Nataša Rostova (0)

NATAŠA ROSTOVA
Nataša on raamatus üks peategelastest , esmalt mainitakse teda alles tema nimepäeval, kus ta oli alles kolmteist aastat vana. Nimepäevaks sai neiu Marja Dimitrijevna (kes kutsus natašat kasakaks) käest pirnikujulised rubiin kõrvarõngad, mille üle neiu äärmiselt õnnelik oli. Kolme tistkümne aastasena ei olnud nataša veel tüdruk, kuid ka mitte laps. Ta oli väga elava, ning elurõõmus ning eriti uudishimulik . Sel ajal oli tema joaks tähtis nuku nimega mimi ning poiss nimega boriss , kes oli tema nn noorpõlve armastus. Neiu oli juba varases nooruses Borissiga kokkuleppinud, et poiss palub neiu kätt nelja aasta pärast, kokkuleppe tehti alles peale suudlust , mis oli natašale esimene. Nataša lapselikus väljendus raamatu alguses, tema julgest kohati ka häbematust käitumisest, kui ta nn langes oma väikse venna lõksu, et neiu ei julge ema käest terava ja valju häälega küsida, mis magustoiduks on. Lisaks oli rostovite perekond tuntud musikaalsuse poolest, neiu oli ülimalt rõõmus, kui tema poolde pöörduti kui täiskasvanu, ainult selleks et viimane laulaks. Samuti oli kutsutud ka Nikolai ja Sonja , kuid sonjat ei olnud toas ning nataša läks teda otsima , ning leidis ta koridorist kirstu pealt, mis oli rostovite perekonna noorsoo naiste kuravastuse kohaks. Nataša leidis sonja nutmas, kuna nikolaile oli saadetud sõjaväe kutse, õnneks suutis nataša neiu maha rahustada ning nad läksid koos laulma. Peale nn ühislaulu laulis Nikolai üksinda, ning Nataša läks Pierret tantsule kutsuma, kuna ta ema oli seda palunud. Pierre nõustus, ning nataša olin täiest õnnelik, selleüle, et ta tantsib täiskasvanuga, kes on tulnud välismaalt. Peale Nikolai sõjaväkke sõitu, ei olnud temast midagi kuulda, kuid äkki saabus kiri, et ta on haavatud, kuid keegi ei rääkinud seda natašale. Kuid neiule , kellele kogu perekonnast kõige rohkem oli antud võimet tunda häälekõla, pilkude ja näoilmete varjundeid sai juba lõunasöögi ajal aru, et midagi on valesti ning võttis oma julguse kokku ja küsis marja mihailovna käest mis on juhtunud. Vastuse kättesaanud, lubas neiu , et ei räägi sellest kellelegi, kuid jooksis hoopis kohe sonja juurde, et talle uudist teatada, see tähendab seda, et neiu ei osanud just eriti hästi sõna pidada.1806.aastal tuli Nikolai puhkusele, ning kutsus enda juurde ka dennisovi. Kui Nikolai koju jõudis tervitati teda väga soojalt, samuti ka dennisovi, eriti nataša poolt, kes meest kallistas ning suudles. Mille peale dennisov suudles teda käe peale vastu. Peale vastu võttu mindi magama ning hommikul tõusid sonja ja nataša eriti vara, et venda üles ajada. Sonja oli natašale parim sõber, ning selle auks ta oli endale põletanud joonlauaga punase märgi küünarnuki juurde. Vahe peal oli nataša saanud viieteist kümne aastaseks, ning neiu oli juba pooleldi tüdruk, kuid tema lapselik mõtlemine polnud veel kadunud, täpsemini ta soovis saada tantsijaks. Sügisel tuli Rostovite perekond tagasi moskvasse, samuti tuli talve algul tagasi dennisov. Nataša meeldis dennissovile, mees imetles neiu graatsiat tema tantsimise ajal Jogeli ballil. Nataša oli Jogeli parim õpilane, kelle üle oli mees väga uhke. Esimese tantsu tantsis neiu Jogeliga, kuid teise dennissoviga, kes hakkas kutsuma neiut võluneitsiks, andudes ta tahtele. Peale tantsu istus denissov Nataša kõrvale ning ei lahkunud temast kogu balli kastel. Peale balli hakkas dennissov rostovite majas tihti käima ning nataša hakkas laulmisega tõsisemalt tegelema, kuna denissovile meeldis kui neiu laulis, ning mees tegi talle abielu ettepaneku, millest tüdruk keeldus.
Nataša oli kuueteistkümne aastane ja 1809. Aasta , seesama mis oli määratud tema ja borissi kihlumise aastaks. Kuid peale nende suudlust polnud neiu poissi enam kordagi näinud.
