Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas oli eestlastel valikuid vähe, tuli valida kas Nõukogude, Saksa või Soome pool. Nende riikide armeedesse eestlased enamjaolt ka sattusid. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus, kuid erinevatel aegadel olid erinevad inimesed metsavennad. Kui Punaarmee Eesti 1940. aasta 17. juunil okupeeris, läksid saksameelsed metsavendadeks. Needsamad metsavennad võitlesid koos Saksa armeega ka hiljem edukalt Punaarmee vastu. Peale siis hakanud Saksa okupatsiooni läksid Nõukogude võimu pooldajad metsavendadeks. Punaarmeesse sattusid eestlased sundmobilisatsiooni käigus, hoolimata selle keelustatusest, sest kui inimesed aru said, mille eest kommunism seisab, ei soovitud selle nimel sõdida. Eestlased jagunesid Punaarmees ühes osas hävituspataljonidesse, keda
Eesti NSV kuni Stalini surmani 1944 okupeeriti Eesti uuesti Nõukogude liidu poolt (NL). Hävinud oli üle poole elamispinnast. Tartu linnast oli hävinud 60%. Tööstus oli kaotanud 45% oma sõjaeelsest võimsusest, külvipind 40%. Inimkaotused olid 20%. '44 aasta sügisel muudeti Eesti NSV piire. Eestilt võeti ära Petseri ja Narva tagused maad. Eesti kaotas 2 linna - Ivangorod ja Narva. Osa eestlasi hakkas metsavendadeks ehk valge laeva ootamine. Koheselt rakendati kõiki samu tegutsemismeetodeid nagu kogu NL'dul oli. Tööstuses võeti kurss industrialiseerimisele, millega kaasnes massiline immigratsioon(peamiselt venelased) ja '46 aastal võeti maal kurss kolhooside rajamisele. Olukord muutus '49 aastal, kui toimus massiküüditamine ja 20 702 inimest küüditati (2,5%). Massiküüditamise tulemusel hakkasid eestlased asuma kolhoosidesse ja solhoosidesse ning '52 aastaks oli põllumajandus kollektiviseerinud
Karl Vaino õigete inimeste ohjeldaja Kodanlik ratsionalism rahvuslikkuse rõhutamine Nomenklatuur nimetati Nõukogude Liidus juhtivaid ja strateegilisi ametikohti parteides, millele määratud inimesed pidid kinnitama kommunistliku partei 40 kiri avalik kiri Eesti NSV-st, sellele kirjutas alla 40 Eestis teada-tuntud vaimuinimest. Selle tulemusena vähenes venestamispoliitika. Migratsioon ehk ränne, püsiv elukoha vahetus. Keda nimetati metsavendadeks? Mobilisatsioonidest kõrvalehoidjaid ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Sõdisid relvastatult okupatsioonivõimu vastu. Mis põhjustel läksid inimesed metsavendadeks? Et kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Lootsid taastada Eesti iseseisvuse. Mida lootsid metsa läinud inimesed? Abi? Elanikud varustasid neid toiduga, andsid vahel peavarju ning jagasid informatsiooni. Milliste vahendite ja võtetega võitlesid ametivõimud metsavendade vastu
Ametist kõrvaldati Eesti armeeüksused ja väejuhatus, sõjavägi korraldati ümber. Eestlaste seas oli vähe kommunismi ideoloogiaid pooldavat rahvast, seega mobiliseeriti neid Punaarmeesse sunniviisiliselt, mis tegelikult oli tol ajal keelatud. Mis võimalusi oli eesti meestel Teises maailmasõjas veel peale Punaarmeesse astumise? Kui sõda algas, põgenesid paljud eesti mehed metsa, kus koonduti endiste sõjajuhtide juhitud salkadesse. Neid hakati kutsuma metsavendadeks. See oli rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhti ega juhtivat organisatsiooni. Nad hoidsid ära eestlaste mobiliseerimise Punaarmeesse ja takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ja purustamist. Paljud metsavendade salgad ühinesid Saksa armeega, et Nõukogude Liidu vastu võidelda. Sõja alguses kasutas Saksa armee vaid Eesti vabatahtlikke. Ja neid oli üsna palju. Sooviti ära hoida NSVL-i kallaletungi Eestile. Kui Saksa rinde olukord halvenes, hakati värbama
metsavendade vastu, rüüstasid külasid ja tapsid rahulikke elanikke. Saksa okupatsiooni ajal oli eestlastel võimalus asuda vabatahtlikult Saksa armeesse, et kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Hiljem läks ka Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile ja need, kes ei soovinud sõdida Punaarmees ega Saksa armees, ühinesid Soome armeega. Mindi appi soomlastele võitlema Punaarmee vastu. Neid nimetati soomepoisteks. Paljud mehed ja naised hakkasid ka metsavendadeks, et partisanidena sõidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni vastu. Kõik need valikud olid eestlastele justkui pealesunnitud, need olid valikud kas halva või veel halvema vahel. Eestlastel puudus tookord valik ja võimalus sõida oma riigi eest. See võimalus saabus alles 50 aastat hiljem ja seekord ei jätnud eestlased seda võimalust kasutamata.
