Eesti NSV kultuurielu (0)

Eesti NSV kultuurielu
Eesti NSV kultuuri loomine oli mõjutatud Venemaa poolt. ENSV oli eraldatud läänemaailma vaimsest arengust . Nõukogude võim proovis valikuliselt hävitada ka eelmiste põlvkondade kultuuripärandit.
Nõukoguliku kultuuripoliitika eesmärgiks oli '' sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik''. Kõik toimus pideva ideoloogilise surve all, mis oli kõige hullem Stalini viimastel aastatel. Uuesti tugevnes see 70ndatel . Selle tagamiseks aitasid kõvasti kaasa ka julgeolekuorganid. Raamatukogud puhastati sõjajärgsetel aastatel '' kodanliku ühiskonna pärandist'' . Nii hävitati iseseisvusaegsed perioodilised väljaanded ja ilukirjandus. Ebasobivad raamatud, trükid jms. pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba. Samuti lisandus kõigele sellele ka punapropaganda , mis pidi kaasa aitama kogu vaimusfääri valitseva režiimi kontrollile . Eesti kultuur muutus kaheks : välis- ja kodueesti kultuuriks. 1994 aastal siirdus pagulasse palju loovinimesi, kes jätkasid uutes kohtades oma loomingut, mis jäi kahjuks suuremale osale kodueestlastele kättesaamatuks. Samuti olid paljud haritlased sunnitud oma loomingut ''ümber hindama ''.
Haritlased püüdsid leida positiivset programmi, et nõukogude korra ''viljastavates tingimustes'' ellu jääda. Peale sõda vaimsele surutisele andsid suure tagasilöögi kõrgkultuurile. Rahva aktiivsus jäi püsima ning väljendus isetegevusharrastuses. Maal olid selleks enamasti pilli-, rahvatantsu-, ja näitemänguringid ning laulukoorid. Suureks tähtsaks sündmuseks oli ka laulupidude traditsiooni taastumine ja suursündmuseks kujuneski 1947. aasta üldlaulupidu. Need muutusid omanäolisteks rahvusliku varjundiga massiüritusteks. Lisaks soodustasid kultuurihuvi ka linnastumine ja rahva haridustaseme tõus. Kasvas ajakirjanduse, raadio televisiooni osatähtsus, mis aitas kaasa kultuurilevitamisele.
Nõukogude võim kõrvaldas iseseisvusaegse haridussüsteemi. Uue koolikorralduse aluseks võeti teiste nõukogude vabariikide kasutusel olnud ühtluskooli süsteem. Paljud õpetajad ja kõrgkoolige õppejõud märgistati rahvavaenlasteks. Selleks pooleks olid enamasti humanitaarainetega ja ajalooga seotud inimesed. Hakati ka põhjalikult õpetama NSV Liidu ajalugu. Algul kehtis ENSVs 7-klassiline ja hiljem 8-klassiline kooliharidus . Pärast seda veel veidi aeg hiljem 1970ndatel mindi üle kohustuslikule keskharidusele. Kuna koolidelt nõuti maksimaalset hariduse omandamist siis hariduse kvaliteet langes. Paljud said kohustuslikus korras lõputunnistuse. Kõrgkoolides kehtestati ainesüsteemi asemel kursuste süsteem. Tänu sellele ei saanud üliõpilased iseseisvust ja valikuvõimalust. Ülikooli lõpetamiseks tuli omandada määratud kohustuslikud kursused.
ENSV kultuur oli väga mitmekesine . Peamisteks negatiivseteks külgedeks olid kindlasti suur Venemaa kontroll kõige üle mis toimus. Samuti nii paljud muutused hariduses ning iseseisvusaegse kultuuri kättesaamises. Kahjuks ka paljud loovinimesed, õpetajad ja õppejõud pidid kannatama punapropaganda all, lisaks ka tavainimesed. Positiivne oli see, et inimesed said ikkagi mingil määral oma vana kultuuri elus hoida. Seda läbi erilubade või salajastel tegevuste jätkamisel. Laulupidude traditsioon taastus ning see oli suur patrioodivarjuga üritus eestlaste jaoks. Lisaks tulid kasutusele televisioon , raadio ja ka paberkandjal ajakirjandus, mis avardas inimeste silmaringi ja hoidis kursis neid väliseluga.
Kristiina Anton