Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? (0)

13. sajandi alguses võtsid asjad eestlaste jaoks pahaendelise pöörde. Nimelt oli alanud ristisõdade ajastu. Laienesid kristliku maailma piirid ja kerkis küsimus paganluse väljajuurimisest ka Läänemereäärsete rahvaste seast. Samas tahtsid Saksa kaupmehed oma mõju itta laiendada ja vajasid korralikku tugipunkti. Tuldi Eesti aladele kaupu müüma ja ostma. Kaupmeestega saadeti ühes ka munk Meinhard , kes pidi siinsetel maadel ristiusku levitama. Paljud liivlased võtsid ristiusu vastu, kuid varsti halvenes siiski nendega läbisaamine. Osalt kuna vaimulikud tegid koostööd kaupmeestega, kes siinsele rahvale ei meeldinud, teisalt kuna sooviti endiselt ilma pealesurutud vaadetega edasi elada. Kui kaupmehed abipalvega Rooma paavsti poole pöördusid, leiti, et nende huvid ühtivad ja paavst kuulutas Liivimaa paganate vastu ristisõja. Siia vooris palju väikeaadlike, kes asusid sõtta lootuses kiiresti rikastuda. Nad hävitasid siinseid inimesi ilma halastuseta, sest paganate vastu sooritatud patuteod lubas Rooma paavst neile andeks anda. Liivlaste maaala vallutati kiiresti ja lätlased alistusid peaaegu võitluseta. Need rahvad panid sakslased enda heaks võitlema. Eesti rahval oli seetõttu palju keerulisem vastu panna. Eestlaste alistamisega läks aga tunduvalt kauem aega, kuna nad olid naabritest vapramad ja sõjakamad. Võitlus kestis 19 aastat ja saatis kord ühte, kord teist poolt. Lõpuks hakkasid siiski vallutajad võitma. Mandri Eesti alistati 1224. aastal. 1227. aasta Jaanuaris võeti peale pikka piiramist ära Muhu linnus, peale mida alistus ka Saaremaa. Seda sündmust loetakse muistse vabadusvõitluse lõpuks. Selles sõjas jäid eestlased kahjuks alla, mitmete sakslaseid toetava teguri tõttu.
Peamiseks kaotuse põhjuseks oli sõjalise taseme erinevus. Lääne-Euroopa teadus oli palju paremal järjel, kui Eesti oma, samas oli sakslastel ka tunduvalt rohkem sõjakogemust, kuna ristisõda oli kestnud juba 11. sajandist saati. Vallutuste käigus oldi kogetud, kui suur on piirdemasinate ja ründerelvade tähtsus, kuna nt. Konstantinoopoli topeltmüüridest ju ometi mõõkadega läbi ei murra. Seetõttu oli neil ka tunduvalt parem sõjatehnika ja relvastus, mida vajaduse tõttu pidevalt arendada sai. See oli võimalik, kuna Saksamaal oli juba haridussüsteem ja koolid. Sakslased oskasid ehitada ja nende käsutuses oli kiviheitemasinad, piiramistornid ja müürilõhkujad, millest eestlased kuulnudki polnud. Need piiramisrelvad andsid sakslastele suure eelise, mida oli näha juba Otepää kindluse vallutamisel. Linnus võeti kiiresti ära ja pandi põlema, samas oli see enne andnud eestlastele mitmeid kordi head kaitset. Vallutajatel olid ka käsirelvad ja muu lahinguvarustus juba üsna heal tasemel. Kasutati ambe, kus lastav keha vinnastatakse mehhaaniliselt ja millega on tunduvalt kergem ja kiirem lasta kui vibuga, odasid ning ogadega nuiasid. Rüütlid kandsid raskeid rõngasturvistikke, mille tõttu neid oli tunduvalt raskem haavata (,samas olid nad aga ka palju aeglasemad ja kohmakamad). Samuti oskasid ristisõdijad maid süstemaatiliselt vallutada, mis osutus neile väga kasulikuks. Eestlased olid samas valmis vaid üksikuteks sõjakäikudeks. Muidugi parandasid eestlased sõja käigus oma relvaarsenali, langenud vaenlaste relvi võttes või neid ise valmistades ning õppisid uusi sõdimismeetodeid. Paraku tegid nad seda liiga hilja .
Kõige olulisem vahe eestlaste malevate ja orduväe vahel oli see, et orduvennad olid elukutselised, väljaõppinud sõjamehed. Neil oli parem relvakäsitlemisoskus ja ühtlasi ka oskus võidelda organiseeritult. Rüütlid pidasid kindlalt kinni lahingukorrast. Nad elasid koos ka lahinguvälisel ajal ja olid koos palju katsumusi läbi teinud. Sellepärast suutsid vallutajad ka paremini koostööd teha. Sakslased olid eestlaste jaoks sõjaliselt peaaegu võitmatud, kuna neil olid peaaegu piiramatud inimressursid mida vajadusel kogu aeg täiendada võis ja väga suur tagala , kus oli keeruline vaenlastele suurt kahju teha. Kõik see põhjustas eestlaste sõjalise allajäämise.