metsadesse tuhandeid mehi. Põhjusi oli mitmeid - kardeti nõukogude või saksa armeesse mobiliseerimist, jõukamad talunikud pelgasid Siberisse küüditamist; vabatahtlikult või sundkorras saksa sõjaväes teeninud mehed pagesid arreteerimise eest; paljudel metsa põgenenutel säilis mitmeid aastaid lootus Eesti Vabariigi peatseks taastamiseks välisriikide abil. Kõrgemasse metsa ehitati maa-alused punkrid, kus sai aastaringi elada. Mehi, kes sellise elu olid sunnitud valima nimetati metsavendadeks. Nõukogude repressiooniorganid pidasid metsavendadele halastamatut jahti. Suur osa metsa peitunud meestest tapeti või saadeti pärast tabamist Siberisse. Viimased põhjamaade robinsonid tulid vabatahtlikult metsast välja alles seitsmekümnendate aastate alguses. Pilte metsavendadest: Isa mälestus Mu isa oli loomult lahke ja lõbus mees. Ainult ühel teemal ei rääkinud ta sõnagi. Mitte kunagi. Sulges suu või läks lihtsalt ära
Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehed, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Sõja ajal põgenes Eestist umbes 80 000 inimest. Lahkuti peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte. Umbes 15 000 meest ja naist hakkasid metsavendadeks, et partisanidena võidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni võimu vastu. Ükski valik ei sobinud eestlastele täielikult, sest oli valik halva ja veel halvema vahel. Võib olla mõni valis poole vastavalt oma maailmavaatele ning ühines rõõmuga okupeeriva võimuga. Kindlasti polnud see aga Eesti sõda, sest eestlastel polnud oma riiki mille eest sõdida. (nimi)
Paljud sattusid Saksa väkke ka siis, kui võibolla isegi sõdidi Vene väes, aga sõja käigus otsustatgi poolt vahetada ja minna nö. rindelt rindele. Põhjus võis olla selles, et sõjas saadi aru,kes on tugevam ja ei tahetud kaotaja olla. Eestlastel oli Teises maailmasõjas üks valik veel. Nimelt need kes ei tahtnud minna i Punaarmeesse ega Saksa väkke, need läksid metsavendadeks. Nad varjasid ennast metsas, et ei peaks väkke minam, mis oli nende jaoks vastuvõetamatu. Mida rohkem metsavendi kogunes, seda aktiivsemalt hakkasid metsavennad sõjas kaasa lööma, rünnates väiksemaid Punaarmee üksusi. Metsavennad olid justkui illegaalne rühmitus ja nende vastu loodi mitmeid hävituspataljone. Eestil oli Teises maailmasõjas mitmeid valikuid. Ometi polnud see kellegi soov sõdida ühel või teisel poolel. Tegelikult tahtsid eestlased oma iseseisvat Eesti riiki
Saksamaa eest võidelda ning Saksamaa pidi kuulutama välja üldmobilisatsiooni, mis käskis meestel sõtta tulla. Oli mehi, kes ei soovinud võidelda Venemaa ega Saksamaa eest. Nad ühinesid soomlastega ning moodustati Erna luuregrupp. Pärast Soome kapituleerumist tuli hulk eestlasti tagasi Eestisse ning võilesid Eesti vabaduse eest. Eestlased ei saanud suures osas valida, kelle pool nad sõdida tahavad, neid sunniti ja see oli vihatekitav, sellepärast põgenesid paljud metsa ja hakkasid metsavendadeks. Soomega ühineti, sest see oli ainuke võimalus võidelda Eesti iseseisvuse eest, kuigi neid mehi oli vähe. Soome oli eestlaste ainuke hea väljapääs sellest olukorrast ning see tuli palju kasuks, sest näitas rahvale, et kuigi neid oli vähe, olid neil paremad võimalused oma riigi tulevikus kaasa rääkimises. Mul on hea meel, et eestlastel avanes võimalus Soomega ühineda, see oli iseseisvumisele kasulik, sest Eesti oli nii väike rahvas ja poleks üksi hakkama saanud.
