Muutused Eesti kultuuris muistse vabadusvõitluse lõpus 19 saj. lõpuni (0)

Muutused Eesti kultuuris muistse vabadusvõitluse lõpus 19 saj. lõpuni
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli osa Läänemere idaranniku maades toimuvast ristisõjast, mille käigus eestlased ajavahemikus 1208-1227 jõuga alistati ning ristiusku vastu võtma sunniti. Eesti oli 19 aasta vältel tallermaa. Selle aja jooksul jõudsid poisid sündida ja meheks sirguda. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel. See aga tähendas uusi lahkmeelsusi ja lahinguid.
Eestlased alistusid lepingutega, ning säilitasid mõnda aega autonoomiat, kuid ei saanud enam oma saatust määrata. Energilisem osa rahvustikust hukkus sõdades, seal hulgas eliit ja ülikkond. Ent Eestile laienesid Õhtumaa kultuurimõju samuti ka õiguslikud normid ja ühiskonnastruktuur. Sellega sattus Eesti otsemaid elukeskkonda kus elas Lääne-Euroopa. See tähendas suuri muutusi, sest Eesti jaoks algas nüüd kõrgkeskaeg.
Eestlaste haridustase tõusis, kuna siia toodi ladina tähestik ja hariduskorraldus . Läänelik elulaad arenes täies hoos . Arenesid õiguskord ja sotsiaalsed suhted. Kuid kuigi kõik läks justkui ülesmäkke ei unustatud, et selle eest maksti kinni vabadusega.
Täiesti uueks nähtuseks oli Eestis linnade tekke (Tallinna; Tartu; Haapsalu; V-ja U Pärnu jne.) Linnad tekkisid eelkõige kaubanduslikel põhjustel. Eesti sai kohe endale koha Hansa turul, ning omas seal suurt tähtsust. See oli mõnes mõttes hea talupojale, kes sai oma silmaringi laiendada ning oma kaupa ka välismaale müüa.
Peale Jüriöö ülestõusu tõusis järsult mõisate arv Eesti aladel. Rukis oli väga nõutud ja aadlikud asusid elama maale mõisatesse, et nad saaksid talupoegi paremini kontrollida. Talupoegade olukord halvenes. Talupoegadele kujunes välja sunnismaisus , mis ei lubanud neil talust lahkuda. Samas eesti linnas progresseerusid. Linna valitses raad . Linnas elasid kaupmehed, käsitöölised ja kodanikuõigusteta alamrahvast, kuid ometi olid nad vabad ( neid tuli aina juurde ) Linnas oli kõrgem elutase. Tekkisid gildid ja tsunftid .
Kuigi ristiusk suruti Eestlastele mõõgaga peale , aja möödudes pidid nad ikka tunnistama uue jumala ülekaalu, ning muinasusk hakkas vaikselt ununema. Kuid siiski jäi ristiusk neile võõraks ja vastikuks kohustuseks mida peab tunnistama. Muutused toimusid ka kommetes ohverdati nüüd viljasaaki ja uskumused seostuseid nüüd pühakute nimedega.
Kõrgemaks võimuks oli kirik mida juhtis piiskop. Kiriku keeleks oi ladina keel seega selle omandanud kristlane võis karjääri teha, Eestlaste hulgas neid leidus kuid vähe.
Jõukamad kodanukud võisid saada haridust kloostrikoolides. Talupoja jaoks koolid polnud avatud, kuid see eest õpetati neile palju vajalikumaid teadmisi. Kõrgemaid koole Eestis veel polnud.
Peale Luterluse võitu lõi eeldused eesti keelsele trükisõnale ja seega ka kooliharduse tekkeks. Esimene eestikeelne trükis on kirjutatud 1525 aastal. Hakati tegema katseid piibli tõlkimisega. Emakeelne haridus tegi esimesed sammud.
Peale Liivi sõja lõppu käis eesti õitsevad linnad alla ega saavutanud enam kunagi endist tähtsust.