Eestis vajati maa kaitsmiseks ühistegevust ja alalist elukutselist sõjaväge. Elukutselised sõjamehed on aga võimalikud vaid siis, kui maa ja rahvas on küllalt jõukas, et neid relvastada ning ülal pidada. Ühtlasi oli vaja ühiskondliku organiseeritust, mis oli vajalik ka maakondade sõjapüüete ühendamiseks. Selles osas jäi Eestil vajalikust tasemest puudu. Mitte ainult polnud siin ühtset võimu ja kindlat valitsejat, vaid puudus isegi täielik maakondadevaheline koostöö. Võideldi vaid siis, kui sõda päris koduõuele jõudis. Eestis valitses lagunev sugukondlik ühendus, kus puudus ühtsustunne ning riigist ei saanud rääkidagi, sest sidemed maakondade vahel olid väga nõrgad. Saksamaal oli aga feodaalühiskond, kus olid kindlad ühiskonnaklassid ja ühtne riik, mille juhtija suunas kogu maa majandus- ja sõjategevust. See andis neile tohutu eelise. Kindla võimu puudumisel Eestis oli ka teine pool. Nimelt muutis see liitlaste leidmise hulga raskemaks, kuna ebaühtse barbarite riigiga, millel pole vastu midagi pakkuda, pole üldiselt kasulik liitlane olla. Eestlastel polnud lähedusest abijõude peaaegu kusagilt otsida, kuna liivlased ja latgalid olid alistatud ning võitlesed eestlaste vastu, rootslased ja taanlased olid huvitatud vaid eesti alade oma kuningriikidega ühendamisest. Jäi üle pöörduda vaid saarlaste ja venelaste poole. Saarlased ka asusid vallutajate vastu võitlusesse ja nad osutusid väga tõhusateks liitlasteks. Venelased , seevastu lubasid küll eestlaseid aidata, kuid nad olid rohkem omakasu peale väljas ja sakslaste vallutustele piiri pannes kaitsesid ka enda maad. Nendest oli palju kasu Otepää piiramisel, mille vallutamisega andsid sakslastele raske löögi. Vene abiväed jäid aga mitu korda hiljaks , andes eestlastele valelootust kui nendega oldi arvestatud (Madisepäeva lahing, Tartu piiramine). Balti alade rahvad polnud kunagi olnud liitlased, nad olid pigem vaenuväed, kes käisid pidevalt üksteise maadel röövretki tegemas. Latgalid soovisid kätte maksta eestlaste röövretkede eest, liivlaste vanem Kaupo soovis kõrget positsiooni ja rahvas leidis, et sakslaste vastu ei saa. Vallutajad suutsid need rahvad veel rohkem Eesti vastu üles ässitada ja kasutasid niiviisi ühtesid barbareid, et alistada teisi. Balti rahvaid rünnati ühekaupa, samuti hiljem Eesti maakondi, mis ei suutnud piisavalt efektiivselt koos töötada.
Eestlastel oli peale sakslaste ja nende liitlaste veel teisigi probleeme. Siinne maaala äratas ka teiste rahvaste tähelepanu. 1219. aastal liitus vallutuspüüdega ka Taani kuningas, maandudes põhjarannikul ja vallutades Lindanise. Sinna ehitati Taani linn, Tallinn. 1220 . aastal saabusid vallutusretkele ka Rootsi väed, kuid said saarlaste käest lüüa. Eestlaseid rünnati igast küljest, mis mõjus majanduslikult kurnavalt ja inimjõud ammendusid väga kiiresti. Põhja-Eesti vallutas Taani ja Lõuna-Eesti, Saksamaa. Vabadussõda lõppes paljude vallutajate tõttu võiduristimise ja viimase vastupanu hävitamisega saartelt. Eesti jagati mitme riigi vahel.
Mina arvan, et muistne vabadussõda polnud võidetav. Sakslasi oleks olnud võimalik võibolla mõneks ajaks tagasi lüüa, kuid seegi võimalus on üsna kaheldav, kuna neil olid peaaegu piiramatud ressursid , parem relvastus, hea taktika , sõjakoolitus, kiriku toetus jpm. Samas puudus eestlastel koostöö, liitlased ja inimjõud ammendus kiiresti. Eesti alad olid sakslastele üsna tähtsad ja seda oleks jäädudki vallutada üritama. Siia saadeti vaid väga väike osa ristiusuliste vägedest, kuna tol hetkel polnud barbarite alistamine prioriteet . Hoopis tähtsamad sündmused toimusid Palestiinas, kus võitles suurem osa saksa jõududest. Peale sealsete maade vallutamist oleks tähtsustunud eestlaste küsimus ja siia oleks saadetud suuremad väed. Eestist olid huvitatud kõik Läänemere riigid ning kui võitlus oleks kauem kestnud, siis oleks see arvatavasti erinevate rahvuste sissetungiga (mis juhtus ka tegelikult, kuid mitte väga mastaapselt) ning rahvus oleks alistatud veel suuremate kaotustega. Kõik see oleks olnud võimalik, kuna eestlaseid peeti barbariteks ja asi niimoodi enam-vähem ka oli. Siin ei olnud mingisugust ühtset riiki ja rahvas polnud üheski sõjalises liidus. Seetõttu oli teiste rahvaste arves barbarite maa vallutamine täiesti õigustatud, kuna neile oli see vajalik ning polnud mõjuvat põhjust, miks seda mitte teha. Nõnda oli lõpptulemus üsnagi mõistetav ning eestlaste alistamine vältimatu.