Voldemar Mellik ja Nikolai Triik. Akadeemia peakorpus asub hoones, mille projekteeris kooli esimene direktor, arhitekt Maximilian von Messmacher. Aastatel 19531994 kandis õppeasutus Nõukogude skulptori Vera Muhhina nime, seepärast hüütakse seda vahel ka "Muhhina kooliks".[1][2] 1994. aastal võeti õppeasutuselt Muhhina nimi ning 27. detsembril 2006 anti sellele tagasi Stieglitzi nimi.[3][4] Tänapäeval on akadeemias 1500 üliõpilast ja 220 õppejõudu. Selles on kolm osakonda: monumentaalkunsti, disaini ja dekoratiiv-rakendusliku kunsti osakond.
Töötab ja elab viimased 15 aastat Soomes, Belgias, USA-s. Loonud innovatiivseid klaas- ja valgusskulptuure, multimeediainstallatsioone, kineetilisi skulptuure, animatsioone, mini-ja monumentaalvitraaze, akvarelle, akrüülmaale. Tema monumentaalvitraaze iseloomustab isikupärane käekiri, mis on toonud tunnustust nii Euroopas kui ka USA-s. Meeli Kõiva on rahvusvahelise tunnustuse pälvinud valguse- ja klaasialaste uuendustega kunstis. Ta on tuntud just visionäärina arhitektuurse monumentaalkunsti vallas. Ta on eksperimenteerinud ja loonud innovaatilistes, unikaalsetes tehnoloogiates mini- ja monumentaalskulptuure. Tema diplomitöö Eesti Kunstiakadeemias 1984. aastal (liikuva laserjoonega kvartsklaasskulptuurid) pälvis suure tähelepanu ja oli unikaalne lähenemine omas ajas. Elulugu Loonud monumentaaltöid ja valgusskulptuure avalikesse hoonetesse ja eramutesse Eestis, Soomes, Rootsis, Belgias, USAs. Kavandanud üle 30 klaas- monumentaalteose
iseloomustasid enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD'i (1867-1947) loomingut. Pierre Bonnard "Valge kass" Ameerika Ühendriigid kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Regionalist THOMAS HART BENTON (1889-1975). Inglismaa Kunstielus kujunes uuenduslikele vooludele soodus õhkkond. 1930-ndail aastail algas mitme silmapaistva skulptori loomingutee. Tähtsaim nende hulgas oli HENRY MOORE (1898-1986), kelle teostes on julgelt üldistatud ja deformeeritud inimkeha. Mõnikord on kujudes läbiulatuvad avad. Moore'i kunsti eeskujude hulgas on vana Mesopotaamia ja Vana-Ameerika skulptuurid.
Monumentaalmaalide loomiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid. Aegade jooksul on kõige rohkem kasutatud freskotehnikat - sel juhul kantakse lahjendatud temperavärv (sideaineks munavalge) niiskele lubikrohvile. Sekkomaali puhul kasutatakse vesivärve kuival krohvipinnal. Sgrafiito puhul maalitakse mitu erinevat värvi kihti üksteise peale ja kraabitakse siis kujutis vastavat värvi kihini. Monumentaalkunsti hulka kuuluvad veel mosaiik (kujutis pannakse kokku eri värvi kivi vms. tükikestest ja vitraaz - klaasimaal. · Graafika- on üks kujutava kunsti põhiliike, millesse kuuluvad joonistus-, joonestus- ja kirjakunst, joonistus- ja paljundustehnikad. Graafika peamised väljendusvahendid on joon ja (peamiselt mustvalge) pind. Levinud on ka värvigraafika. Trükiplaadi abil valmistatavat graafikat nimetatakse estampgraafikaks
Pildil kujutatud figuurid muutusid siluettideks ning nende kontuurid said rütmilise lineaarse ornamendi osaks. Värvid on ebatavalised ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid vorme. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutuseta piltidel eraldati puhaste värvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopa-välisele monumentaalkunsti eeskujudele. Aubrey Beardsley (1872 1898) Aubrey Beardsley oli Inglise graafik, raamatuillustraator ja kirjanik. Ta sündis alamklassi peres Brightonis. Nii tema kui ta õde olid väga hea kunsti andega. Juba 9-aastaselt algas võitlus tuberkoloosiga, mis kestis kuni elu lõpuni. Nooruspõlves ilmusid tema tööd koolilehes ja kooli raamatutes. Sel ajal tegeles Aubrey üsna vähe kunstiga, rohkem pühendus kooliametniku tööle, aga asjad
