Eestlaste muistne vabadusvõitlus (1)

Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses
kui pöördepunkt eestlaste ajaloos
Ristisõjad ehk ristiretked olid sari sõjakäike 11.–13. sajandil, millest üks osa oli eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208–1227. aastatel. Sõdade käigus eestlased alistati ning sunniti ristiusku vastu võtma. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel. Eestlastel tuli ligi kakskümmend aastat kestnud sõja vältel kaitsta oma maad ja rahvast nii, nagu nad seda oskasid ja suutsid. Selle aja jooksul tuli üle elada poolsada laastavat sõjakäiku ja neile omalt poolt vastata. Kas eestlastel oleks võimalik olnud see lahing siiski võita? Kas lüüasaamist muistses vabadusvõitluses võib käsitleda kui pöördepunkti eestlaste ajaloos?
Ristisõdade põhjuseks peetakse Saksamaa tahtmist suurendada oma valdusi Läänemere ääres ja nii ka Eesti arvelt. Sõjamehi kaasati ka juba seni vallutatud riikidest, tänu millele sõjaväelaste hulk oli piiramatu. 1208. aastaks jõudsid ristisõdijate retked Eesti pinnale. Sakslastele oli raske vastu astuda- ordurüütlid olid elukutselised sõjamehed, hea väljaõppe ja kogemustega. Eestlaste sõjameeste arv oli aga piiratud. Relvastus polnud vastaste omadega võrreldav. Puudusid moodsamad relvad, kasutati vibusid ja odasid. Kuid võitluse käigus täiendasid eestlased end kiiresti. Võeti kasutusele uuemaid sõjariistu ja õpiti neid edukamalt kasutama. Lisaks sakslaste tugevale rünnakule oli retki ka Taani ja Rootsi poolt, vastavalt aastatel 1219 ja 1220. Ka venelased korraldasid rüüsteretki Eesti aladele , mis muutis vastupanu veelgi raskemaks. Ühesõnaga sõjaline ülekaal oli vastasel poolel. Pikaajaline sõjategevus oli eestlasi kurnanud majanduslikult ning oodati sõja lõppu. Palju oli kaotusi inimjõus, kaduma oli läinud eneseusk, et sõda oleks võimalik võita.
1223 .aasta algul ründasid eestlased kõikjal sakslasi ja võtsid linnused üle. Õnnestus tagasi saada oma valdusse kogu maa, pesti maha ristimine ning pöörduti tagasi vanade tavade juurde. Kuid 1227.aastal toimus pöördepunkt- suur sakslaste vägi liikus üle jää Eesti saartele. Muhu linnus hävitati ja vallutati ning puutumata ei jäänud ka Saaremaa. Vastupanu näis lootusetu ning saarlased otsustasid alistada ja ristida lasta.
Kaotuse üheks põhjuseks võib lugeda ka seda, et sel ajal puudus ühtne riik. Sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Maakaitse, sõjaväe korraldus ja relvastus oli kohandatud üksikute sõjakäikude jaoks. Eesti maakondadel puudusid ka ühised eesmärgid, mille eest võidelda. Saksamaal oli aga feodaalühiskond, kus olid kindlad ühiskonnaklassid ja ühtne riik, mille juhtija suunas kogu maa majandus- ja sõjategevust. See andis neile tohutu eelise. Kindla võimu puudumisel Eestis oli ka teine pool. Nimelt muutis see liitlaste leidmise hulga raskemaks, kuna ebaühtse barbarite riigiga, millel pole vastu midagi pakkuda, pole üldiselt kasulik liitlane olla. Eestlastel polnud lähedusest abijõude peaaegu kusagilt otsida, kuna liivlased ja latgalid olid alistatud ning võitlesed eestlaste vastu, rootslased ja taanlased olid huvitatud vaid eesti alade oma kuningriikidega ühendamisest.
Sakslased teadsid nõrka kohta ja tungisid peale, rünnates maakondi ükshaaval ning kasutades ära rahvaste omavahelisi hõõrdumisi lätlaste ja eestlaste vahel. Nad kaasasid vallutatud alade hõimud sõjategevusse, vähendades sellega oma meeste suuri kaotusi.
Kokkuvõttes võib öelda, et eestlaste lüüasaamist poleks miski ära hoidnud . Sõda polnud lihtsalt võidetav, kui arvestada asjaolusid, et vastaste ülekaal oli tunduvalt suurem, eestlase sõjameeste ja relvastus piiratud ning maakaitse ja sõjaväe korraldus olid kohandatud üksikute sõjakäikude jaoks. Lisaks ei pidanud venelased alati täpselt kinni kokkuleppeist ja see halvas tõsiselt eestlase kavandatud ettevõtmisi.