raskete tingimustega või lasta riik venelaste poolt vallutada. Eesti valis esimese variandi. Ma arvan, et nii oli õige, mingil määral säilitas Eesti ju iseseisvuse ning Venemaa oli lihtsalt liiga võimas. 21. juulil kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Kõikjal hakkas toimuma venestumine ja 1940. aasta lõpul kadusid paljud inimesed, teadmata põhjustel. Ehk toimus küüditamine Venemaale. Selle hirmus pagesid paljud metsa, hakates metsavendadeks. Nad hankisid relvi ning nende suuremaks eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Nad võitlesid hävituspataljonidega ning saavutasid ka mõningat edu, samas aga kaasnes nende tegevusega terror. Ka see valik oli eestlaste poolt õige, hakata vastu, näidata, et nad pole alla-andjad. 1942. augustil hakati looma Eesti SS-leegionit. Kuid liitujaid sellega oli vähe, sest oldi pettunud sakslastes. Sellepärast algas sundvärbamine ja mõni aeg hiljem sundmobilisatsioon. Paljud
Eesti mehed pidid tegema ka valiku kelle poolel sõdida: Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees sõdisid mehed sunniviisiliselt, sest nende baasid olid koondunud eestisse ning mehed ei julgenud vastu hakata ega soovinud oma perekonda ohtu seada. Saksa lipu alla läksid vabatahtlikud, kes soovisid NSVL-le kättemaksta kogetu eest. Oli ka mehi, kes ei olnud nõus kummaski armees olema ning varjusid metsadesse ning võitlesid seal oma isamaa eest, neid kutsuti Metsavendadeks. Eestlastele sai selgeks, et vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas ning see tekitas meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõja põgenemisava leidis, põgenes. Kuid see oli ohtlik, sest ees oli ootamas pikk meresõit ning keegi ei teadnud, kuidas see lõppeda võib. Kuna kõigil polnud piisavalt raha, et laevaga põgeneda, siis põgeneti ka kaluripaatitedega. Põgenikud suundusid peamiselt Soome, Saksamaale ja Rootsi, lootes sealt pärast sõja lõppu Eestisse tagasi tulla
aastani. RVL-i tähtsaimad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimaseks jäänud RVL-i liige, Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal kuigi üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Nendes lahingutes langes umbes 2000 metsavenda ning samapalju hukkus neid ka vangilaagrites. Viimased elusalt kätte saadud tegutsenud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Metsavendadeks olid vennad, Hugo ja Aksel Mõttus. Kuidas metsavennad sõdisid? Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste. Korduvalt haarati enda kätte kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid. Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt
vastu. Sõja ajal põgenes üle 70 000-de eestlase paatidega Rootsi ja läände, kuigi paljud eetlased ka surid põgenedes. 14.06. 1941-l aastal toimus Balti riikide massiküüditamine, mille käigus küüditati Eestist umbes 10 000 eestlast, meeste saatus oli viibida vangilaagris ning naised, lapsed ja vanurid saadeti Siberi kolhoosikpladesse, enamik eestlastest suri küüditamise käigus. Pärast küüditamist muutus massiliseks kodumaal varju otsimine. Metsa põgenenuid kutsuti metsavendadeks, kes varjasid end NKVD eest. Mehed hakkasid koonduma, otsides võimalusi enesekaitseks ja kättemaksuks. Nende vastu võitles Punaarmee ja hävituspataljonid. Põgenemine ja varju otsimine oli eestlastele suur valik, kes ei tahtnud alluda nõukogogude ega saksa okupatsioonile. Eestlaste saatuse määras ära MRP, millega Eesti läks Nõukogude Liidu võimu alla. Eestlastel oli valikuid, kuigi neid oli raske teha, sest tänu võõrale võimule lahutati perekonnad
