Minu Alaska - reisiraamatu esitlus (0)

Reisiraamatu esitlus
Raido Sirel 8a klass
MINU ALASKA
Autor: Maria Kupinskaja

• Valisin selle raamatu seepärast, et tegemist on kauge paigaga kus ma ei ole kunagi käinud.
  
• Autor kirjutab raamatus oma enda elust ja seiklustest Alaskas, kuhu ta sõitis väga ootamatult ülikooliõpingute ajal internetikuulutuse peale suveks tööle kelgukoerte suvelaagrisse. Alaska on Ameerika Ühendriikide põhjapoolseim osariik kuid tema ja emamaa vahele jääb veel Kanada .
  
• Autor käis Alaskal kelgukoerte laagrites tööl 2 suve järjest, 2006 ja 2007. Laiuskraadi mõttes asub see maalahmakas Alaska umbes Lapimaa ja Leedu vahel, nii et kui välja arvata päris põhjapoolne tundra , on Alaska üsna Eestile sarnane: suviti roheline, talviti valge, ainult et Eestist umbes nelikümmend korda suurem. Alaskale lendas ta läbi Kanada maandudes alguses Kanada Whitehorse lennujaamas ja sealt sõitis autoga edasi Alaskale Skagwaysse. Esimesel suvel töötaski ta Alaska Excursions laagris Skagway linna lähedal Dyeas. See on väike koht mereranniku ligidal. Skagway ja Whitehorse’i vahemaa ei olnud iseenesest kuigivõrd pikem kui Tallinn-Tartu maantee . Maantee, mis siugles algul Whitehorse’i lähedal nagu vana ja väsinud madu, pikkade ja laugete kurvidega, hakkas linnast kaugemale jõudes seda hoogsamalt vonklema, mida kõrgemaks kasvavad künkad. Kui Whitehorse’i ümbruses meenutavad need pigem kesksuvist Pühajärve, siis kaugemale jõudes leiab rändaja end Põhja-Ameerika rannikumägedest. Umbes tund aega pärast Whitehorse’ist lahkumist on kahel küljel kõrguvad mäed juba mõnesaja meetri kõrgused ning segametsaga kaetud nõlvad hakkavad aegamisi kidura ja madala samblikuga asenduma. Poolel teel jõudis ta nagu ajas tagasi, hiliskevadisse tundrasse. Skagwayd ja Whitehorse’i eraldavad rannikumäed ulatuvad keskmiselt kahe kilomeetri kõrgusele üle merepinna: Skagway asub ühel pool, merepinnaga tasa, Whitehorse aga teisel pool, 700 meetri kõrgusel.
  

Kuna ranniku lähedal tähendab iga ülespoole ronitud meeter natukene madalamaid soojakraade, võib paarisaja meetri raadiuses olla täiesti erisugune ilm. Skagways võib olla kakskümmend soojakraadi ja puud täies lehes, mõnesaja meetri kõrgusel nõlval on aga samal ajal kevad, pungade puhkemise aeg. Kuna kõrgemal saabub kevad hiljem ja sügis varem, on ka taimestik kiduram (seepärast mägede tipud nii paljad ongi). Mida kaugemale sisemaa poole, seda vähem kõrguse muutumine ilma mõjutab.
Maantee, mis algab Whitehorse’ist ja lõppeb Skagways, läbib kahe kilomeetri kõrgust mäestikku läbi kuru , mis on 870 meetrit üle merepinna. See omakorda tähendab, et kui Whitehorse’ist startida, alustab auto suvisest linnast, jõuab aegamööda kidura taimestikuga tundrasse, läbib lumega kaetud kuru – White Pass ’i, tõlkes Valge kuru – ja jõuab siis uuesti suvisesse linna, Skagwaysse.
Mõnes mõttes on see nagu ajas tagasi minemine. Kevadest talve suundumine.

Hiliskevadine tundra on väga ilus-Iga paari kilomeetri tagant on näha mõni kevadine oja, mis mägede sulavett võimsa pahinaga mere poole saadab ; vasakut kätt lookleb türkiissinise veega (ja jääga) järv, paremal pool pimestavvalged mäed.
Skagway on teatud mõttes nagu kuurort , sest püsivat, aastaringset elanikkonda on siin kõigest 800 inimest, samas kui suviti paisub linnake umbes 1500–2000 elaniku suuruseks.

