Miks inimesed punastavad? (0)

Miks inimesed punastavad???
Marit Moorits 12b
Punane on imekena värv. See on armastuse, kire, soojuse ja läheduse värv. Aga on olukordi , kus oleme valmis maailma sekundpealt must-valgeks muutma . Sest punane võib ka ka väga koormav olla. Alati, kui seda kõige vähem oodata oskame , lööb see välja. keset tähtsat ärikohtumist, toidupoe kassa või esimesel kohtingul- see võib juhtuda kõikjal, et ühel hetkel täiesti ootamatult kõrvad hõõguma hakkavad või kogu nägu punaseks värvub.
Kallid klassikaaslased ja austatud õpetaja.... kindlasti olete ka teie ise seda kogenud!
Ohtlikes, piinlikes või meie endi jaoks ebameeldivates olukordades tunneme , kuidas pinge kehas tõuseb. On inimesi, kellel pinge näo punaseks värvib. On inimesi, kellel käed suurest hirmust värisema hakkavad. On inimesi, kelle kehakeel annab meile mitmesuguseid märguandeid. Silma jäävad näiteks seelikusaba krudimine, kandadel kiikumine jne. Variante on palju!
Publiku ees esinedes käib punastaja peast närveerimise tõttu läbi väga palju mõtteid. Tihtipeale on esimeseks küsimuseks just see, et „Ma loodan, et ma ei punasta,“ „Appi, ei tea, kuidas ma välja näen,“ „Mida teised minust mõtlevad,“ „Väga hirmus !“
Peamiselt kardetakse olukordi, kus satutakse tähelepanu keskpunkti ja kus viimne kui üks inimene kuulab ainult teda. On ka variante, kus inimene tegelikult ei pruugi erilst sorti häbeneja olla. Punastama paneb ka avalik kiitus, tänuavaldus, õnnetunne ning enesega rahulolu. Viimaks olemegi kui nõiaringi suletud: mida rohkem ennast teadlikult jälgime ja punastamist keelame, seda tihedamini me tegelikult punastame. Loomulikult mõjutab esinemist ka halb kuulajaskond, kes niheleb ja sahkerdab ning kus mõnel hetkel väike kõrvalepõige kõrvalistuja poole tehakse. Esineja võib sattuda olukorda, kus ta mõtleb, et jutt käib kindlasti temast. Tekib olukord, kus ettekanne hetkeks ununeb ja põsekesed löövad lõõmama kui varahommikune päikesetõus.
Kuid mis on selle kurikuulsa ja piinlikust tekitava tunde ajendiks? Tegelikult on asi küllaltki lihtne!
Tegemist on keha paanika - ja põgenemisreaktsiooniga, mis võimalikule ohule hormoonide väljalaskimisega reageerib ning vererõhku tõstab. Puanstamine tuleneb suurenenud verevarustusest. Hirm puanastamise ees tekib meie enda tunnetustest. Ühesõnaga- me kardame punastamist ning niisuguste mõtete pärast tajume paanikaolukorda ja põsekesed juba õhetavadki!
Hirm puanstamise ees tekibki enamasti siis, kui ollakse kogenud midagi iseäranis piinlikku. Kui näiteks inimene satub olukorda, kus teised ehk tema üle naljagi heidavad, tekitab see kannatajas viha ja alandust. Mis loomulikult nagu arvata võite pole õige. Võib-olla ei olnudki teiste rektsioon negatiivselt mõeldud. Kunagi ei tasu paanitseda ja ainuüksi punastamise pärast oma tujul langeda.
Mida rohkem me puanstamist kardame, seda rohkem ka punastama hakkame ning probleem aina süveneb. See on nagu ahelreaktsioon, mille põhjus peitub vegetatiivses närvisüsteemis, mille käitumist me tahtlikult mõjutada ei saa.
Punastamist ei saa kahjuks välja lülitada, nagu mp3 mängijat või muud elektroonikaseadet sellest imepisikesest on/off nupust. Nii nagu naermine ja nutt , on ka punastamine reaktsioon , mida mõjutada ei saa. Kuid ennast saab teadlikult asetada olukordadesse, kus punastamine kõige tihedamini aaset leiab. Ni tekib teatud rutiin ja puna ei tõusegi enam nii kergesti palgele.
Inimesed, kes oma hirmud võidavad, ei teagi tihti, kas nad punastasid või mitte, sest nad ei pööranud sellele tähelepanu.
Ärge varjake oma punastamist! Mõelge, mis selles siis tegelikult nii hirmsat on, kui inimene punastab? Minu arvates mitte midagi!
Turgutage oma eneseusku ja enesehinnangut. Pöörake suuremat tähelepanu oma tugevustele ja oskustele. Mida rohkem endas kindel olete ja mida vähem te ise punastamist, kui halba omadust pidevalt hukka mõistate, seda vähem punastate!!!
Aitäh!!!