Minu keskkonnajalajälje mõjutajad (0)

Eesti Maaülikool 
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut 
 
 
 
 
 
 
 
Minu keskkonnajalajälje  mõjutajad  
Essee 
 
 
 
 
 
 
 
 
Koostaja : Kristiina Pällo 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu 2015 
Selles  essees  arutan  oma  ühe  eluvaldkonna  –   igapäevase   toidutarbimise  –  üle.  Valisin  selle 
valdkonna, kuna keskkonnas on toidutarbimisega seotud palju probleeme ning eriti  aktuaalne  
on  toidu  raiskamine,  samas  kui  paljudel  inimestel  ei  ole  piisavalt  toitu,  mida  lauale  panna. 
Arutan, mis rolli mängib  kõiges  selles minu toidutarbimine ja kui palju see mõjutab üldist pilti. 
Väga  palju  mõjutavad  minu  toidutarbimist  ja  toitumialaseid   valikuid   minu  teadmised,  mida 
olen elu jooksul kogunud. Olen üsna teadlik toituja, tean mis on mulle halb ja mis on mulle 
hea.  Samuti  tean,  mis  on  hea  keskkonnale  ja  mis  on  keskkonnale  halb.  Tean,  et  keskkonda 
mõjutab  väga  palju  maailmas  kõrgel  tasemel  olev  lihatarbimine,  kuna  suured  veisekarjad 
paiskavad õhku meeletutes  kogustes  saasteaineid. Mina seda infot teades ei tarbi veiseliha, 
küll  aga   tarbin  teisi  lihasid ning  ka   piimatooteid . Arvan,  et  see  probleem oleks  väiksem,  kui 
inimesed üle maailma teadvustaksid omale seda probleemi, ning tarbiksid vähem liha, kuna 
kui  langeb  nõdlus  toote  järgi,  siis  ei  toodeta  seda  ka  juurde.  Minu  arvates  võiks  proovida 
tarbida  suurfarmide  loomade  liha  asemel  ulukiliha.  Neid  peavad   jahimehed   nii  ehk  naa 
küttima ,  et  nende  arvukust  kontrolli  all  hoida,  nii  et  minu  arvavtes  on  see  igati 
keskkonnasõbralik. Muidugi mõne inimese jaoks võib see olla vastuvõetamatu kas moraalses 
mõttes või siis võib olla küsimus maitseelistustes. Mina tarbin võimalusel ulukiliha, kuna saan 
seda  tutvuste  kaudu  ilma  rahata  ning  ka  maitse  vastu  pole  mul  midagi.  Inimesele  ei  ole 
igapäevane  lihatarbimine  vajalik  ehk tarbimist  saaks  hõlpsasti  vähendada  ning  see  ei tohiks 
olla kellelegi kontimurdev.  
Väga  palju  mängivad  rolli  ka  minu  hoiakud.  Väga  palju  mõjutas  minu  lihatarbimise  ja 
veisekasvatuse  hoiakuid  ja  vaateid   film   ’’Cowspiracy’’.  Peale  selle  vaatamist  jõudis   minuni  
teadmine, et inimeste suur  tarbimisvajadus  on see, mis meie planeeti hävitab, ning mitte ainult 
selles  valdkonnas.  Kui  minu põhimõte  on  see,  et  ma  ei tarbi  igapäevaselt  liha,  kuna  see  on 
keskkonnale  kahjulik  ja  suurendab  minu  kekkonnaalast  jalajälge,  siis  näevad  seda  ka  teised 
inimesed minu ümber, ning see võib olla vajalik lüke neile, et ka nemad hakkaksid  niimoodi  
toimima .  Kuid  siiski,  veganiks  ei  soovi  ma  minna  ning  ilmselt  mitte  kunagi.  Vähendan  küll 
lihatarbimist ning suurendan köögiviljade ja puuviljade osa oma toidusedelis, kuid veganiks ei 
hakka  ma  kunagi.  Seda  sellepärast,  et  usun  et  inimene  on  segatoiduline  ja  meie  kehade 
normaalseks funktsioneerimiseks on tarvis aineid, mida ainult  taimsest  toidust kätte ei saa.  
Minu  arust  väga  oluline  aspekt  on  ka  see,  et  taimede  kasvatamiseks  kulub  oluliselt  vähem 
ressursse kui kulub veiste kasvatamiseks. Ilmselt sama on ka teiste loomade puhul. 
Kindlasti mõjutavad toidutarbimist enamus inimesed, kes on sinu ümber – pere, sugulased, 
sõbrad, õpetajad, ka võõrad. Kui keegi räägib oma  vegan  eluviisist siis võib see mitemti 
mõjutada. Kui sellest räägitakse sellises stiilis et a la kõik veganid on pühakud  ja kõik kes ei 
