Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? (1)

Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?
Muistne vabadusvõitlus algas 1208. aastal sakslaste tungimisega Ugandisse, kuna eestlased olevat eelnevalt röövinud Väinalt Pihkva poole suunduvate saksa kaupmeeste varad . Eestlased võitlesid usinasti oma vabaduse eest kuni 1227. aastani, mida loetakse kokkuleppeliselt vabadussõja lõpuks, kuigi sõda Katoliku kiriku esindajate ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid. Kuid miks eestlased alistati?
Kindlasti üheks tugevaks vastupanuks osutus Rooma paavsti toetus sakslaste tegevusel, mis oli Lääne-Euroopa tähtsaim poliitiline jõud, kellel oli soov levitada katoliku usku ja ristida ka viimased paganlikud rahvad Euroopas. Sakslased soovisid Baltimaid alistada ja kiiresti rikastuda, saades sõjakäikudest maad ja elatusvahendeid ning kasutasid selleks ära katoliku kiriku toetust. Selle tulemusena alistati ja ristiusustatigi Baltimaad.
Eestlastel polnud ka erilist relvastust ning sõjamehi samal ajal, kui vaenlaste sõjajõud sai pidevalt täiendust ja abiväge. Selle tõttu olid eestlased valmis ainult üksikuteks sõjakäikudeks. Näiteks kui 1211 . aastal toimusid vallutused Suure-Jaanis, siis ei suudetud kaitseks korralikku väge kokku ajada, kuna eestlased olid mööda maad laiali sel ajal, kui vaenlastel oli abiväge küllaga. Suureks erinevuseks eestlaste ja orduväe vahel oli ka see, et orduvennad olid elukutselised ja oskasid paremini relva käsitleda ning nad kasutasid süstemaatilist vallutamismeetodit, mis andis neile suure eelise, sest eestlased polnud selleks valmis. Tulemusena õppisid küll eestlased uusi sõjapidamise meetodeid , kuid sõjaliselt jäid nad ikkagi alla.
Samuti raskendas eestlaste olukorda see, et oli mitu vastast, kelle eest end kaitsta ning paarikümneaastane sõda ja rüüstamine kurnas eestlased majanduslikult ära. Eestlaste valdusi tahtsid veel peale sakslaste ka taanlased ja rootslased. Vastupanu suutsid eestlased osutada ainult rootslastele, kes said saarlaste käest lüüa, kuid lõpptulemusena jagati Eesti ikkagi mitme riigi vahel ära.
Eestlaste maakondade omavaheline koostöö ja ühistegevus oli nõrk riikluse puudumise tõttu, mis andis vastastele võimaluse alistada eestlasi maakondade kaupa. Polnud ka ühtset juhti, kes oleks minu arvates olnud suureks abiks õigele valitsemisele ja vägede juhtimisele samal ajal, kui vastastel oli feodaalühiskond, kus keskenduti peamiselt majanduslikule ja sõjalisele olukorrale, mis tugevdas vastaste positsiooni.
Puudusid kindlad liitlased, kuna liivlased olid alistatud ning latgalid tahtsid eestlastele hoopis kätte maksta röövretkede eest. Kuigi Vene väed olid andnud oma sõna eestlasi abistada, ei jõudnud nad sageli õigeks ajaks kohale või koostöö nendega puudus. Vaenlased kasutasid ära eestlaste keerulisi suhteid naabritega ja suutsid rahvad üksteise vastu üles ässitada ning toimusid sõjaretked, kus ühed barbarid hävitati teiste barbarite abiga. Selle tõttu alistatigi ühekaupa Baltimaade rahvad.
Arvan, et eestlastel polnud pääsu kaotusest, kuna sakslastel olid võiduks olemas kõik eeldused – neil oli hea taktika , parem majanduslik seisus ja relvastus, palju liitlasi ning kindlasti ka eestlaste nõrgad suhted maakondade ja rahvaste vahel andis sakslastele suure eelise vabadussõja võiduks.