.." · Ta on selgete hoiakutega kirjutaja, keda on raske kujutleda oma positsioonidest loobuvat. · Seal, kus mõni teine midagi rahulikult seletaks või kirjeldaks, Nietzsche ründab ja langetab otsuseid; kus mõni teine autor arutaks ja paluks täpsustusi, seal Nietzsche pilkab, norib ja lammutab. Üliinimene · Nietzsche järgi on inimese eesmärk tekitada tüüp, kes on temast endast kõrgemalt arenenud. Seda inimesest üle olevat inimest nimetabki Nietzsche üliinimeseks. · Nietzsche üliinimesemõiste väljendab radikaalset elujaatust, mis vastandub nihilismile. · Ta kasutab sõna "üliinimene" (saksa Übermensch) esimest korda raamatus ,,Nõnda kõneles Zarathustra`` · Nietzsche uurijad tõlgendavad üliinimest katsetajana, püüdlejana, eneseületajana, kes väljendab inimese juurde algselt kuuluvat igatsust ja oma faktilisuse ebapiisavust. · "Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üliinimene"
Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist naist jumaldas. Naised katsuvad õnne, mehed panevad selle kaalule. 37. Mineviku võib alati maha kustutada. Selle töö teevad ära kahetsus, mahasalgamine ja unustus. 38. Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust seda teha. 39. Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romantikaks. 40. Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust; mõlemad pettuvad. 41. Parem on olla ilus kui hea. Aga... hea on siiski parem olla kui inetu. 42. Elu eesmärk on enesearendamine. 43. Abielu ainus võlu on see, et see muudab pettuse mõlemale poolele absoluutselt vajalikuks. (lk. 10) 44. Keegi meist ei või kannatada inimesi, kellel on samad vead, kui meil enestelgi. (lk. 14) 45. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. (lk. 17) 46
(Harry) Ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised esindavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed esindavad vaimu võitu kõlbluse üle.(Harry) On ainult kahte liiki naisi- lihtsad ja ülevärvitud.(Harry) Tegelikult on pealiskaudsed just need, kes armastavad ainult üks kord elus. (Harry) Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romantikaks.(Harry) Elu viivad edasi mitte põhimõtted, vaid isiksused.(Gray) Inimesed armastavad ikka jagada teistele seda, mida nad hädasti ise vajavad.(Harry) Ükski hind pole liiga kallis mistahes elamuse eest. Just need kired, mille päritolu suhtes me end petame, valitsevad meie üle kõige vägevamalt. Armastus on rohkem väärt kui raha.(Sibyl) Olla armunud, see tähendab tõusta iseendast kõrgemale.(Sibyl) Kui vaesus ronib uksest sisse, lendab armastus aknast sisse.(Sibyl)
· Teadustest on targem see, mis on eelistatav iseenda pärast ja teadmise pärast, kui see, mis on eelistatav selle pärast, mis temast saadakse, ja juhtivat peetakse abistavast rohkem tarkuseks. II teema: neli erinevat põhjuslikkuse vormi. 1. Mida nimetatakse põhjusteks? Selgitage seda näidete varal. Meid ümbritsev maailm on pidevalt muutuv. Muutuvad ja liikuvad nii vormid kui ka mateeria. Seda muutumist peab midagi liikuma, alustama. Aristoteles nimetabki seda ,,asja" mis on muutuse ärataja Põhjuseks. Aristoteles Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult. Peituv võimalikkus rakendub tegelikuks -- see tähtsam, kuigi järgneb ajaliselt võimalikkusele. Kogu maailm on pidevas liikumises, mis avaldub põhjusliku vastasmõju kaudu. Aristoteles määratleb oma filosoofias 4 küsimust põhjuste õppimisel. Need on materiaalne põhjus ehk see millest asi on; Formaalne põhjus ehk see mis see üldse iseenesest on; Liikumispõhjus ehk
Kristlus propageerib ligimesearmastust ja kaastunnet. Kristlus propageerib kurjale kurjaga mittevastamist. Mõlemad annavad Nietzsche järgi tunnistust inimväärikuse puudumisest: Tuntud on tema saksavaenulikkus, kuigi teda on hiljem püütud rakendada fashismi vankri ette. 1875. aasta paiku kutsuti Nietzschet ka Tartu Ülikooli õppejõuks. Nietzsche järgi on inimese eesmärk tekitada tüüp, kes on temast endast kõrgemalt arenenud. Seda inimesest üle olevat inimest nimetabki Nietzsche üliinimeseks. Nietzsche üliinimesemõiste väljendab radikaalset elujaatust, mis vastandub nihilismile. Üliinimene on seega nihilismi ületaja. Ta nihilismi poolt hävitatud või eitatud väärtuste (Jumal, religioon, igavesed ja kaheldamatud moraali ja tunnetusteooria dogmad) asemele uusi, elukõlbulikke väärtusi, mida ta võtab iseendast. Nietzsche ütleb, et inimene peab seda üliinimese arengut teadlikult jaatama ja tahtma.
· vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus, mis pakuvad mitme kesiseid kanaleid huvide väljendamiseks, · vähemuste õigustega arvestamine, · tsiviilkontroll relvajõudude üle. Poluarhia pluralistlik valitsemine Tänapäeval jagatakse võim mitmete gruppide vahel, sest ükski neist pole piisavalt tugev selle monopoliseerimiseks. Nii peavad nad otsima endale liitlasi ning minema kompromissidele, et saavutada oma huvide arvestamist poliitikas. Seetõttu nimetabki Dahl nüüdisdemokraatiat polüarhiaks (kr polyarchi paljude võim), mis vastandub monarhiale kui ainuvõimule. Polü arhia olulised tunnused on alternatiivsed info allikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat. jätkusuutlikus on areng mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasugused vajadused. -Ühtki probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Jätkusuutlik hea / efektiivne valitsemine
Hegel tõmbab siin paralleeli sellega kuidas inimesed kasutavad ehitusmaterjale maja ehitades: telliskividest laotakse seinad, puidust tehakse uksed, aknaraamid jne. Inimene kasutab materjale nende loomuse kohaselt, ta ei ,,sunni" ühtegi neist ,,käituma" loomusevastaselt. Niisamuti kasutab maailmavaim ära inimeste iseloomud, kired, lastes inimestel võidelda oma isiklike eesmärkide nimel, kuid samas kasutades neid ära enda huvides. Seda inimeste märkamatut juhtimist nimetabki Hegel maailmamõistuse kavaluseks. 6 2.5 Isiksuse roll ajaloos Hegeli ajaloofilosoofia seisukohalt ei tõuse ükski inimene kõrgemale n-ö tööriista või instrumendi rollist. Kuid tööriistal ja tööriistal on vahe. Ajaloos on leidunud erilisi inimesi, nn maailmaajaloolisi isiksusi. Olulised on seejuures kaks tunnust:
kogema oma tegevusmotiive valiku tulemusena. Näiteks sedagi, kui sa oled paks heteroseksuaalne eesti mees, võib vaadelda valiku tulemusena: kes sul keelab maha võtta, sugulist orientatsiooni muuta või soomlaseks hakata! Asjad, mis kunagi näisid endastmõistetavad või mida tehti spontaanselt, nagu söömine, laste kasvatamine, seks, kõnelemine, puhkamine, on nüüd pideva uurimise ja tähelepanu all. Kõike seda tuleb eluaeg õppida. Umbkaudu sellist olukorda nimetabki Beck "refleksiivseks moderniseerumiseks": miski pole seal enam enesestmõistetav, kõikesöövitav modernsus on hakanud uuristama ka iseenda eeldusi. Üsna hõlbus on ette näha, kuidas riskiühiskonna vulgariseeritud mõiste võib osutuda mugavaks ideoloogiliseks relvaks valitsejate käes. Riskide teadlikule ülespuhumisele sai juba viidatud. Riskiühiskonna kontseptsioon lubaks ka valitsejatel ütelda neile, kellel on
tegu Stendhali, Balzaci või Dickensiga, kohtab ridamisi romantiliselt liialdatud kangelasi. Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi tema tumedate ja päebvavalgust kartvate külgedega, ilma liialdusteta ja ilustusteta. Järelikult ei saanud kirjanik piirduda fantaasiaga, vaid pidi indiviidi ümbritsevast tegelikkusest, eeskätt sotiaalset olustikku uurima, et seda raamatuis võimalikult tõepäraselt kujutada. Sellepärast nimetabki Balzac om romaane etüüdideks.. Tõeotsingutel kohtas realist sageli niisugust millest romantik oleks tagasi kohkunud, näiteks äärmise sotsiaalse ebavõrduse moraalilagedaid allikaid, kuritegelikku allmaailma ning raha-ja võimuahnitsemist väärastunud inimpsüühikat. Ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine võrdus sotsiaalsete olude kriitikaga, seetõttu on XIX sajandi realistlikku suunda kirjanduses nimetatud ka kriitiliseks realismiks.