Kuid nüüd ta tuli natašale külla, et talle öelda, et ta ei saa temaga olla, kuid samas ei suuda natašale vastu panna. Ning hakkas rostovite perekonda külastama sageli ning veetma terved päevad nende seltsis . Ühe sõnaga nataša oli borissi pea segi ajanud. Ühel õhtul katsus ka ema talle seda selgeks teha, kui Nataša ei tahtnud sellest kuidagi aru saada, vaid hoopis suudles oma ema kätt, iga kuu eest. Ning mõtles endamisi, kui ilus, armas ja osav ta on.
1810.aastal toimus ball, see on nataša esimeseks suureks balliks. Enne balli, oli palju sagimist, soengute tegemine, kleidi valimine ning enese pesemine. Nataša oli see, kes tahtis kõige eest hoolitseda, nt. sättis ema kübarat ning sonja siidipaela. Kuid ennast oli neiu sootuks unustanud. Siis kui kõik olid juba valmis, polnud natašal kleitki seljas . Ja kui see selga sai, selgus, et kleit on liiga pikk ning tuleb lühemaks teha, kuid aeg pressis peale, kuna rostovid pidid olema kell kümme marja ignatjevna juures, et kõik koos ballile minna. Kuid valmis saadi alles veerand üksteist ning ballile asuti teele alles kell üksteist. Ballile jõudes tundus Natašale kõik nii kirju, ta ei tundnud ennast äragi, kui saali peeglisse vaatas , kuna naisi sellistes kleitides oli palju. Pidu läks käima ning Nataša oli väga õnnetu, kui märkas, et teda ei kutsutudki esimeseks tantsuks põrandale. Pidu läks edasi ning Nataša oli juba peaaegu, et nutma puhkemas, kui poleks olnud pierret, kes andis vürst andreile vihje viia neiu tantsima. Peale vürst andreiga tantsimist kutsusid palju noormehed neiut tantsima. See oli ball, kus vürst andei armus natašasse. Järgmisel päeval tegi andrei visiidi rostovite perekonda ning nataša oli esimene kes talle vastu tuli. Pärast lõunasööki astus nataša vürsti palvel klavikordi ette ja hakkas laulma. Laulmise lõpetanud tuli nataša kohe andrei juurde ja küsis kuidas talle meeldis neiu hääl. Hetke pärast sai ta aru, et seda poleks olnud tarvis küsida. Vürst andrei oli natašasse sügavalt armunud, ning kavatses tema kätt paluda , kuid ennem oli vaja andrei isa luba, mida ta otseselt ei saanud. Kuid kihlus siiski sõlmiti salaja , ning pulmad pidid toimuma aasta pärast, et proovile panna seda noor armastust. Mõni aeg hiljem sõitis vürst ära ning nataša oli algul masendunud, kuid sa sellest kiirest üle. Tema elu rõõm tuli tagasi ning neiu hakkas elama samasugust elu nagu ennem. Kuid sügaval sisimas oli ta ikkagi ootusärev. Tihti peale mõtles neiu, et peigmees võiks tagasi tulla. Selleaja sees , kui kihlatu oli mööda maailma ringi rännanud, käis tema koos onuga jahil ning käis kostümeeritult pelageja danilovna meljukova juures ja ka ooperis. Teel ooperisse mõtles nataša ainult oma peigmehest, tal oli valus , et teda polnud. Sel õhtul oli nataša ilusam kui kunagi varem tema erutatud meeleolu tõi välja tema uskumatu ilu. Samal õhtul kohtus neiu anatoliga, kes vaatas natašale otsa sellise vaimustunud, sõbraliku pilguga, et tundus imelik olla talle niivõrd lähedal. Teise vaatuse ajal märkas Nataša iga kord kui ta Anatoli poole vaatas, et viimane jõllitab teda. Lomulikult oli nataša sellest väga meelitatud . Peale vaatuse lõppu soovis krahvinna bezzuhhova rostovide perekonna neidudega tutvuda ning palus , et üks neidudest tema loozi istuks ning selleks osutus nataša. Natukese aja pärast astus looži ka Anatol, keda eleen natašale tutvustas, ning nataša oli lummatud temast. Mõteldes, et mees pole üldse nii paha, kui temast ühiskonnas räägitakse, vaid hoopis lõbus ja heasüdamlik. Alles peale koju jõudmist suutis neiu selgelt mõelda, ning talle tuli meelde vürst andrei. Õhtusöögil Dolohhoviga arutas anatol nataša üle ja tegi teatavaks, et kavatseb neiule külge lüüa. Nataša läks selle kõigega kaasa. Ning anatolil ja dolohhovil oli välja mõeldud plaan Rostov röövimiseks ja abiellumiseks. Peale seda pidid nad kihutama välismaale. Kuid see ei õnnestunud, tänu marja dimitrjevnale. Lisaks oli nataša vahepeal tühistanud oma kihluse andreiga. Peale suurt pettust Anatoli poolt soovis nataša andreiga ära leppida, kuid mees ei suutnud seda valu alla neelata.
