Eesti valikud teises maailmasõjas (0)

Teine maailmasõda algas 1.septembril 1939 ning lõppes 2.septembril 1945. Sõda oli küll Venemaa ja Saksamaa vaheline, kuid Molotov -Ribbentropi pakti lisaprotokollis olid mõjusfäärid juba jaotanud ning mõlemad pooled soovisid saada enda osa. Sellesse oli segatud ka Eesti, kes kuulus Venemaa sfääri ning pidi sellest tulenevalt tegema valikuid , mis mõjutasid eestlaste edasist elu.
24.septembril esitas V.Molotov Eestile nõude, et sõlmida vastastikuse abistamise pakt, mille kohaselt loodaks Eesti territooriumile NSVL sõjalaevastiku baasid. Eesti küll ei tahtnud sellega leppida, kuid Venemaa lubas kasutusele võtta karmimad meetmed, samuti oli Eesti sattunud välispoliitilisse isolatsiooni ning teadis, et üksinda ta seda sõda üle ei ela, seega tuli Venemaa nõudmised vastu võtta. Baasid loodi Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiskisse ning lubati kahe aasta jooksul kasutada ka Tallinna sadamat . Kuna eestlased nägid, et Venemaa ei pea oma reeglitest kinni, siis soojenesid ka suhted Läti, Leedu ja Soomega , kes soovisid Eestit aidata. Raske olukorra tekitas Talvesõda Soome ja NSVL vahel.
Eesti mehed pidid tegema ka valiku kelle poolel sõdida: Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees sõdisid mehed sunniviisiliselt, sest nende baasid olid koondunud eestisse ning mehed ei julgenud vastu hakata ega soovinud oma perekonda ohtu seada. Saksa lipu alla läksid vabatahtlikud, kes soovisid NSVL-le kättemaksta kogetu eest. Oli ka mehi, kes ei olnud nõus kummaski armees olema ning varjusid metsadesse ning võitlesid seal oma isamaa eest, neid kutsuti Metsavendadeks.
Eestlastele sai selgeks, et vägivallale rajatud hirmuvalitsus oli lähenemas ning see tekitas meeleheitlikku põgenemist. Kes vähegi läbi sõja põgenemisava leidis, põgenes. Kuid see oli ohtlik, sest ees oli ootamas pikk meresõit ning keegi ei teadnud , kuidas see lõppeda võib. Kuna kõigil polnud piisavalt raha, et laevaga põgeneda, siis põgeneti ka kaluripaatitedega. Põgenikud suundusid peamiselt Soome, Saksamaale ja Rootsi, lootes sealt pärast sõja lõppu Eestisse tagasi tulla. Väga paljud inimesed ei tulnudki tagasi, sest eesti oli NSVL võimu all.
Esimesel Nõukogude aastal toimusid suured muutused nii majanduses kui ka kultuurielus . Kogu maa kuulus nüüdsest riigile, määrati kindlaks maa suurused, milleks oli 30 Ha ning suurematest maatükkidest jagati maad ka sulastele. Maa omanikud olid nüüd maakasutajad. Samuti riigistati tööstus- ja transpordiettevõtteid, kaubandusfirmasid ja ka pangandust. Tulemuseks oli majanduslangus , hinnatõus, kroonide asendamine rubladega, kaupade defitsiidi teke. Kultuuri hakati piirama, tekkis tsensuur , mis keelas ebasobivad etendused, kirjutised, teosed. Ebasobivad kultuuriväärtused hävitati. Mõni alistus, kuid mõni ka kirjutas endale sahtlisse( Betti Alver ). Kunstis olid lubatud ainult pealikute portreed ja propagandaplakatid. Samuti muutusid ka kooli õppekavad venemeelseteks.
Loodeti 1918. veebruarisündmuste kordumist , kus võimuvahetuse ajal on võimalus Eesti taas iseseisvaks kuulutada. 18.sept 1944 aastal nimetas Eesti viimane peaminister J. Uluots ametisse O. Tiefi , kelle eestvedamisel üritati saada Eesti iseseisvuse tunnustamist rahvusvahelisel tasandil. Kahjuks uus valitus ei suutnud Tallinna enda alla võtta, kuna sakslasi oli veel linnas, kuid heisati sini-must-valge lipp. 22.sept tungisid Nõukogude väed linna, mis sundis valitsust taganema ja põgenema, mille tulemusena ei saavutatudki iseseisvust.
Eesti jaoks oli teine maailmasõda keeruline aeg, sest tuli teha rakseid valikuid, mis mõjutasid rahva elu. Mehed pidid valima , millise armee all sõdida. Valitsus pidi tegema baaside lepingu, sest üksinda poleks riik hakkama saanud ning samuti ei suudetud taastada iseseisvust. Väga palju inimesi lahkus, sest kardeti hirmuvalitsust, millega piirati ka teisi inimesi ja kogu elu üldse. Eesti kaotas iseseisvuse ning oli aastaid võõra võimu all. Kaotati ka palju inimesi u 80000 lahkus ning palju sai sõjas surma.