vahetab juuli keskel õite värvi. Kuigi see taim on füüsiliselt identne kahe eelnevaga, puudub tal sama põhjus värvimuutuseks, mõnes mõttes üldse mingi põhjus nii käitumiseks (tal puudub teleoloogiline kohandumuslike eesmärk). Vaatamata sellele, et tal puudub värvimuutuseks põhjus, võiks tema käitumist välisel vaatlusel pidada intelligentseks, ehk siis nn Turingi testi põhjal osutuks see taim intelligentseks. Dretske nimetabki selle ilmse vastuolu tõttu Turingi testi mitte õiget asja näitavaks. (1995, 1282-1283) Kuna taimed tegelikkuses ju ei ole intelligentsed, neil pole eesmärke, kavatsusi ja mõtteid, siis peab Dretske vajalikuks põhjendada, miks ta kasutas sellist analoogiat. Ta räägib taimedest kui mõtlevatest olenditest, et näitlikustada võimalikult lihtsa ja mõistetava subjekti põhjal keerulisema süsteemi käitumise seletamist. Ta ütleb:
rakendamise loodusnähtuste kirjeldamisele. Kõik, mis tahab kehtida enama kui subjektiivse ettekujutusena, peab olema esitatav suurusena nii oma kaemuslikus vormis, st ruumilis- ajalises ulatuses, kui ka aistingulises sisus. Matemaatika kujutab endast mitte üksnes igasuguse esemelisuse vormi, vaid ka sisu aprioorset printsiipi. Seetõttu peab igasugune loodusuurimus, mis pretendeerib üldkehtivusele ja paratamatusele, kätkema endas konstitutsiooni-elemendina matemaatikat. Kant nimetabki kahte esimest printsiipide rühma matemaatilisteks printsiipideks pidades silmas seda, et siin on tegemist suurustega, mis moodustuvad samalaadilise sünteesist. Relatsiooni kategooriatele vastavad: 3. Kogemusanaloogiad, mille printsiibiks on, et: “Kogemus on võimalik vaid tajude paratamatu seose kujutlemise teel” (B 218). Jutt pole niisiis mitte enam kaemustest ja tajudest, vaid kogemusest. Siin pole tegu enam mitte üksiku nähtumusega, vaid seadus-
4 I RICHARD ROHU ELU 1.3 Richard Rohu lapsepõlv Richard Roht sündis 12. aprill 1891 aastal Võrumaal Kanepi kihelkonnas Kõlleste vallas Karaski külas Tinno talus peremehe pojana. Karaski külas Põlvamaal möödusid kirjaniku noorusaastad ja need polnud kerged. Kui R.Roht oli 6-aastane, suri ta ema Anu. Isa Johan oli kitsi ja vanameelne talumees, kel oli oma lastega jahe vahekord. Kirjanik nimetabki oma noorust süngeks argipäevaks, kus ainsaks vahelduseks oli kalapüük. Unistava meelelaadiga poiss kiindus loodusesse, mis asendas talle kodus puuduvat ilu ja rõõmu. Ergas loodustaju sai hiljem Rohu loomingu kõige isikupärasemaks rikkuseks. Lugemisoskuse omandas ta juba kuueaastaselt. Loeti vanaema õe poolt laenatud ajakirja ,,Linda" ja teisi raamatuid, nende hulgas E. Bornhöhet ja eriti Vildet, kes oli Rohu lektüüris eelistatuim autor.