Need suveelanikud ei ole mitte puhkama tulnud turistid, vaid töötajaid, kes aitavad Skagwayl turistihordidega hakkama saada. Ei ole ju mingit võimalustki, et püsielanikud suudaksid ära teenindada 3000–10 000 turisti päevas!
Igal hommikul randub Skagway looduslikus süvasadamas kaks kuni viis kruiisilaeva, igaühe pardal mõni tuhat reisijat. Need kruiisilaevad on osa rahvusvahelisest turismiärist, mille iga- aastane käive ulatub miljarditesse dollaritesse. Need on samad laevad, mis ristlevad talviti Kariibi mere saartel ning tulevad suvesoojuse saabudes põhja, maalilisse fjordide rägastikku.

Koertelaager, millest saab järgmiseks neljaks kuuks autori töökoht ja teine kodu, ei ole tegelikult midagi muud kui üks äriettevõte.
Laagri kasutada oli poolteist kilomeetrit kõrge, kolm kilomeetrit laia ja viis kilomeetrit pika mäe kirdepoolne külg – mõni kilomeeter pikkust ja paarsada meetrit vertikaalset kõrgust. Laagri territooriumil on omaehitatud kruusateed , kümmekond hoonet, parkimisplatsid, aedikud ja mitmetasandiline kennelite süsteem, kus elab igal suvel kolmsada koera , töötab umbes kolmkümmend inimest. Päevas võib laagrist läbi käia umbes viissada turisti. Turistid tulevad Skagwayst Dyea’sse spetsiaalsete 24-kohaliste bussidega, mis korjavad inimesi linnast peale ning tulevad mujale sisse põikamata otse meie laagrisse . Nii bussid kui ka bussijuhid on Alaska Excursionsi omad ning kuna kelgusõidud on valdavas osas lõpuni välja müüdud, saab bussi peale ainult nimekirja alusel või väljaostetud pileti ettenäitamisel.