lisandus 11 000 varem Saksa armees sõdinud eestlast. 1944. aasta suvel toimusid Ida-Virumaal Sinimägedes verised lahingud Punaarmeega. Sakslaste olukord halvenes kiiresti kogu Idarindel ja 1944. aasta septembris otsustasid nad Eesti maha jätta. Paljud Saksa armees sõdinud eestlased demobiliseerusid. Kolmas võimalus sõdimiseks oli võitlemine Soome armees. Milliste riikide relvajõududes eestlased sõdisid? | 2. Miks läksid eestlased: | a) Punaarmeesse | b) Saksa armeesse | c) metsavendadeks? | 3. Miks osa eestlasi põgenes Läände? | 4. Kujutle, et oled eakas härra, sõjast on möödunud 50 aastat, olid II MS ajal metsavend, sattusid pärast sõda vangi ja vabanedes rajasid pere, elasid vaikselt. | Sinuga on ootamatult ühendust võtnud kunagine klassivend ja sõber, kes oli II maailmasõja ajal Punaarmees, ta olevat teinud nõukogude ajal karjääri, olevat olnud nõukogude ideoloogia toetaja. | Kuuldavasti on sinu klassivend seotud küüditamistega 1941. aastal, aga täpselt
Kuid tuhanded jõudsid läände, lootes, et kunagi saavad tagasi kodumaale. 1945. a veenis Stalin, et Eestis toimuvad vabad valimised ning Roosevelt ja Churchill jäid seda uskuma ning Eesti jäi Stalini raudsesse haardesse. Maa oli laastatud ja rahvastik vähenenud rohkem kui neljandiku võrra. 30 000 noort in varjus metsa, et võidelda vaba Eesti eest. Nad varitsesid nõukogude sõdureid ja ründasid väesalkasid. Nad nim. end metsavendadeks. Metsavennad lootsid, et Lääs sunnib NSVL Eestist lahkuma, kuid seda ei juhtunud. Metsavennad võitlseid NSVLi vastu seni, kuni viimane neist 1978. a vahistati. Paljud riskisid vangistuse ja surmaga, aidates metsavendadel end varjata. NSV alustas venestamist, Venemaa töölised paigutati Eestisse, talud kollektiviseeriti, vastuhakkajad saadeti Siberisse. Eestit polnud enam olemas, nüüd oli ENSV. Aga üks asi aitas siiski eestlastel kokku hoida ja andis neile lootust. See oli laulmine.
oskustöölised, veterinaarid, zootehnikud ja karjakud. Eestist lahkus kokku ca 25 000 inimest. Vangide evakuatsioon Venemaale (4000). Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. Põhjused: arreteerimiste ja küüditamise eest varjunud, mobilisatsioonist kõrvalehoidmine (neid metsades üle 30 000). Aktiivsed relvastatud vabadusvõitlejad, nimetati metsavendadeks, linnades partisanideks, aga ka malevlasteks, laialdane nimi ka Omakaitse. Arvu täpselt ei tea, aktiivseid metsavendi 8000-12 000. Metsaläinute koguarv tunduvalt suurem. Salkade üldarv 350-380, siit v.a. Harju- ja Järvamaa. Aktiivselt hakati võitlema pärast 14. juuni küüditamist juba, aga eriti rinde lähenedes. Algul hävituspataljonide ja Punaarmee vastu. Teine aktiivsuse periood pärast 22. juunit. Kulmineerus juuli esimestel nädalatel. Võimutühjuse ajal mood
Eestlased said aru, et okupant võib ka nendeni jõuda ja juba järgmise küüditamislainega võivad nemadki olla Siberisse saadetud. Jarelikult oli vaja põgeneda ja varjuda. Eestis olid selleks suurte metsade näol head võimalused, seast seal sai isegi pikemat aega varju leida. Nii mindigi tuhandete viisis metsadesse paiku. Sinna toodi relvad ja lühikese ajaga loodi partisaniüksused, kuhu kuuluvaid mehi hakati nimetama metsavendadeks. Metsavennad peredega Võrumaal Niipea kui sõda puhkes, muutus ka oluliselt metsavendade olukord. Nad said asuda aktiivselt võitlema okupatsioonivõimude vastu. 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses moodustati esimesed metsavendae võitlusüksused (partisanisalgad), kes tekitasid okupatsiooni võimu tagalas suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid.