Neid rahvaid nimetas Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid on aga ajaloo ääremaadel ja arenematud. Sellisteks muutuvad ka need rahvad, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist maha jätab. Erinevalt teistest ajaloolistest rahvastest ei jäta Hegeli arvates maailmavaim maha germaani rahvaid. Selle põhjuseks on protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemine Saksamaal. Rahvaid iseloomustavad erinevad kombed ja tavad. Igal rahval on oma vaimsus. Hegel nimetabki rahva vaimuks rahva ajalooliselt väljakujunenud vaimset ühtsust. Rahva vaim ühendab kogu ühiskonna ja tuleb ilmsiks riigikorralduses, valitsemisvormis, seadustes, kõlbluses, teaduses, kunstis, filosoofias ning religioonis. Need rahva vaimu paljud avaldusvormid moodustavad ajalooliselt ühtse terviku, mis on iseloomulik just oma ajastu vaimule. Teistele ajastutele nad ei sobi. Rahvas koosneb aga inimestest. Seepärast saab ka maailmavaim areneda ainult inimeste tegevuse kaasabil
aasta kooleraepideemia ajal mõisasse koondatud haigeid ravima. Kreutzwald sõbrunes Liphardtiga ja osales tema korraldatud jahipidudel. Rada jätkub pargi parempoolsest nurgast vana hobuseteed mööda üle Piusajõe talu nurme. Esimene suurem liivakivipaljand ilmub nähtavale umbes pool kilomeetrit pärast Vastseliina parki. Ühel kuumal suvepäeval läinud keegi sulapoiss Paap allpool müüri olevasse võrendikku suplema ja uppunud. Sellest ajast peale nimetabki rahvas seda paljandit Paabu müüriks kalda kõrgus 9 m, paljand 6 m. Rada läheb edasi vana hobuseteed mööda Piusajõe talu õue tagant kuni Kelba veskini. Kelba veski valmis 1933. aastal. Lihtjahvatamise kõrval tehti ka kruupe ja tangu. Kelba veski juurest siirdub rada üle vana veskisilla jõe paremale kaldale. Külavaheteed mööda jõuab taas alla jõe äärde ning sealt edasi Makõ veskini. Ajaloolase Heinrich Prantsu teateil töötas 18
Tema arvates erineb nüüdisdemokraatia 19. sajandi liberaalsest esindusdemokraatiast just suurema arvu poliitiliste organisatsioonide, erakondade ja huvigruppide poolest. Tänapäeval jagatakse võim mitmete gruppide vahel, sest ükski neist pole piisavalt tugev selle monopoliseerimiseks. Nii peavad nad otsima endale liitlasi ning minema kompromissidele, et saavutada oma huvide arvestamist poliitikas. Seetõttu nimetabki Dahl nüüdisdemokraatiat polüarhiaks (kr polyarchiā – paljude võim), mis vastandub monarhiale kui ainuvõimule. Iga demokraatliku valitsemisega riik pole veel polüarhia, selleks on vaja, et jagatud ning tasakaalustatud riigivõimuga kaasneks aktiivne ning tegus kodanikuühiskond. Polüarhia olulised tunnused on alternatiivsed infoallikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat. 14
üksnes loodusseadustele. Selline loomulik olukord koos kõigi sõjaga kõikide vastu (bellum omnium contra omnes) ei ole sugugi üksnes inimkonna unustussevajunud minema nähtus 8 (Inglismaa kodusõja ajal). Riigid on potentsiaalses sõjavalmiduses ja hoiavad oma relvas valmis [Luts 1997, lk 91]. Just mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetabki Hobbes loomuseaduseks. Loomuõigus on üksnes vabadus, loomuseadus seevastu sisaldub kohustusi. See ei ole normatiivne seadus, vaid eelkõige mõistlikku arusaam inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest. Loomuseadus ütleb, et rahu saavutamiseks tuleb inimestel loobuda kõigist rahurikkuvast õigusest, pidada kinni kokkulepetest, näha teistes endaga võrdseid ning lasta tüliküsimused lahendada erapooletul kohtunikul [Ibid., lk 91]. See ongi Hobbesi ratsionalistliku loomuõigusõpetuse.
