliseerivad DNA struktuuri. B-vormis pöörub paremale. 2’ C juures ei ole O RNA on A-vormis. Suur ja väikest vagu pole näha, suur = sügav vagu. väike = hästi madal. aluspaaride asukoht selles vaos. Väljas on fosfaadid; riboosid ja lämmastikalused on enamvähem kohakuti ja keskel on auk. RNA-l on veel lisa vesinikside, mida DNA-l pole. Kaheahelaline RNA on stabiilsem kui dsDNA. Aluspaaride roll stabiliseerimisel on väiksem. 2’ C juures on O RNA-s:
2+ Kõrgenenud Ca tase aktiveerib mitmeid kinaase, mis viivad lõpuks tsükliin B ja valgu Securin (aitab hoida metafaasis kromosoome koos) degradeerimiseni, võimaldades meioosil jätkuda ja jaotada tütarkromatiidid sekundaarse polaarkeha ning moodustuva haploidse emas-pronukleuse vahel Spermi genoom läbib samal ajal protsessi, mille käigus protamiinid kiiresti eemaldatakse isaspronukleusest ja DNA mähitakse ümber nukleosoomide, mis sisaldavad histoone 19 Isas-ja emaspronukleus liiguvad (-12 h) teineteisele lähemale mikrotorukeste kaasabil. Replitseerunud pronukleused ei liitu; nende kromosoomid kondenseeruvad ja asetuvad ühisele metafaasiplaadile. 4.Lõigustumine 42. Mis protsess on lõigustumine? Mida tähendab sünkroonne ja asünkroonne lõigustumine. Kuidas toimub lõigustumisel rakutsükli regulatsioon (MPF-mitosis promoting
Nukleosoomid on ühendatud linkeraladega, mis on nukleaaside poolt atakeeritavad. Iga nukleosoomi koostises on 2 molekuli histoone H2a, H2b, H3 ja H4. DNA on nukleosoomis negatiivselt superspiraliseerunud ja keritud 1,75 korda ümber histoonidest moodustunud oktameeri. Histoon H1 on seondunud linkeralaga. Linkeralade pikkus võib varieeruda nii liigiti kui ka erinevates rakutüüpides liigisiseselt. Nende pikkus varieerub 8 aluspaarist 114-ni. Nukleosoomide struktuur geneetiliselt aktiivsetes kromosoomi piirkondades erineb struktuurist geneetiliselt inaktiivsetes piirkondades. 2) Kromatiini kiud (ingl. k. fibers). Interfaasis on elektronmikroskoobi abil nähtavad 10 nm diameetriga nukleosoome sisaldavad kromatiini kiud. Meioosi- ja mitoosikromosoomide puhul on elektronmikroskoopiliselt tuvastatavad 30 nm diameetriga kiud, mis on tekkinud 10 nm kiudude baasil H1 osalusel. Vastavat struktuuri nimetatakse ka solenoidseks struktuuriks.
Nukleosoomid on ühendatud linkeraladega, mis on nukleaaside poolt atakeeritavad. Iga nukleosoomi koostises on 2 molekuli histoone H2a, H2b, H3 ja H4. DNA on nukleosoomis negatiivselt superspiraliseerunud ja keritud 1,75 korda ümber histoonidest moodustunud oktameeri. Histoon H1 on seondunud linkeralaga. Linkeralade pikkus võib varieeruda nii liigiti kui ka erinevates rakutüüpides liigisiseselt. Nende pikkus varieerub 8 aluspaarist 114-ni. Nukleosoomide struktuur geneetiliselt aktiivsetes kromosoomi piirkondades erineb struktuurist geneetiliselt inaktiivsetes piirkondades. 2) Kromatiini kiud (ingl. k. fibers). Interfaasis on elektronmikroskoobi abil nähtavad 10 nm diameetriga nukleosoome sisaldavad kromatiini kiud. Meioosi- ja mitoosikromosoomide puhul on elektronmikroskoopiliselt tuvastatavad 30 nm diameetriga kiud, mis on tekkinud 10 nm kiudude baasil H1 osalusel. Vastavat struktuuri nimetatakse ka solenoidseks struktuuriks.
annaabi.ee 