juhuslikkuse. Joan Miro seostub kahe teise kuulsa kataloonlase, Pablo Picasso ja Salvador Daliga. Eesnimi ,,Joan", ja mitte ,,Juan" on oluline viide kataloonia kultuurile. Mirole, kes oli tunnistajaks katalaani kultuuri hävitamisele Franco diktatuuri ajal, oli see vastupanu märgiks. Ta keeldus nimekuju muutmisest isegi USA-d külastades, kus Joan on pigem naisenimi. Miro kombineeris abstraktsust fantaasiareaalsusega, üllatavalt rikkalik on tema skulptuuri- ja monumentaalkunsti looming. Andre Breton pidas teda ,,kõige sürrealistlikumaks meie seas", kuigi otseselt ei olevat Miro sürrealistide rühmitusse kuulunud. Sürrealistlikke loomeviise kasutas ta ,, Arlekiini karnevali" (1924- 1925 ) maalides, kui saabus näljasena koju ja lasi end inspireerida laekonarustel. Maria Lindmäe XII C Pärast Hispaania kodusõja puhkemist 1936
Peenemaitseline varjundirohke värvitoredus ja maaliline pintslitöö iseloomustasid enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD'i (1867-1947) loomingut. "Valge kass" AMEERIKA ÜHENDRIIKID kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Regionalist THOMAS HART BENTON (1889- 1975). Inglismaa Kunstielus kujunes uuenduslikele vooludele soodus õhkkond. 1930-ndail aastail algas mitme silmapaistva skulptori loomingutee. Tähtsaim nende hulgas oli HENRY MOORE (1898-1986), kelle teostes on julgelt üldistatud ja deformeeritud inimkeha. Mõnikord on kujudes läbiulatuvad avad. Moore'i kunsti eeskujude hulgas on vana Mesopotaamia ja Vana-Ameerika skulptuurid. Henri Moore skulptuurid
Sedalaadi maalikunsti nimetatakse monumentaalmaaliks - kujutise suuruse ja monumentaalsuse tõttu. Monumentaalmaalide loomiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid. Aegade jooksul on kõige rohkem kasutatud freskotehnikat - sel juhul kantakse lahjendatud temperavärv (sideaineks munavalge) niiskele lubikrohvile. Sekkomaali puhul kasutatakse vesivärve kuival krohvipinnal. Sgrafiito puhul maalitakse mitu erinevat värvi kihti üksteise peale ja kraabitakse siis kujutis vastavat värvi kihini. Monumentaalkunsti hulka kuuluvad veel mosaiik (kujutis pannakse kokku eri värvi kivi vms. tükikestest ja vitraaz - klaasimaal. Michelangelo. Inimese loomine. Osa Vatikani Sixtuse kabeli lage katvast freskost. Alates keskajast on laialt levinud tahvelmaal. Algselt kasutati puittahvleid, hiljem aga rohkem puitraamile pingutatud riiet - lõuendit või siis pappi-paberit . Tahvelmaali aluspind ja materjalid on odavamad ja see võimaldab kunstnikul olla tunduvalt sõltumatum töö tellija maitsest
Pildil kujutatud figuurid muutusid siluetideks ning nende kontuurid said rütmilise lineaarse ornamendi osaks. Värvid on ebatavalised ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värve. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutusteta piltidel eraldati puhaste ärvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopavälise monumentaalkunsti eeskujudele. Süntetism loodi Prantsusmaal Bretagne'is 1880.aastate lõpul tegutsenud PontAveni koolkonnas, kuhu kuulusid Emile Bernard ja ajutiselt Paul Gauguin. Paljud 19. ja 20.sajandi vahetuse kunstnikud olid sisult sümbolistid ja vormilt juugendstiili esindajad, näiteks juba nimetatud Jan Toorop ja Ferdinand Hodler. Juugendlik ornamentaalss oli äärmuslikult ilutsev, aga mõnikord dekadentlik inglase AUBREY BEARDSLEY (1872