mind.[end] Bellum omnium contra omnes on vaadeldav nt kodusõdades. H. nägi [6]inimese väljapääsu sellest hukatuslikust olukorrast inimese egoistlikes püüdlustes: soov ületada surmahirmu sunnib vähendama surmaohtu ja soov kokkuahmitud vara segamatult nautida sunnib kehtestama rahu ja korda. [7]Mõistus käsib inimesi otsima rahu ning mõistus kätkeb põhimõtteid rahu saavutamiseks. Neid mõistuslikke põhimõtteid nimetabki H. loomuseaduseks. Loomuseadus sisaldab juba kohustusi, ettekirjutusi, kuid ei ole normatiivne seadus, vaid tähistab mõistuslikku arusaama inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest: inimestel tuleb loobuda [või neilt ära võtta] rahurikkuvad õigused, pidada kinni kokkulepetest, kohelda teisi inimesi kui võrdseid ning anda tülid lahendada erapooletule kohtunikule. Mõistus peab valitsema inimese loomalikke tunge. Ent kui Antiigist saati nähti
kapitalist talle ei maksa ja mis moodustab kapitalismi kasumi. On olemas ainult sellised kapitalistid, kes ekspluateerivad. · Võõrandumine inimesele on omane soov teha mitmekülgset tööd. Vabrikus tehtav töö on aga väga üksluine. Tööline ei kontrolli oma tööd ega töö vilju. Seega töö muutub inimesele vastumeelseks, samuti tema poolt loodav produkt. Kapitalistlikus ühiskonnas muutub töö ebameeldivaks. Seda nimetabki Marx võõrandumine. · Inimkonna ajalugu Tootmisviiside vaheldumine 1. Ürgühiskond klassideta ühiskond 2. Orjanduslik - orjad ja orjapidajad 3. Feodaalne - talupojad ja mõisnikud 4. Kapitalistlik töölised ja ja kapitalistid 5. Sotsialistlik klassideta · Klassivõitlus klassivõitlus on ajalugu edasiviiv jõud. Klassihuvid: valitseval klassil oma eeliste säilitamine, allasurutud klassil valitseva klassi kukutamine
*Suvel rohkem paljast ihu ja veidi rohkem pidu ei tee veel ilusast tüdrukust libu! *Tark naine ei ütle mehele iialgi ära. Ta korraldab nii, et mees ise enam ei taha. *Armastus ei ole alati pime, minu oma on näiteks lühinägelik.:D Armastus on ilus sõna, seda teab nii noor, kui vana. Aga tihti isa plära, rikub armastuse ära. *Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega! Seda nimetabki maailm ROMANTIKAKS.":D Armukade mees muutub eesliks, armukade naine tiigriks. *Igal hommikul t6usen yles ja vaatan läbi Forbesi Ameerika rikkaimate inimeste nimekirja. Kui mind selles ei ole, l2hen tööle¨;) *Mis on pessimisti ja optimisti erinevus? Pessimist ütleb: ohh, kui halvasti seisab. Optimist ütleb: oi kui hästi ripub. *Seks on päritav kui teie vanemad pole seda kunagi teinud, ei tee seda ka teie!!
Nad reisivad Euroopasse, Genfis alustab D ,,Idioodi" loomist. Idioodi tegelased on ka Sveitsis. Ta tahab kujutada positiivset, kaunist inimest vastukaaluks nihilistidele (Raskolnikov oli pm nihilist). Positiivset tegelast luua on mitu korda raskem kui negatiivset, sest headus on midagi hajuvat, selles ei ole konkreetsust. Oma romaani peategelases tahab ta näha Kristust, kes kohtub kaasaegsete inimestega ja on ka ise normaalne kaasaegne inimene, uus Kristuse kehastus. Kavandites nimetabki D teda vürst Kristuseks, hiljem raamatus on ta nimi vürst Mõskin. Tähtsamaks alltekstiks saab Johannese evangeelium. Kristuse kuju selles evangeeliumis vastab tema nägemusele Kristusest. Johannese evangeeliumis oli rõhutatud armastust inimese vastu. Ta loeb ka neid teoseid, kus Kristust ei ole kujutatud Jumala pojana, vaid lihtsalt isiksusena. Üks nendest autoritest oli pr Renan, kes kirjutas raamatu ,,Jeesuse elu". 1863. aastal ilmus venekeelne tõlge