· Migratsioon püsiv elukoha vahetus (ränne). SOTSIALISM + EESTI 7 Vastupanu ja repressioonid Metsavennad ehk roheline pataljon. Metsas kommunistliku võimu eest pagenud mehed, osutasid otsest relvavõitlusega vastupanu okupatsioonireziimile. Metsavendlus oli peamiseks vastupanu vormiks 1944-53. 1) Mis põhjustel läksid inimesed metsavendadeks? Nad pagesid Nõukogude võimu eest või hoidsid kõrvale Punaarmee mobilisatsioonist, metsadesse oli jäänud mehi ka Saksa sõjaväes teeninud mehi 2) Mida lootsid metsa läinud inimesed? Lootsid, et lääneriigid aitavad Eesti iseseisvust taastada ning pidurdavad NSVLu ekspansiooni Ida-Euroopas 3) Milliste vahendite ja võtetega võitlesid ametivõimud metsavendade vastu?
ning Saksamaa pidi kuulutama välja üldmobilisatsiooni, mis käskis meestel sõtta tulla. Oli mehi, kes ei soovinud võidelda Venemaa ega Saksamaa eest. Nad ühinesid soomlastega ning moodustati Erna luuregrupp. Pärast Soome kapituleerumist tuli hulk eestlasi tagasi Eestisse ning võitlesid Eesti vabaduse eest. Eestlased ei saanud suures osas valida, kelle pool nad sõdida tahavad, neid sunniti ja see oli vihatekitav, sellepärast põgenesid paljud metsa ja hakkasid metsavendadeks. Soomega ühineti, sest see oli ainuke võimalus võidelda Eesti iseseisvuse eest, kuigi neid mehi oli vähe. Soome oli eestlaste ainuke hea väljapääs sellest olukorrast ning see tuli palju kasuks, sest näitas rahvale, et kuigi neid oli vähe, olid neil paremad võimalused oma riigi tulevikus kaasa rääkimises. Mul on hea meel, et eestlastel avanes võimalus Soomega ühineda, see oli iseseisvumisele kasulik, sest Eesti oli nii väike rahvas ja poleks üksi hakkama saanud. 8
või asumisele peamisele NSVL, põhja ja idapiirkondadesse. Suurimaks vägivallaaktiks neil aastatel oli 1949 aasta märtsiküüditamine, mille käigus viidi Siberisse ~21 tuhat küüditatut alates imikutest, kuni raukadeni. 2. Relvastatud vastupanuliikumine: Nõukogude korra taastamine 1944 ei meeldinud enamikule eestlastele. Seetõttu leidus küllaltki palju neid, kes läksid Nõukogude armee saabudes metsadesse varjule ning hakkasid metsavendadeks. Kuni 1953 aastateni leidis metsades varju kuni 30 tuhat inimest, kellest ~10 tuhat tegelesid aktiivse vastupanuga (osalesid relvastatud aktsioonides Nõukogude vägede ja julgeolekuüksuste vastu või tapsid parteiaktivistide maapiirkondades). Enamik metsadesse läinutest olid passiivsed metsavennad, kes ennast lühemat või pikemat aega lihtsalt võimude eest varjasid.
aasta sügisel. Nende ajel elavnes taas ka intelligentsi protestivaim. 1980. aasta sügisel koostas grupp haritlasi nn 40 kirja, millega loodeti juhtida tähelepanu ühiskonnas kuhjuvatele probleemidele. See kiri oli omamoodi katse inimlikustada olemasolevat reziimi. Rahva hulgas leidis see poolehoidu. *Vastupanu ja repressioonid Metsavennad 1944-1953. Metsadesse põgenenud ja pakku pugenud inimesed, kelle vastupanu peamiseks vormiks oli otsene relvavõitlus, venestamise vastu võitlemine. Metsavendadeks mindi, sest nad hoidsid end kõrvale Punaarmee mobilisatsioonidest või lihtsalt nõukogude võimu eest. Nad lootsid, et lääneriigid aitavad Eesti iseseisvust taastada ning pidurdavad NSVL ekspansiooni Ida-Euroopas. Metsavendade vastu võitlesid ametivõimud sõjaväe regulaarüksustega, julgeoleku väeosadega ja miilitsaüksustega. Neid oli kokku umbes 30 000. 1944. aastal algasid Eestis Saksa okupatsiooni aktiivsete toetajate ja muidu nõukogude
annaabi.ee 