Rootsi ajal hakkas kirik nõudma et põhitõed oleksid selged igale inimesele, seega saadeti talupojad koolidesse, ning neile hakati õpetama lugemist. Liivimaa maapäeval 1687 aastal otsustati et igas kihelkonnas peab olema kool ja koolimeister. 1631-1710 ilmus umbes 200 Eestis väljaantud teost sealhulgas 45 eesti keelset raamatut.
1680 aastal otsustati läbi viia suur reduktsioon terves rootsi riigis. Sealhulgas ka Eestis. 1687 kaotati pärisorjus. Selle vastu olid paljud mõisnikud kelle jaoks talupoja orjamine oli väga mugav.
Peale Põhjasõda olid eesti alad Venemaa võimu all. Igal mõisal oli oma viinaköök , see viis talupoegade olukorra väga alla , kuna nad olid pidevalt purjus , samas mõisnikele oli see ainult kasuks, sest sellisel kombel nad said talupoegi kontrollida ja teadsid et nad ei hakka mässama. Tööriistad ja töömeetodid jäid põhiliselt samaks. Talupoegade majanduslik olukord oli 1750 aastani suhteliselt hea. Peale sõda oli palju vaba karja ja põllumaad. See tõi kaasa parema söögi ja inimeste tervisliku olukorra paranemise. Kuna rahvaarv kiiresti kasvas 1750 aastateks oli põllumaa lõppemas. Roseni deklaratsiooniga talurahva olukord langes täielikult. Linnade olukord muutus Vene ajal vähe. Eestlasi ja sakslasi oli linnades enamvähem samapalju, venelasi vähem.
1760 -ndateks oli eesti pärisorjuslik majandus ennast ammendanud. Mõisnikel olid majanduslikud raskused, seega nüüd oli neile keelatud paljud asjad luksuslikumast elust. Talupojad muutusid mässuliseks ja oli tunda suure rahvamässu hõngu. Kõrgemates kihtides hakkasid levima uued ideed. Saabunud oli valgustusajastu . Kritiseeriti palju pärisorjust. See oli kasuks ainult talupoegadele, kellel oli võimalus sellest vabaneda . Katariina valitsusajal muutus talupoegade õiguslik olukord jällegi nad võisid omada vallasvara , määrati mõisakoormise ülempiirid, piirati mõisnike kodukariõigust, kohustati rajama koole, sest peale põhjasõda hävis osa Eesti kirikust ja koolimajadest, rahva hinge ja vaimu harimine lõppes peagi täiesti. Maal valitses suur õppemeeste puudus.
18 saj. jätkus eesti keelsete raamatute väljaandmine. Lugeda oskasid suhteliselt paljud. Oli vähe neid kes oskasid kirjutada. Aga raamatuid oli vaja palju suur hulk neid kes oskasid lugeda.
18 saj lõpp ja 19 saj algus oli kogu Euroopas murranguline aeg. Pärisorjuse kaotamisel oli ikka väga suur psühholoogiline mõju. Talupojad olid nüüd isiklukult vabad ja said ise otsustada mida oma eluga peale hakata.
Eestlaste rahvusliku ärkamise tulemuseks oli see, et hakati endale teadvustama et kõik nad on üks rahvas ja neid ootab ees ühine tulevik, ühised huvid ja mis kõige tähtsam neil oli ühine minevik. Eestlased valisid oma tee.
Kokkuvõtteks võib öelda et Eesti rahva olukord on erineva võimu ajal muutunud. On olnud kriitiline ja on läinud paremaks, on olnud lootust et kõik läheb hästi ja see sama lootus on ära võetud. Kultuuriliselt on toimunud tõus ja progress nagu ajaga ikka läheb. Mõnel ajal küll vähem mõnel ajal rohkem. Eesti rahvas on igast olukorrast välja tulnud. Kõik katsumused arendasid temas kokkukuuluvuse tunde.