religioonid on neid jõude pimedateks nimetanud. Samuti pole ka teadus olnud suuteline neile loogilist selgitust ja nimetust andma. See on varjatud allikas, mida vähesed seda enne eelnevalt tükkideks kiskumata ja iga väiksematki osakest tundma õppimata kasutada suudavad. Just see lakkamatu vajadus kõike analüüsida ongi see, mis hoiab enamikku inimesi astumast läbi ukse tundmatusse, mida satanist nimetabki Saatanaks. Saatan on jumal, pooljumal, isiklik päästja või mis iganes nime keegi talle paneb. Iga religiooni loojad on avastanud Saatana ja andnud talle vaid ühe ülesande valitseda inimese niinimetatud väära külje üle. Niisiis kõik füüsilist ja vaimset naudingut pakkuv on defineeritud kurjaks. Ning kui nad meid kurjadeks nimetavad, eks siis olemegi kurjad mis meil sest. Saatana ajastu on saabunud! Miks mitte saada enamuseks ja elada! (Inglise keeles
3627. Ma võin olla südametu, aga ikka mind armastatakse tee järgi kui oskad 3628. Haridus on imetlusväärne, kuid vahel peaks meenutama,et asju, mida tõesti tasub teada, ei saa õpetada. 3629. Mul ei ole kõike, mida ma armastan, aga ma armastan kõike mis mul on. 3630. Kõige lihtsam ja kindlam viis inimese petmiseks on teeselda tema sõprust. 3631. Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega! Seda nimetabki maailm romantikaks. 3632. Sipelgad, roheline muru, helesinine taevas, valged liblikad, putukad, päike, need suuured kõrged puud, ja need erivärvides lilled.. Jah, ma olen hingelt looduslaps 3633. Oled sa kunagi tundnud ingli mahedat puudutust tuuleõhus? Taevast kukkuvat vihmapisarat? Kuulnud nende sosinat puudelehtedes? Saanud üksikult lumehelbelt suudluse? Loodus on ingli lemmikpeidupaik. 3634. Ma pole perfektne, aga kes ütles, et tahangi olla? 3635
Ta jõudis järeldusele, et väikelapseeas on eristamine alles kujunemisjärgus, mistõttu moraalse teadvuse pinnal käib see lastele üle jõu. 1) Nooremad lapsed arvavad, et vale on inetu sõna. Nad ei taipa, miks üks sõna tekitab täiskasvanuis heameelt, teine aga pahameelt. Kui laps ütleb midagi tõele mittevastavat, saab ta pahandada. Sama juhtub siis, kui ta kasutab inetuid, sündsusetuid sõnu. Laps järeldabki sellest, et on asju, mida tohib öelda, ja asju, mida ei tohi. Viimaseid nimetabki ta valeks sõltumata sellest, kas need on sündsusetud sõnad või tõele mittevastavad väited. 2) 6-10-aastased lapsed saavad aru, et vale on see, mis ei vasta tõele. 3) 10-12-aastased lapsed oskavad anda valele juba ka definitsiooni: vale on pettus. Piaget tuli järeldusele, et alla 8-aastased lapsed ei mõista vale õiget olemust. Ta koostas lugudepaarid nii, et üks juttudest igas paaris sisaldas kas valet või ebatäpsust (erines tunduvalt
2012). Korpuse uurimine võiks ehk selgust tuua, kas on tõlgitud tekst just kuidagi normist kõrvale kalduvam või kas see üleüldse erinebki kuidagi algupärasest tekstist. Eestis ei ole tõlkekeelt veel korpuste baasil uuritud, kuid mujal maailmas leitu põhjal tundub, et tõlgitud tekstide keel erineb tõepoolest algupäraste tekstide keelest. Lisaks tõlkeuniversaalidele on tegeldud veel korduvate mustri- te uurimisega. Dorothy Kenny nimetabki üheks korpuslingvistika olulisimaks avastuseks seda, et meie suuline ja kirjalik kõne oma emakeeles on rutiinne ja etteaimatav (Kenny 1998). Rutiinsuse ja originaalsuse vaatnurgast on Kenny saksa ja inglise tõlkekorpuste põhjal uurinud ka loovust ja normaliseerimist tõlkimisel (Kenny 2001). Sonja Tirkkonen-Condit on uurinud selliseid sihtkeele üksusi, millel puudub lähtekeeles vormiliselt sarnane vaste ning tema hüpotees on, et tõlketekstis esineb selliseid üksusi vähem (2002)
annaabi.ee 