Kuid oma mälestuste ja ulmade esitamisel oli ta iseseisev. "Tsellomängija" 13. Milline nähtus andis tõuke moodsa kunsti levikule USA-s? Moodsa kunsti levikule USA-s aitasid kindlasti kaasa, Hitler kes vihkas moodsat kunsti ja Stalinil oli sama põhjus avangardismi keelata ja jälitada. Paljud kunstnikud olid sunnitud põgenema USA-sse. 14. Mis ühendas USA ja Mehhiko kunsti 1930. aastatel? USA hakkas valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Selles osalesid Mehhiko kunstnikud Diegi Rivera, Jose Clemente Orozco ja Jose David Alfaro Sigueiros, kes olid loonud vägaomapärast kunstistiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst,katoliku kirikukunst, Euroopa avargardism ja karnevalikultuur. 15. Nimeta Siqueriose loomingut. David Alfaro Siqueiros "Seinamaal Chapultepeci lossis"; "Kõndivad figuurid" 16. Kuidas nimetati Saksamaal avangardistlikku kunsti?
rahvusele. "Riigikantsler vürst Gortsakovi portree" Johann Köler on ainuke Eesti maalikunstnik, kellel on olnud võimalus seda rahvusvaheliselt olulist Eestist pärit riigitegelast portreteerida. Vürst Aleksandr Mihhailovits Gortsakov sündis 4. (15.) juulil 1798 aastal Haapsalus ja pärines vanast Rürichite aadlisuguvõsast. Tema teeneks loetakse usuvabaduse kehtestamist Balti kubermangudes. Köleri loometegevus on seotud Eesti monumentaalkunsti sünniga. 23. juulil 1879. aastal (vana kalendri järgi) lõpetas kunstnik Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse maalimise teemal: "Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata". See on eesti kunsti esimene monumentaalmaal. Johann Köler maalis "Truu valvuri" 1878. aastal. Maalil kujutatud "väike Lolita" on tsaariarmee kindrali, õukonnaminister Frederichsi, kellest endast on kunstnik samuti portree
Ateenas ja Aleksandrias käsitleti teemasid ja kasutati võtteid, mis olid alguse saanud klassikalise ajastu meistri Praxitelese juures; need skulptuurid teenisid jõukate inimeste maitset, kes püüdsid elust naudingut saada ja nägid kunstis eelkõige imetlusobjekti. Pergamoni koolkond ulatub tagasi Skopaseni. Selle koolkonna stiili iseloomustab suur dramatism ja efektsus. Silmapaistvaimaks teoseks ja samas kreeka monumentaalkunsti viimaseks teoseks võib lugeda Pergamoni altarit , mille friisil kujutatakse jumalate võitlust gigantidega. See on suurepärane kunstiteos, kuid varasema kreeka skulptuuri harmooniat ja rafineeritust sealt ei leia. Võitlus on erakordselt äge. Kohmakad gigandid on jumalatele alla jäämas ja nende ilme reedab agooniat ning raevu. Et mulje jääks veelgi ägedam, pole reljeef seinaga tasapinnas vaid koosneb peaaegu iseseisvatest kujudest, mis näivad võitluse
Hellenistlikus skulptuuris võib jälgiga mitut erinevat suunda/koolkonda. Ateenas ja Aleksandrias käsitleti teemasid ja kasutati võtteid, mis olid alguse saanud klassikalise ajastu meistri Praxitelese juures; need skulptuurid teenisid jõukate inimeste maitset, kes püüdsid elust naudingut saada ja nägid kunstis eelkõige imetlusobjekti. Pergamoni koolkond ulatub tagasi Skopaseni. Selle koolkonna stiili iseloomustab suur dramatism ja efektsus. Silmapaistvaimaks teoseks ja samas kreeka monumentaalkunsti viimaseks teoseks võib lugeda Pergamoni altarit (pilt1), mille friisil kujutatakse jumalate võitlust gigantidega. See on suurepärane kunstiteos, kuid varasema kreeka skulptuuri harmooniat ja rafineeritust sealt ei leia. Võitlus on erakordselt äge. Kohmakad gigandid on jumalatele alla jäämas ja nende ilme reedab agooniat ning raevu. Et mulje jääks veelgi ägedam, pole reljeef seinaga tasapinnas vaid koosneb