ole veganid on halvad ning kõik peaksid sellise eluviisi omisatama, siis ilmselt tekitab see 
teistes inimestes tülgastust ja viha. Keegi ei taha et neid halvustatakse või neile midagi vägisi 
peale surutakse.  Veganlus  ongi tänu sellistele inimestele vaieldamatult halva maigu külge 
saanud.  Kui aga ei hakata oma eluviisi teisele peale suruma, siis võivad inimesed ise selle 
vastu huvi tunda ning siis on palju suurem võimalus, et nad ka suhtuvad sellisesse eluviisi 
hästi. Kõik on lähenemise küsimus. 
Raske on teha teadlikumat toiduvalikut, kui koolisööklates on piiratud võimalused või kodus 
tehakse ainutl kindatest toiduainetest toitu, või kui ei ole piisavalt raha, et 
keskkonnasäästlikumat toitumsviisi endale lubada. Minu arvates on halvemad toiduvalikud 
kallimad kui keskkonnasäästlikumad toiduvalikud. Liha süüa võib tulla soodsam kui maitsvat 
taimetoitu valmistada.  Paljudel inimestel puuduvad ka oskused valmistada maitsvat 
taimetoitu. Lihatoite on enamike jaoks palju lihtsam valmistada. Paljud inimesed isegi ei 
mõtle, et võiks teha nädalas paar lihavaba päeva, sest teadlikkus selles valdkonnas on niivõrd 
väike. 
Suur, suur probleem on toiduraiskamine ja nii üle kogu maailma. Väga suur murekoht on toit, 
mis jääb poodides üle sest neid ei tohi säilimiskuupäeva tõttu müüa. Eestis on  enamikes  
poodides siiski soodushinnaga müügis parim enne kuupäevaga tooted. Kuid neid ei osteta 
kõike ikka ära ning need lähevad raisku. Parem võimalus oleks need ehk viia nendele, kellel 
neid läheb vaja. Kuid eks ka see ole rakse, sest tegutsema peab kiirelt, enne kui need täitsa 
halvaks lähevad. Neid toiduaineid ei tohi ka  visata  tavalistesse prügikastidesse, sest sealt 
võivad ’’prükkarid’’ need leida. Mõned poed siiski jätavad toidud, mis kõlbavad prügikastide 
kõrvale, et need jõuaksid puudust kannatavate inimeste kätte. 
Mina püüan mitte toitu raisata. Kõik mis halvaks juhtub minema, läheb komposti. Siis on 
sellest vähemalt midagigi kasu. Ma  ostan  koju alati nii palju kui ära tarbin ja ka toitu 
valmistan nii, et raisku ei läheks. Ma lihtsalt arvan, et kuna maailmas on palju puudust 
kannatavaid inimesi, siis ei ole minul õigust toiduga priisata, pean olema kokkuhoidlik. 
Toiduga on ka see asi, et ideaalne oleks, kui see oleks kodumaine, sest kaugelt maalt Eestisse 
kaupa importimine kahjustab keskkonda. Probleemiks on siis sõidukite  heitgaasid . Samuti ka 
erinevad  taimekaitsevahendid  ja säilitusained, et kaup jõuaks  sihtkohta  võimalikult värskena. 
Siinkohal ei saa ma öelda, et tarbiksin vaid Eestimaist toitu, sest talvel ei ole Eesti puuvilju ja 
köögivilju palju saada. Siis haarab ikka mu käsi poes välismaiste toodete poole. Ning üldse, 
Eestis ju banaane ja avokaadosid ei  kasvata , mida mulle ikka süüa meeldib. 
Mina arvan, et suur probleem on toidutootjad, sest neid ei huvita keskkonnasäästlikkus, vaid 
neile on oluline vaid kasum. Ehk on nende elumoto ’’peale mind tulgu kasvõi  maailmalõpp ’’. 
Sellised inimesed ongi meie planeedi  probeem . Kuidas saab kurnata ja hävitada oma planeeti 
ja jätta oma  järglased  tagajärgedega tegelema. Kas tõesti ei hooli nad meie planeedist. Meil 
on ainult üks Maa, ning kui selle hävitame, siis hävime ka ise. 
Keskkonnasäästlik toidutarbimine on veel asi, milles ei ole täiuslikkuseni jõutud. Maailma 
rahvastiku tarbimisvajadus aina kasvab ja kasvab ning tootjad aina toodavad juurde ja juurde. 
See on nõiaring, millest väljumiseks ei piisa väheste inimeste teadlikkusest vaid vaja on kogu 
maailma mõistmist, mida liigtarbimine kaasa toob.