Kas maailm väsib vihkamast? (4)

Kirjand
„Kas maailm väsib vihkamast?“
12 kl
Vihkamine ja viha – need on asjad mida tundmata ei ole elanud mitte keegi meist. Ka kõige tuimem inimene vihastab ju millegi peale. Ikka leidub asju, mis meile ei meeldi. Vihkamine ja viha on jõud, mis on maailma kõige rohkem muutnud. Sest nagu juba ajaloo tunnist selge, on inimajalugu üks lõputute sõdade joru. On olnud sõda sõja otsas ja ka suuremaid vahepause suuremate sõdade vahel. Kunagi vist pole olnud nii, et maailmas ei toimuks mitte kuskil mitte ühtegi sõda. Isegi tänapäeval pole jõutud nii kaugele, kuigi räägitakse targast arenenud inimesest. Millal ja kas see ka ükskord lõppeb? Kas on võimalik elada vihkamiseta? Kas enne lõppeb maailm või vihkamine?
Kes meist ei oleks unistanud ideaalsest, konfliktideta maailmast, mis oleks täis armastust ja õnne? Ilmselt igaüks meist. Aga kas armastus on ka alati üdini hea? Selle kohta on üks tark mees, George Bernard Shaw , õelnud kunagi hea lause. Tsiteerin: „Kui tahame lugeda tegudest, mis on korda saadetud armastuse pärast, mida me siis vaatame? Mõrvade rubriiki!“ Piir armastuse ja vihkamise vahel on teatavasti väga väike. Konfliktid ja tülid oleks otsekui inimese loomuses. On tüüp inimesi, kellele, nagu tundub, et lausa meeldib vihata ja halba teha. Ja selleks, et ei tekiks vihkamist ja viha, peaksid kõik inimesed olema sarnased. Seda halli massi on püütud ju erinevates ühiskondades luua. Nagu ka Eestis Nõukogude ajal. Teadagi, mis sellest kõigest, võrdsusest ja vendlusest, on välja tulnud. Aga kuhu viib meid see lõputu vihkamiste jada?
Kirikuõpetajad ja usutegelased vastaks sellele ilmselt ühiselt: „Vihkamine viib otse põrgusse!“ Samas tundub, et ühiskond sunnibki meid vihkama, sest enamus ei pea ju loodusega harmoonias kloostris elavaid inimesi normaalseteks. Kuigi just nemad elavad selle ideaalse vihavaba maailma lähistel, mis aga enamasti toob endaga kaasa masendava vaesuse. Armastuses elades ei tohiks raha ollagi määrav tegur, kui süüa on ja hing sees püsib. Sest nagu on kunagi õelnud E.M. Remargue : „ Kõik, mis raha eest saab, on odavalt saadud.“ Tänapäeva maailmas on kõige tähtsam raha. Minu arust aga on raha just üks suuremaid maailma vihkamist tekitavaid allikaid . Raha võib tülli ajada nii parimad sõbrad kui ka armunud. Raha on kõikvõimas. Kuna aga rahas peituv jõud on must, siis vaimselt arenenumad inimesed ka sellest nii palju ei hooli. Raha eest ei saa armastust. Raha eest ei saa rahu.
Kumb aga lõppeb enne – kas vihkamine või maailm? Praeguses tempos jätkates on vastus kindel. Maailma lõpp võib tulla triljon korda, enne kui inimesed aru saavad, kui mõttetu on vihkamine ja hävitamine. Kindlasti üks maailmamurede põhjusi on ühiskonna suhtumine. Maailm on täis ükskõisust ja suutmatust. Siinkohal meenub huvitav mõttekäik Moe Howardilt: „ Ainult lollikesed on positiivse ellu suhtumisega“. Tundub, et see on ka tänapäeva ühiskonna siht. Sest imedesse ja headusesse usuvad ju ainult lollikesed. Edukas ärimees teab, et ta peab olema külm nagu hai ja murdma ennast, just nimelt ennast, läbi elu, hoolimata millestki . Need, kes teisi aitavad, enamasti ise edukateks ei saa ja elus kaugele ei jõua. Tihtipuhku on ju nii, et heategu läheb kiirelt meelest. Kättemaksu haub inimene aga kaua, oodates seda magusat hetke, millal kõik halb tagasi teha. Jälle on vihkamine võitnud armastuse. Siinkohal oleks sobiv ära mainida T. Szasz-i mõttetera: „Rumalad ei andesta ega unusta , naiivsed andestavad ja unustavad, targad andestavad, aga ei unusta.“
Head ja halvad jõud on läbi aegade enamasti aga olnud tasakaalus. Tundub, et nii ongi õige. Liiga palju ühte asja pole teatavasti hea. Me kõik teame, et kui halba on palju, siis tundub, et maailma lõpp on käes. Aga samas, ma tahaks näha maailma, kus head on liiga palju. Tõesti oleks huvitav teada, mis siis inimestega juhtuks? Hea näide tasakaalust on ka see, et parim kättemaks vihale on naer. Nii on naeruga jagu saadud ka halvast, mis sulle tehtud, sisimas aga tunnetad, et kättemaks on magus. Tunned end olukorras võitjana. Siit jõuab ju kiirelt lauseni: „Mis on ühele hea, see teisele halb.“ Mis omakorda välistab maailmarahu ja kõigi vihkamiste lõpu, kuna inimesed lihtsalt on erinevad. Sinna ei saa me lihtsalt mitte midagi teha. Parim panus, mis inimene saab üldse maailma anda, on oma viha ja vihkamist vaos hoida, tehes nii maailma veidikenegi paremaks. Kui iga inimene nii teeks , peaks see olema juba märgatav. Siin samas jõuame järjekordselt probleemini, et ühiskond ja inimeste mõttelaadid ei ole kunagi samad. Ei ole olemas kaht täiesti sarnast inimest. Siia lõppu sobiks ka väga ehe näide kõige tavalisema inimese mõttemaailmast ja elust. Tsiteerin A.Whitney Brown -i: „Ma ei ole taimetoitlane , kuna armastan loomi. Olen taimetoitlane, kuna vihkan taimi.“