Miks poisid ei õpi? Mis ma nägin koolis (0)

Miks poisid ei õpi? Mis ma nägin koolis
Kristi Plank
155536KATB21
Põhjused, miks poisid ei õpi või ei taha õppida on palju. Minu lapsepõlvest saadik on poisid teinud rohkem lollusi ja olnud julgemad ja rohkem auahned kui tüdrukud. Ilmselt see põhjustabki põhikoolis ja gümnaasiumis poistel olukorra, et ei taheta või ei viitsita õppida, kuna ollakse piisavalt enesekindlad, et kuidagi saab ikkagi hakkama.
Poisid on reeglina rohkem kohalpüsimatud kui tüdrukud ning puberteedi eas ründab neid ka haigus „laiskus kontites“. Pidevalt leitakse vabandusi, miks ei peaks õppima ja õppimise asemel on palju rohkem põnevaid ja huvitavaid asju, mida teha. Omast kogemusest oskan öelda, et poisid on tihtipeale targemad ja ammendavad tarkusi ja oskusi paremini, kui tüdrukud, kuid pahatihti on poiste hinded koolis kehvemad kuna ei viitsita õppida ning loodetakse oma kavalusele , et tööst kuidagimoodi läbi saada. Samuti jäetakse enamus kohustusi viimasele hetkele ning tänu selle koguneb neid liiga palju ja seetõttu ei jõuta õigeks ajaks oma asjadega valmis.
Õppimist segavaks faktoriks on kindlasti ka arvuti ning nutiseadmed . Mu enda meessoost sõbrad ning tuttavad vanuses 8-21 ei kasuta arvutit ainult õppimiseks ja töö tegemiseks vaid pigem meelelahutuseks ja mängude mängimiseks. Isegi mu 49-aastane isa leiab end vahepeal IPadis või telefonis mängides , lüües sellega tunde surnuks . Kuid tulles tagasi noorte juurde, siis igasugused mängukonsoolid ning arvuti röövivad tohutult aega ning otseselt ei arenda inimest kuidagi, kui siis ainult keelekasutuse poole pealt, kuna enamus mänge on inglise keelsed, kuid aeg mida saaks kasutada näiteks matemaatika õppimisele kaob lootusetult mängude mängimisse. Samuti röövib aega ka virtuaalne suhtlemine , see käib muidugi ka tüdrukute kohta, kuida tänasel päeval ollakse mugavad ning selle asemel, et korraks sõbrale või sõbrannale helistada ja oma jutud ära rääkida 10-15 minutiga, kulutatakse nutiseadme vahendusel sellele võibolla tunde. Ka omast kogemusest oskan öelda, et olen mõttetult palju ninapidi telefonis ja, et aega ratsionaalselt ära kasutada löön ma seda lihtsalt surnuks.
Puberteedieas on poistel vaja muljet avaldada tüdrukutele ja tüdrukutele reeglina meeldivad „lahedad“ poisid, aga miskipärast on lahe poiss noorte arust see, kes jõuab kõige rohkem pidu panna ja tüdrukutele külge lüüa. Poisid jagunevad kaheks, ühed on need kes elueest õpivad ning teised on need eluvennad, kes iga tüdruku tähelepanu endale võidavad. Omast kogemusest oskan öelda, et need eluvennad löövad tulevikus paremini läbi kuna on avatumad ning paremad suhtlejad ja mingil hetkel läheb kõigil see tuluke põlema, et midagi peab natukene õppima ja päris niisama elukooliga hakkama ei saa. Aga öeldakse, et laiskus tekitab kõige rohkem häid ideid, kuidas oma elu kergemaks muuta ja tänu sellele on leiutatud enamus tehnikavidinad, et meie elu oleks kergem. Näide elust enesest, mehed kes on elus väga hästi läbi löönud ja rikkaks saanud ei oma kõrgharidust. Ka minu isa ei oma kõrgharidust, ning on täiesti nullist oma firma püsti pannud , kuid nüüd vanemas eas kahetseb, et peale sõjaväge edasi õppima ei läinud, sest kunagi ei tea, mis elu toob ja kui midagi peaks juhtuma ning peaks tekkima vajadus kandideerida kuskile, siis tal pole peale gümnaasiumi hariduse oma Cvsse midagi kirjutada. Kuid tänu sellele on tal tohutu elukogemus, mida koolis õppides ei saa.
Õppimist häirivad ka hobid ning spordiga tegelemine. Eelkõige tippspordiga tegelemine ja koolis õppimine ei käi käsikäes. Tartu Rocki korvpallimeeskonnas pole ühtegi meest, kes omaks kõrgharidust, ainult mu parim ja Rocki noormängija Saimon Sutt õpib avatud ülikoolis kehakultuuri, kuid on tunnistanud, et ilmselt jätab ka tema õpingud pooleli , kuna tahab välismaale mängima saada ning kui iga päev on kaks trenni siis kool ei mahu tihti tema päevaplaani. Aga vastandiks võin tuua oma venna, kes on Bigbank Tartu võrkpallimeeskonna noormängija ja käib alles 11ndas klassis ja on juba praegu sellise suhtumisega, et ilmselt järgmine aasta ei jätka nendega, kuna tahab gümnaasiumi edukalt lõpetada ning seejärel kindlasti suunduda ülikooli õppima. Uhkusega võin öelda, et mu vend on kahe jalaga maa peal ja tunnistab endale seda, mida enamus sportlased ei tunnista, et sport ei toida teda elulõpuni. Mu vend on seisukohal, et võrkpall on ta suurim kirg ja lemmik spordiala , kuid ilmselt jääb see tal hobiks, sest kui peaks juhtuma mingi ootamatu õnnetus või vigastus , siis pole tal oma gümnaasiumi haridusega midagi peale hakata. Kahjuks aga enamus tippvormis sportlased nii ei mõtle ja juba gümnaasiumis on seisukohal, et miks ma ikka õpin, nagunii ei lähe mul elus seda kunagi vaja.
Kokkuvõtteks võib öelda, et poisid otseselt pole laisad , neil on lihtsalt palju rohkem huvitavat teha, kui õppida ning alati leitakse vabandus , miks midagi mitte teha.