JUUGENDSTIIL (2)

JUUGENDSTIIL
Sümbolism oli stiililiselt mitmekesine , kuid uusromantiline ideoloogia soodustas ka uut moodi stiili tekkimist. See levis esialgu peamiselt tarbekunstis ja arhitektuuris ning tärkas Suurbritannias, kus tööstuslik tootmine oli hakanud välja tõrjuma esemete käsitsi valmistamist .
Esimeste põlvkondade vabrikutoodete välimus oli tihti eklektiline ja kohmakas . See tekitas protesti mõnedes uusromantikutes, kelle arvates tööstustoodang polnud üksnes ebaesteetiline, vaid ka ühiskondlikult kahjulik. Näiteks kirjutas nii mõjukas kunstiteadlane John Ruskin ja ülistas keskaegset käsitööd, kus olid ühendatud töö ja kunst , ilu ja praktika. Vastandina uusajale , kus kujutav kunst on olnud lahutaud tarbekunstist ja arhitektuurist, olid keskajal kõik visuaalsed kunstid tihedalt seotud ja neis valitses ühtne stiil.
19.sajandi keskel sündis Ruskini ideede mõjul kunstnikerühmitus „ Prerafaeliidid ”, mille liikmed tahtsid vabaneda kõrgrenessansi ja sellele toetunud kunsti mõjust ning luua keskaegse või vararenessansiga sarnast kunsti. Selle rühma liikmetest püüdsid eriti WILLIAM MORRIS (1834-1896) ja EDWARD BURNE-JONES (1833- 1898 ) luua uut kunstide sünteesi, muuseas asendada tahvelmaal monumentaal-dekoratiivse maaliga , mis oleks seotud ka sisekujundusega. W.Morris pühendas oma energia ja varanduse hääbuvate käsitöötraditsioonide taaselustamisele. Suurbritannias levis käsitööharrastus—Arts and Crafts Movement. Loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika eeskujudest. Esemed pidid olema lihtsad, funktsionaalsed ja materjaliehtsad nagu keskajal. Ka arhitektuuris loobuti klassitsistlikest fassaadidest. Hoonete välisilme pidi järgima siseruumide paigutust ja ehitusmasside jaotus võis seetõttu olla ebasümmeetriline. Visuaalses keskkonnas ühtse stiili loomisel peeti oluliseks vahendiks ornamentikat. Käsitööesemed ei tõrjunud siiski välja tööstustoodangut, nagu W.Morris oli lootnud, vaid muutusid vabrikus valmistatud esemete kallimaks, kuid isikupäraseks alternatiiviks. Nõnda pandi alus 20.sajandi tarbekunstile, milles tarbefunktsioon on tihti taandunud puhtesteetiliste kaalutluste ees.
Uue stiili arengus oli tähtis koht Šotimaa Glasgow’ koolkonnal. Sealne arhitekt ja dekoraator ARTHUR MACMURDO (1851-1942) joonistas 1883.a.motiivi, mis tähendas uue ornamendi sündi. See on ebasümmeetriline ja näib lähtuvalt orgaanilisest loodusest, meenutades nõtkeid, painduvaid või hõljuvaid taimevarsi, lehti ja õisi, mõnikord ka tuleleeke. Arhitekt ja mööblikunstnik CHARLES RENNIE MACINTOSH (1868-1928) juhtis Glasgow’ kunstikooli ja kavandas selle hoone, kus funktsionaalsus on seotud ehitusmahtude julge paigutamisega ja keldi rahvakunstist mõjutatud geomeetrilise ornamentikaga.
1890.aastail hakkas kogu Euroopas levima stiil, mis kandis eri maades erinevaid nimesid (näiteks Inglismaal-Modern Style, Prantsusmaal-art nouveau , Saksamaal-1896.a. ilmuma hakanud ajakirja „ Jugend ” järgi Jugendstil, millest on tulnud eesti keelde juugendstiil). Uues stiilis kujutati kõike—mööblit, tekstiili, riietust , klaasi, keraamikat, raamatuid, tapeete, ajakirju, plakateid. Esemed, mida seni ei olnud seostatud kunstiga, omandasid uue kunstilise tähenduse ja kvaliteedi.
Juugendliku arhitektuuri tähtsad esindajad töötasid Austrias ja Belgias, viimases näiteks VICTOR HORTA (1861-1947). Kõige fantaasiaküllasem ja äärmuslikum oli katalaan ANTONI(O) GAUDI (1852-1926) looming Barcelonas, kus arhitektuuris valitsevad orgaanilisele loodusele omased kõverjooned. Paljudes Euroopa linnades kaunistati majade fassaade juugendliku ornamentikaga, näiteks ka Riias. Kuulsad on HECTOR GUIMARD ’i (1867-1942) loodud Pariisi metroo sissepääsud.
Juugendstiil oli tekkinud kui mäss tööstuse vastu, kuid arhitektid hakkasid üha enam kasutama uusi tööstuslikke ehitusmaterjale, eriti raudbetooni ja klaasi, mis võimaldasid enneolematud ruumilahendusi ja hiigaslike akende sillustamist. Uusi tehnilisi võimalusi kasutati esialgu tööstushoonetes, raudteejaamades ja kaubamajades. Uudsed materjalid ja tehnoloogiad vähendasid paljude juugendarhitektide huvi ornamentika vastu. Leiti, et kui ilu aluseks on vormi tulenemine funktsioonist ja materjali omadustest, võib neile rajada nii ehitiste kui esemete esteetilise mõju (saksa arhitekt PETER BEHRENS, 1868-1940). Nõnda muutus hiline juugendstiil 20.sajandi tööstuskunsti (disaini) alguseks ja 1920.aastail tärganud funktsionalismi eelastmeks.
Kujutavas kunstis tähendas juugendstiil looduse jäljendamise allutamist dekoratiivse terviku loomisele. Pildid ja kujud pidid seostuma sisekujundusega, pilt ei tohtinud pakkuda ruumilise sügavuse illusiooni (olla „aken”), vaid laotuma seina pinnale. Pildil kujutatud figuurid muutusid siluetideks ning nende kontuurid said rütmilise lineaarse ornamendi osaks. Värvid on ebatavalised ja arvestavad rohkem sisekujundust kui looduses nähtavaid värve. Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutusteta piltidel eraldati puhaste ärvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopa-välise monumentaalkunsti eeskujudele. Süntetism loodi Prantsusmaal Bretagne’is 1880.aastate lõpul tegutsenud Pont-Aveni koolkonnas, kuhu kuulusid Emile Bernard ja ajutiselt Paul Gauguin.
Paljud 19. ja 20.sajandi vahetuse kunstnikud olid sisult sümbolistid ja vormilt juugendstiili esindajad, näiteks juba nimetatud Jan Toorop ja Ferdinand Hodler . Juugendlik ornamentaalss oli äärmuslikult ilutsev, aga mõnikord dekadentlik inglase AUBREY BEARDSLEY (1872-1898) must-valges graafikas ja austerlase GUSTAV KLIMTi ( 1862 -1918) maalides . Juugendlikku lineaarsust ja stiliseerimist esines aga ka selliste kunstnike loomingus, kes ei kujutatud sümbolistlikke süžeid, vaid oma kaasaega.