Peale nataša ja andrei lahku minekut hakkas perre suhteliselt tihti rostovide juures käima, kuna nataša meeldis talle. Vahepeal oli nataša olnud haige ning polnud pikka aega laulnud, kuid ühel pühapäeval, kui perre rostovide juurde lõunatama läks kuulis ta natašat laulmas solfetšosid. See üllatas ja rõõmustas pierret. Samuti elavnes ka nataša perre juures olekul . Kui perre tahtis lahkuda ning nataša sellele põhjendust nõudis, tahtis mees vastata, et ta armastab naist, kuid ta ei öelnud. Selle asemel sõnas vaid, et peab hakkama vähem rostovide maja külastama. Vahepeal olu olnud sõda, ning oli palju haavatuid ning rostovid antsid kõik vankrid haavatute veoks. Lisaks oli ka vürst andrei saanud sõjas haavata , kuid nataša algul ei teadnud seda. Kui nende tõld hakkas moskvast ära sõitma silmas nataša tõlla aknast välja vaadates meest, kes nägi välja nagu perre, ning kutsus teda endaga kaasa, kuid mees ei tulnud, kuna sõda oli uuesti tulemas ning ka tema pidi minema. Alles peale kolimist saab nataša teada, et vürst on haavatud, ning külastab teda. Nataša palub mehe käest andeks ning mees lausub talle, et ta armastab teda rohkem kui kunagi varem. Kuid andrei oli suremas ning nataša võttis endale kohustuseks tema eest hoolitseda. Andrei eest hoolitsemine muutis neid natukene lähedasemaks, kui keegi ei julgenud pruudi ja peigmehe leppimus plaanidest veel rääkida, kuna andrei oli siiamaani elu ohtlikus seisundis. Iga kord kui neiu meest põetas siis kudus ta ka sukka, kuna andrei oli talle öelnud, et kõige paremad hooldajad on vanad lapsehoidjad, kes koovad sukkasid. Vürsti kurnav palavik hakkas meest maha murdma , mehe viimased päevad möödusid tavaliselt ning lihtsalt. Nataša viibis tema juures vahetpidamata, ta ei nutnud algul , kuna ta tundis, et sõnadega ei saa väljendada seda mida ta mõtles. Kuis siis saabus lõpp ning ka tema puhkes pisaratesse, kuid mitte sellepärast, et tal oli valus, vaid hardast heldimusest. Pärast vürst andrei surma tundis nataša õudust. Nataša hakkas hoidma omaette , ning eemaldus ka oma perekonna liikmetest. Ainuke, kes neidu veidikenegi lohutada suutis oli pierre ning hakkas taas natašat külastama. Kuid neiu oli veel haavatud, eemaletõmbunud ning iga jutt surmast ärritas teda. Nataša elas hetkel vürstitar marja juures ning pierre sõitis sinna lõunale. Kõige esimene asi mida ta uksest sisse astudes tundis oli nataša lähedus. Nataša oli samasugune , millisena pierre teda tundis siis, kui ta oli alles laps ja vürst andrei mõrsja. Ta näost paistis särav ja lõbus ilme. Mõne päeva pärast tuli pierre natašaga hüvast jätma, tundis mees, et ei teda ega natašat pole enam olemas, on olemas ainult õnnetunne. Esimesest õhtus peale , kui pierre oli teda külastanud tundis naine, et on unustanud kõik selle, mis on temaga juhtunud. Sellest ajast peale, et kurtnud ta enam oma seisukorra üle ning ei kartnud teha rõõmsaid tulevikuplaane. Kuid pierrest rääkis ta vähe ja kui marja temast juttu tegi , siis süttis ta silmades ammukustunud sära. Nataša andus uuele tundele nii täielikult, et ei kavatsenudki varjata, et ta pole enam kurb. Siin polnud mitte mingisugust kahtlust, nataša armastas pierret. Nende pulmad toimusid 1813 aastal. Seitsme aasta pärast oli natašal juba kolm tütart ja üks poeg, keda ta oli soovinud ja nüüd ise imetas. Nataša oli läinud täidlasemaks ning tema näo jooned olid kujunenud välja, nendel oli rahulik pehmuse ja selguse ilme. Endisest natašast oli vähe järgi, väga harva süttis temas see endine tuli. Peale abielu, ei armastanud ta enam eriti laulda . Seltskonnas nähti noor krahvinna bezuhhovat väga harva ja need kes teda nägid, ei jäänud temaga rahule. Natašast sai eeskujulik naine ja ema.