Inimesed tuuakse pooleteiseks tunniks Dyea’sse, lastakse neil seal läbi teha kõik kelgukoertega seotud tegevused (kelgusõit, loengu kuulamine, kutsikatega mängimine, meenete ostmine) ja kui ettenähtud aeg otsas on, viivad bussid inimesed tagasi linna. Iga kolmekümne minuti tagant tuuakse laagrisse uus 24-liikmeline punt, iga kolmekümne minuti tagant viiakse mõni rühm minema – niimoodi hommikust õhtuni, viis kuud järjest.
Autor kirjeldab laagrit nõnda: Laager ise asub muust maailmast eraldatuna, muidu inimtühjas metsas kahel tasapinnal: osa koeri ja inimesi elavad mereranna läheduses, laugjal maal, osa aga kõrgemal mäeküljel, kus muidu järsk nõlv paarikümneks meetriks peaaegu horisontaalseks muutub.
Kuna tee, mida mööda turiste sõidutatakse, asub tervenisti kõrgel mäeküljel, merepinnast paarikümne meetri kõrgusel, oleks lihtne ja loogiline kogu ülejäänud infrastruktuuri samas kohas hoida. Kahjuks aga ei mahu kogu vajalik kraam mäeküljele ära: mõnekümne meetri laiune riba, kus maapind on tasane, mahutab vaid umbkaudu 200 koerakuuti, paar hoonet ning kruusatee .
“Ülemine laager”, nagu me seda mäeküljel asuvat paika kutsume, on kuju poolest paras soolikas , sest see ulatub pikkuses mitmesaja meetrini, laiust on tal aga umbes seitse korda vähem – täpselt nii, nagu mägi võimaldab. Kuna laagrist nii üleval- kui ka allpool teeb mägi järsu tõusu, kust ei puudu mitmemeetrised vertikaalsed kivipaljandid, ei saa hooneid sinna isegi kõige parema tahtmise korral püstitada. Pealegi, turistibussid, millega inimesi laagrisse tuuakse, ei suudaks nii või teisiti järsust kruusateest üles sõita, seega bussid tuleb nii või teisiti mererannale jätta.
Seetõttu näebki meie laager välja nõnda, et “alumises laagris” on kõik suurt pinda nõudvad alad – parkimisplatsid, paviljon loengute pidamiseks, tööriistakuurid, kutsikate aedikud – ning “ülemises” laagris ainult koerad ja kruusatee.
Teisel suvel läks ta Alaskale koos elukaaslasega kuid mitte samasse firmasse vaid tolle konkurendi juurde mis töötas raskemates tingimustes-liustikul. Maksis too firma isegi palka vähem kuid autor soovis väga kogemust liustikul elada ja töötada.
Denveri liustik on suur lumeväli. See on umbes viis kilomeetrit pikk ja kaks kilomeetrit lai, asub keset Kagu-Alaska rannikumägesid ning laager võttis sellest kõigest 200x200 meetrise maalapi.
Autor kirjeldab liustikul asuvat laagrit nõnda-Kümmekond staabiga sama suurt telki on paigutatud ilma igasuguse äratuntava süsteemita 100x100 meetrisele maa- alale . Kahel pool telke, laagri välimistel külgedel, on korrapärastes ridades koertele mõeldud kuudid, nii et pealtvaates näeb laager välja nagu kolm tulpa , kus ühes on koerad, teises inimeste telgid ja kolmandas jälle koerad. Telgid on väljastpoolt valged, kaarja katusega ning piisavalt kõrged, et neis saaks ilma igasuguste probleemideta püstijalu kõndida.
Telkide vahel paistavad kaks teisaldatavat plastmassist välikäimlat, täpselt samasugused, nagu Eestis vabaõhukontserditel kasutatakse. Käimlad on samuti valgeks värvitud. Kui välja arvata kaks värvilist mootorsaani ning erkpunane roomikauto, ongi kõik liustikul asuvad esemed valged nagu lumi.
Laager sõltub oma igapäevastes tegemistes täielikult helikopteritest, Skagwayst ning varustusest, mida meile saadetakse .
Kõik, mis liustikul üldse on, tuuakse kohale helikopteritega. Kogu meie toit, vesi, kütus, riided, telgid. Kõik. Alates pastakatest ja lõpetades mootorsaanidega.
Kui esemed on väikesed, pannakse need kas lennumasina kabiini või pagasiruumi, kui need on suured, seotakse need spetsiaalse trossi abil helikopteri põhja külge ning kopter vinnab need kõikuva kiigu kombel kohale.
Peale lumest sulatatud vee, millega me joodame koeri, ei ole liustikul midagi, mida me igapäevaseks eluks kasutada võiksime. Inimesed liustikuvett juua ei tohi, kuna selles on baktereid, mis võivad kunstliku toiduga harjunud seedesüsteemi täielikult uppi lüüa.
Rahvakeeles nimetatakse neid liustiku-ussideks. Nad on mõne millimeetri pikkused, kollast kuni musta värvi ning peidavad end päevavalguse eest, tulles ülemisse lumekihti ainult päikese loojudes.
Kuigi Dyea koertelaager, kus ma eelmisel suvel töötasin, ja meie liustikulaager tegelevad laias laastus täpselt ühe ja sama asjaga, viies turiste kelgukoertega sõitma, tähendab händleriamet Dyea’s ja liustikul kahte hoopis isesugust lähenemist.
Mõlemas laagris tehakse vahet koerajuhil ja tema abilisel ehk händleril – koerajuht tegeleb turistidega, händler tegeleb koertega. Koerajuht on tavainimese mõistes giid , kes võtab turistid vastu, pakub neile meeldejäävat kogemust; händler on lihtsalt taustal rassiv inimene, kes peab tagama, et koerajuhi töö sujuks tõrgeteta.
Kahe laagri ametid lähevad aga väga kõvasti lahku selles, et Dyea’s sõidab händler koerajuhiga kaasa ja teeb kõik protsessid algusest lõpuni läbi, kuid liustikul on händler inimene, kelle töö on püsida hommikust õhtuni kuutide juures.
Dyea’s sõidutab turiste 16-koeraline rakend , mis vajab sõidu sujumise huvides kahe adekvaatse inimese kohalolu , sest kui midagi juhtub, peab üks kindlasti piduritele seisma jääma. Liustikul aga jooksevad ringi kümnekoeralised rakendid ning händleri kohalolu ei ole vajalik – see oleks suisa üleliigne, sest händleri kaasatulemine oleks liigse massi kaasavedamine.
Liustikul oli tal töötada küll põnev ja huvitav ning ta oleks ka seal tahtnud töötada hooaja lõpuni kuid tervisehäda-kilpnäärme haiguse tõttu pidi ta 2,5 kuu pärast siiski oma töölepingu lõpetama ja Eestisse tagasi tulema . Elukaaslane töötas siiski kuni hooaja lõpuni välja seal.

• Mind üllatas ja samal ajal ka vaimustas kuidas see noor inimene, kes sel ajal oli kuskil 20 aastane sai edukalt hakkama täiesti võõral maal ja kohas enda eluga ning tööga mida ta polnud kunagi varem teinud seda enam et tegemist oli suure arvu loomadega -koertega. Oli huvitav raamat.