millest üks kuulub juba aastaid Eesti kunstimuuseumile. Kahe versiooni erinevus detailides on peaaegu märkamatu J.Köler. Fr.R.Kreutzwaldi portree. Õli.1864. G 4499 Köleri loometegevus on seotud Eesti monumentaalkunsti sünniga. 23. juulil 1879. aastal (vana kalendri järgi) lõpetas kunstnik Tallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvile al fresco tehnikas õnnistava Kristuse maalimise teemal: "Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata"
mõnikord ka linnavalitsusega (Eesti ajalugu, Vikipeedia). 3 2 KESKAJA ARHITEKTUUR Kunstiline kultuur eesti rahva jätkuvalt arendada ja raske ajaloolised tingimused. Ta kehastab ennast rahva kunsti - kudumine, ehtede kunst, ornament kaunistus tarberiistad, teoste talurahvaarhitektuuris. Kuid me ei saa vähendada kõigi keskaegse eesti kunsti ainult traditsioonide rahva kunsti ja jäta teda arhitektuuri ja monumentaalkunsti. Paleede ja losside, katedraalide ja linnavalitsustese ehitamisel oli kasutanud sunniviisilist eestlaste tööd, kes kuulub kunsti kivitöötlus. Mitte vähem oluline on asjaolu, et need struktuurid loodud valitsevaid sotsiaalseid suhteid Eestis ajalooliselt iseloomulik tema saatus. Vaatamata oma välimust selliste ehitiste, eelkõige lossid, peeti sümbolid vihkas välisriigi ülemvõimu,
a. sügisel, tõsisemate ehitustöödega alustati 1945. a. suvel, kuigi A. Kotlil projekt töö käigus veel muutus. Esimesena valmis 19466. a. suvel kontserdisaali osa. A. Kotlit autasustati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 1947. a. oktoobripühadeks avati teatrisaal ja uus põhjakülg, terve suur juurdeehitis võeti vastu 1951. aastal. Sõjajärgse monumentaalkunsti läbiv teema oli kavatsus põstitada Tallinnasse hiiglaslik võidumonument. Esimene konkurss kuulutati välja varakult enne sõja lõppu 1944. a. sügisel. Määrates asukohaks Vavaduse väljaku koos Harjumäega, jäeti osalejatele ilmselt üsna vabad käed. Esimeste auhindade väärilisi töid ei leitud, kolmandad preemiad said P. Tarvase ja A. Volbergi ,,Kalevite kants" ja A. Kotli ,,Lipp". Konkursi tulemused ei andnud rahuldavat lahendust ja veendudes
Pildil kujutatud figuurid muutusid siluetideks ning nende kontuurid said rütmilise lineaarse ornamendi osaks. Värvid on ebatavalised ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värve. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutusteta piltidel eraldati puhaste ärvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopa-välise monumentaalkunsti eeskujudele. Süntetism loodi Prantsusmaal Bretagne'is 1880.aastate lõpul tegutsenud Pont-Aveni koolkonnas, kuhu kuulusid Emile Bernard ja ajutiselt Paul Gauguin. Paljud 19. ja 20.sajandi vahetuse kunstnikud olid sisult sümbolistid ja vormilt juugendstiili esindajad, näiteks juba nimetatud Jan Toorop ja Ferdinand Hodler. Juugendlik ornamentaalss oli äärmuslikult ilutsev, aga mõnikord dekadentlik inglase AUBREY
näisid. Koolkonnad Ateenas ja Aleksandrias käsitleti teemasid ja kasutati võtteid, mis olid alguse saanud klassikalise ajastu meistri Praxitelese juures; need skulptuurid teenisid jõukate inimeste maitset, kes püüdsid elust naudingut saada ja nägid kunstis eelkõige imetlusobjekti. 12 Pergamoni koolkond ulatub tagasi Skopaseni. Selle koolkonna stiili iseloomustab suur dramatism ja efektsus. Silmapaistvaimaks teoseks ja samas kreeka monumentaalkunsti viimaseks teoseks võib lugeda Pergamoni altarit, mille friisil kujutatakse jumalate võitlust gigantidega. See on suurepärane kunstiteos, kuid varasema kreeka skulptuuri harmooniat ja rafineeritust sealt ei leia. Võitlus on erakordselt äge. Kohmakad gigandid on jumalatele alla jäämas ja nende ilme reedab agooniat ning raevu. Et mulje jääks veelgi ägedam, pole reljeef seinaga tasapinnas vaid koosneb
