Eestimaalaste allajäämine (0)

Eestimaalaste allajäämine
13. sajandi alguseks läks maapind eestimaalaste jaoks ennekõike tuliseks, oli alanud risitsõdade ajastu. Kristliku maailma piire taheti laiendada, paganlus taheti välja juurida, sakslastest kaupmehed ihkasid oma mõjuvõimu itta laiendada - see kõik pani alguse 1206 . aastal eestlaste muistsele vabadusvõitluse. Eestimaalased olid varemgi võõrvõimudega sõdinud, miks jäid nad aga seekord kaotajateks?
Paarikümne aasta jooksul tuli vastu seista sadadele rüüsteretkedele, mis vähendasid märgatavalt eestlaste vastupanuvõimet. Eestimaal olid eelnevate aastate jooksul valitsenud mitmed valitsejad . Eestimaalased olid majanduslikult kui ka moraalselt kurnatud ning see võis ka olla põhjuseks, miks ei suudetud tulemuslikult ristisõdijatega sõdida.
Esmakordselt sõdis Eesti territooriumil selle ajajärgu kohta väga heal tasemel sõjavägi. Vastasteks olid ordurüütlid, kes olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega. Väljaõpe ei tähendanud ainult paremat relvakäsitlemisoskust vaid ka oskust võidelda organiseeritult. Sakslastel oli tunduvalt rohkem sõjakogemust, kuna ristisõjad olid kestnud juba 11. sajandist saati. Seetõttu oli neil ka tunduvalt parem relvastus ja sõjatehnika, mida oli näha juba Otepää kindluse vallutamisel.
Eestlased pidid sisuliselt võitlema kogu Lääne-Euroopa vastu olles kahtlemata arvuliselt vähemuses. Vallutussõda toetas Lääne-Euroopa tähtsaim ja mõjukaim jõud- roomakatoliku kirik, lisaks said vastased tuge ka taanlastelt ja rootslastelt. Venelased , kes olid lubanud eestlastele appi tulla, ei pidanud lubadust ja ei ilmunud igal ajal õigeks ajaks kohale.
Vallutajad olid aga head diplomaadid ja oskasid ära kasutada naaberrahvaste vaenu teineteise vastu. Ristisõdijate tegevusplaan oli hoolikalt läbimõeldud, nad alistasid liivlased, latgalid ja eestlased ükshaaval. Liivlaste vanem Kaupo jõudis järeldusele, et sakslaste vastu ei saa. Vallutajad suutsid naaberrahvaid veelgi rohkem ässitada eestlaste vastu ründama. Balti rahvad olid alati olnud pigem vanuväed kui liitlased, kes käisid pidevalt üksteise maadel röövretki tegemas. Mistõttu ei olnud neil ühishuvisid koos ristisõdjatele vastu hakata, pigem taheti üksteisele röövretkede eest kättemaksta.
Ühtlasi puudus eestimaalastel maakondadevaheline koostöö ja püsiv keskvõim, kes oleks pannud paika kindla tegevusplaani ning võtnud vastu olulisi otsuseid. Saksamaal aga toimis feodaalühiskond, kus olid kindlad ühiskonnaklassid ja ühtne riik, mille valitseja sai suunata riigi sõjategevust. Ühiskondlik organiseerimatus Eestimaal andis ristisõdijatele eelise isegi eri maakondi üksteiste vastu välja mängida. (Ühistegevus oleks kindlasti suurendanud eestlaste vastujõudu. )
Eelnevast tulenevalt võib väita, et Eestimaa alistamine võõrvõimu poolt oli vältimatu. Sakslased olid nii arvuliselt kui ka sõjakogemuste poolest eestimaalaste ees eelis seisus. Eesti alad olid sakslastele üsna tähtsad ja neid alasid olekski jäädud vallutama. Seetõttu arvan, et kui eestalstel oleks olnud kindel tegevusplaan ja nad oleksid andnud alla vabatahtlikule, oleks jäänud ära paljud surmad ja hävitustööd.