Minu kodukoha riskid (0)

Minu kodukoha riskid ...
Kõikides Eesti piirkondades on omad ohud, kuid kas me ka teame kui ohurikkad nad on. Minu kodukohas, Tapal, on palju riskantseid asju mis panevad meie kõigi elud kaalule. Kas meil kõigil on sellest ikka aimu ? Kas me saame kindlalt väita, et terve Tapa elanikkond teab, et nad on nagu püssirohutünni otsas?
Minu kodukohas on palju saastavaid asju näiteks nagu raudtee . Me elame nagu vaksalis, kõik rongid mis sõidavad iga päev Tapalt läbi saastavad meie õhku, mida kõik tapakad sisse hingavad. Kõik see mida me sisse ahmime läheb meie organismi ja rikub kõigi tervist. Peale selle, see terastee mis tervet meie linna ümbritseb, veab läbi linnamüüride igast saasteid nagu näiteks bensiin, diisel ja muid kütuseid. Kas te kunagi olete mõelnud, mis siis juhtub kui meie kallis raudrööbastik teeb avarii? Siis on terve meie kiviküla saasteid täis, keegi ei saa enam puhast õhku hingata ja mis juhtuks meie organismiga. Väga paljud inimesed võibolla surevad sellesse, sest nad ei talu sellist saastet. Kuid ega ainult inimesed sellesse hukku, paljud taimed, loomad ja linnud lõpetavad meie vigade pärast oma elutee .
Kahjuks pole aga raudtee ainus risk meie kodukohas. Me saastame loodust ka autodega ja muude mootorsõidukitega, mida me ise juhime ning mille jäänuseid me pärast ise sisse hingame, kuid ka viimne kui üks nendest , kes on üritanud anda kõik selle eest, et meie Eesti oleks puhas. Samamoodi ei ole ka linnud, loomad ja taimed seda kõike ära teeninud , tänu floorale meil on veel mida sisse hingata. Mis saab aga siis, kui me ka selle viimase taimeriigi ära saastame oma autodega? Kui olete näinud multikat „ Volli“, siis teate mis saab. Peale selle juhtub väga palju õnnetusi just autoavariidega. Noored kihutavad ja nad ei mõtlegi sellele, et ta võib ju mõne inimese niimoodi ära tappa, või hoopis vigaseks teha. Me mõtleme küll, et kihutame ainult üks kord aga see hetk võib saatuslikuks saada paljudele, mõni laps võib kaotada oma vanemad või vanemad oma lapse. Sa rikud siis iseenda kui ka teiste elud ära. Õeldakse ikka, et kui sina pole inimestele elusid andnud, siis ei tohi sa neid ka ära võtta.
Tehased on aga ühed väga saastavad ja halvad, kuid vajalikud asjad. Tapal on üks väga tore leivatehas aga kui uurima hakata mida kõik ta meie õhuga teeb, siis ei ole ta ültse nii meeldiv, kui algul tundub. Kui vahel harva tunned leiva küpetamis lõhna – on see päris mõnus, kuid kui sa pead seda iga päev sisse hingama ja sul pole mingit võimalust selle haisu eiramiseks siis ei ole see nii suurejooneline. Selle aroomiga saastame jälle omale väga vajalikke taimi ja ega me ka loomade ja lindude tervist sellega paranda.
Mida teevad meile aga vanad lagunenud majad? Esimese pilguga ei midagi, kui aga sügavamale piiluma hakata siis need ehitised on meile ikka väga ohtlikud. Tapal on palju joodikuid ja ka mõned narkomaanid, kes ringi hulguvad ja tihti ka nendes uberikes ööbivad. Eirata ei saa ka muidugi neid poisse , kes enda arust on nii huljulged ja lähevad vanadesse ning viletsatesse hoonetesse hulkuma ja turnima. Need majad võivad kokku variseda ja on võimalik, et seal viibivad inimesed surevad. Samas võivad ka noored endale nende alkohoolikute katkiseid pudeleid või veel hullem ennast pilve tõmmanud inimese süstla jalga astuda. Kulkuga poleks veel kõige hullem – saad endale vaid põletiku, aga see viimane sellega võid endale igasuguseid haiguseid saada ja hiljem küsimine „ Miks see just sinuga juhtus?“ ei aita. Arvatavasti oleks lihtsam need hooned maha lammutada, siis oleks kõigil turvalisem.
Üks mu kodukoha kõige suurematest ohtudest on õhu saaste, nagu te juba teate, kuid üks jubedamaid saastajaid oleme me ise. Me lennutame sodi maha ja sellel hetkel isegi ei mõtle, et see on meie enda kodu ning see kõik praht mis maas vedeleb kahjustab õhku. Mõelge vaid, kui kõik inimesed oleksid nii tublid ja kannaksid oma rämpsu endaga niikaua kaasas kuni mõnda prügikasti näevad, siis oleks ju meie kodukoht palju puhtam. Arvatavasti seda ei juhtu, aga kes ennast ümbritsevast loodusest vähegi hoolib võiks alustada iseenda muutmisega ja loobuda pahna maha pildumisest.
See pole kahjuks veel kõik, peale igasuguste saastete ja muude ohtudega rikume me Tapa veepuhastusjaama vett, mida meie kõik ise sisse joome. Kodukoha vesila on juba päris saastatud , keegi ei taha enam seda vett juua, sest see on kloorine ja vastiku maitsega. Kes selles aga süüdi on? Meie kõik ise, me rikume ja loobime prahti ka veekogudesse, mille vesi voolav meie puhastusjaama . Kloori vesi rikub aga kohutavalt tervist. Me kasutame seda vett, et pesta, süüa teha ja jänu kustutada – kahjuks on see kõik organismile liig mis liig.
Me kõik oleme ühed saastajad ja meie kodukohas on veel palju asju mis meid ohustavad.
Tapat peame me siiski endale väga oluliseks ja ilusaks kohaks ning suudame näha siin ainult head. Avage silmad ja tehke midagi mis muudaks teie vaksalit puhtamaks, siis on see veel kaunim ja armsam meile kõigile.
Mirjam Pikki
10.b
Tapa Gümnaasium
795 sõna