Pildil kujutatud figuurid muutusid siluettideks ning nende kontuurid said rütmilise lineaarse ornamendi osaks. Värvid on ebatavalised ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid vorme. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutuseta piltidel eraldati puhaste värvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopa-välisele monumentaalkunsti eeskujudele. Fovism Iseseisev töö õpiku Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile § 6 põhjal 1) Mis tähendus oli moodsale kunstile Pariisi Sügissalongil? * Pariisi Sügissalongi tähendus moodsale kunstile oli see, et hüljati täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjude modelleerimine objektidel ainuomaste värvide kujutamisega.
Valdavalt tellimusel valmis hulgaliselt standardseid Stalini geomeetrilist kunsti harrastas Leonhard Lapin. ja Lenini monumente. Kõigi nende asjaolude 1960. aastad tähistavad uute nimede tõttu osa skulptoreid (näit. Anton Starkopf, esilekerkimist ka skulptuuris. Mis puutub Herman Halliste) isegi katkestas ajutiselt oma monumentaalkunsti, siis see sõltus endiselt loometegevuse. 1960. aastail tõusid Eesti otseselt riigi rahakotist ja riiklikest nõuetest. maalikunsti esirinda mõneks ajaks Tartu Matti Varikul valmis koostöös arhitekt Allan kunstnikud (Aleksander Vardi, Elmar Kits, Murdmaaga hulk monumente kommunistliku
Sedalaadi maalikunsti nimetatakse monumentaalmaaliks - kujutise suuruse ja monumentaalsuse tõttu. Monumentaalmaalide loomiseks kasutatakse erinevaid tehnikaid. Aegade jooksul on kõige rohkem kasutatud freskotehnikat - sel juhul kantakse lahjendatud temperavärv (sideaineks munavalge) niiskele lubikrohvile. Sekkomaali puhul kasutatakse vesivärve kuival krohvipinnal. Sgrafiito puhul maalitakse mitu erinevat värvi kihti üksteise peale ja kraabitakse siis kujutis vastavat värvi kihini. Monumentaalkunsti hulka kuuluvad veel mosaiik (kujutis pannakse kokku eri värvi kivi vms. tükikestest ja vitraaz - klaasimaal. 1.8 Mis on tahvelmaal? Alates keskajast on laialt levinud tahvelmaal. Algselt kasutati puittahvleid, hiljem aga rohkem puitraamile pingutatud riiet - lõuendit või siis pappi-paberit . Tahvelmaali aluspind ja materjalid on odavamad ja see võimaldab kunstnikul olla tunduvalt sõltumatum töö tellija maitsest. Seetõttu on just
naisi. Peenemaitseline varjundirohke värvitoredus ja maaliline pintslitöö iseloomustasid enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD’i (1867-1947) loomingut. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad – ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975). Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957), JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud
naisi. Peenemaitseline varjundirohke värvitoredus ja maaliline pintslitöö iseloomustasid enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD'i (1867-1947) loomingut. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975). Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957), JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud
Peenemaitseline varjundirohke värvitoredus ja maaliline pintslitöö iseloomustasid enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD'i (1867-1947) loomingut. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975). Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957), JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud.