Noored ja nende väärtushinnangud (0)

Noored ja nende väärtushinnangud
Väärtushinnangud tänapäeva noortel on pehmelt öeldes proportsioonidest paigast ära. Asjad, mida väärtustati ja pandi oma elus esikohale näiteks 30 aastat tagasi, on nüüdseks langenud kuhugi kolme-nelja järgulisteks. Tänapäeval lihtsalt ei viitsita enam süveneda asjadesse, millega hakkama saamiseks läheb aega või mis on natuke liiga raske. Tahetakse kõik kergelt kätte saada ilma suurema vaevata. Selline ’’taandareng’’ kajastub mitmel pool: hariduses, pere elus ja üldises maailmavaates. Kuid noored sellest ise aru ei saa, nende jaoks on see normaalne kuna kõik on ju sellised. Ilmselt on selles mingilmääral süüdi ka nutiajastu.
Elu on kiire, aega ei ole mitte millekski, isegi mitte hinge tõmbamiseks ja on vaja saada ruttu hea amet endale, kus teenitakse palju ja siis nautida oma elu. Muidugi ei ole sellisel soovil midagi viga, aga probleemiks on laiskus. Õpilased istuvad koolis, aga kuulamise ja hariduse omandamise asemel nad kas istuvad niisama ja vaatavad aknast välja või mängivad telefonis mänge ja isegi vajuvad magama. Ükskõik mida, et mitte kuulata õpetaja tüütut juttu . Sellist olesklemist harrastatakse kuni kooli lõpuni ja siis öeldakse veel, et kool piinab. Peamine argument on: ’’matemaatikat meil vaja pole tulevikus, seega milleks ma seda õpin,’’ aga ei mõisteta seda, et see arendab inimese aju asjadest paremini aru saamiseks. Alati leidub selliseid, kes kuidagi saavadki hakkama ilma mingisuguse hariduseta ja saavad edukaks, aga kuhu selline käitumine meid viib. Üsna pea ongi enamik sellised lohed ja lõpuks hakkab tekkima rahva arengut juhtivatel valdkondadel piisavate heade peade puudujääk. Kuid kogu lootus siiski pole ka kadunud kuna väärtushinnangud muutuvad. Vanemaks saades kogetakse igasuguseid asju ja tänu sellele õpitakse. Näiteks väikesed lapsed hindavad väga kõrgelt jõuludeks saadud mänguasju ja viskaksid saadud riided kohe kapi nurka, kuid täiskasvanu eas on see juba puhas rõõm endale tasuta riideid saada. Tekib mõistmine asjadest, mis tegelikult olulised on.
Nutiajastu suurim ohver on pere elu väärtustamine. Lõunasöögi ajal kodus istutakse heal juhul lauas koos, aga pilk on suunatud televiisori poole. Halvim juhus on populaarsem ehk kõik söövad eraldi toas eri aegadel ja kokku ei puutugi ning üldiselt on taldriku kõrval laual ka mingi telefon või tahvelarvuti . Nutitelefonid on ka lapsi kurjemaks muutnud ja ülbemaks vanematega suheldes ja ei taheta oma igavate mänguasjadega mängida. Muidugi mõjutab kõik see meie ühiskonna tervist pikas perspektiivis ja selle toimumise hetkel ka pere kokkuhoidvust. Meie vanavanemad on sellest pääsenud, aga meie emad ja isad juba hakkavad samamoodi selle mure sisse langema. Sellest tulenevalt üks asi, mis kipub juba nooruses külge jääma, on laste mitte saamine. Ei väärtustata uue elu loomist nii nagu seda peaks kuna nooruses on nähtud, millised lapsed on ja võibolla on hirm selle ees ja ei viitsita ka lapse jaoks piisavalt enda aega pühendada. Õnneks levib selline mõtteviis vaid vähestel, aga me ei tea ette, mis tulevikus saab.
Käies kuskil kontserdil või ooperis ja visates kiire pilk publiku sekka, siis on märgata kohe enamjaolt vanemat põlvkonda, mis tegelt ei näita noorte kultuuri suhtumise üle erilist midagi, sest samamoodi kultuursel üritusel nagu laulupeol on terve laulukaare alune kooliealisi lapsi täis, kes laulavad suure heameelega. Kõik oleneb millise üritusega on tegemist ja ’’asi on maitses ’’. Küllap saab siinkohal välja tuua põlvkondade vahelise erinevuse väärtushinnangute suhtes. Vanem iga eelistab ühte kultuurset üritust, noorem teist, aga mõlemad siiski peavad seda oluliseks.
Noorte väärtushinnangud kohe kindlasti ei ole enam samad, mis nad kunagi olid, aga maailm on pidevas muutumises. 30 aasta pärast võib olla olukord palju hullem või siis mingil määral paranenud . Kõige olulisem on siiski, et inimesed on erinevad ja ei peaks hukka mõistma kui sobi kellegi teise olulisimad asjad elus.
Andreas Randvere 11R