Meriliiliad (0)

Sissejuhatus
Meriliiliad ehk krinoidid kuuluvad okasnahksete ( Echinodermata ) hõimkonda, varsokasnahksete (Crinozoa) alamhõimkonda. Neid arvatakse esinevat Kesk-Kambriumis, kindlaid esindajaid on teada Ordoviitsiumist. Meriliiliad on taime meenutava kujuga loomad- sellest ka nimetus meriliiliad [1, 2].
Töös uuritavad lubjakivil olevad meriliiliate fosiilid on pärit Kalana karjäärist. Eksemplaride oletatavaks vanuseks on 435-440 miljonit aastat. Arvatavasti on tegemist üheainsa liigiga seni kirjeldamata perekonnast, mille nimetame siinkohal Kalanacrinus’eks. Siiani ei ole Tartu Ülikooli Geoloogia osakonnas detailselt mõõdetud Kalanast leitud meriliiliate kivistisi, küll aga on leiud märgistatud ja sorteeritud Viirika Mastiku poolt. Detailne liigikirjeldus aitab mõista liigi üldist morfoloogiat. Käesolevas töös antakse ülevaade Kalana Lagerstätte’st leitud meriliiliate ehk krinoidide fossiilidest.
Meriliiliad
Meriliiliad ehk krinoidid (Crinoidea) kuuluvad okasnahksete (Echinodermata) hõimkonda, varsokasnahksete (Crinozoa) alamhõimkonda. Kõik tänapäevased meriliiliad kuuluvad seltsi Articulata. Meriliiliad on enamjaolt väljasurnud, kuid tänapäeval on teada veel 80 eksisteerivat liiki [1]. Krinoidid on ebatavalise välimusega , kuna meenutavad pigem taime kui looma - sellest ka nimetus meriliiliad. Selline morfoloogia on kujunenud selleks, et toitumine oleks hõlpsam- Risoididega merepõhjale kinnitunult sirutavad nad oma haarmed laiali, et vees hõljuvat planktonit püüda [2].
Meriliiliaid arvatakse esinevat Kesk-Kambriumis, kindlaid esindajaid on teada Ordoviitsiumist. Meriliiliad elutsesid nii madalas kui ka sügaval vees ning eelistavad kontinentaalse šelfi puhta vee keskkonda. Nii sessiilsed kui ka liikuvad meriliiliad eelistavad sügavat vett (sügavusega üle 200 m), kuhu valgus enam ei ulatu [1, 8]. Seda sellepärast, et nendel sügavustel jäävad nad kiskjatele nähtamatuks ja kättesaamatuks [2]. Meriliiliad on planktontoidulised, kuid mõned söövad ka pinnaseosakesi ehk detriiti [2].
Meriliiliate morfoloogia ja anatoomia
Enamikul säilinud meriliiliatel, eelkõige madalas vees elavatel, on kaks olulisemat kehapiirkonda - karikas ja haarmed. Karikas on topsikujuline keskne osa, mis asetseb suusmisest ehk oraalsest küljest allpool ja mis on suunatud aluspinnast eemale. Enamik organeid on paikneb karikas. Nii suu kui pärak avanevad oraalsel küljel - see on meriliiliatele iseloomulikuks tunnuseks. Pärak on kergesti eristatav seetõttu, sest see asetseb luustunud koonusel oraalse külje suhtes perifeerselt. Haarmed on pikad käetaolised pikendused karika küljes, mida meriliilia kasutab toitumisel. Igal haarmel on rida lühikesi harusid mõlemal küljel, mida nimetatakse pinnulateks. Pinnulate ülesandeks on toitu püüda. Osadel krinoididel on ka kolmas kehaosa - vars . Varrega kinnitub loom substraadile. Vars koosneb üksteise otsas asetsevatest lubiplaatidest ning varred on ühtlasi levinud fossiilideks lubjakivides [4].
Veel üheks silmapaistvaks osaks paljudel meriliiliatel on pikad varre alaosast väljaulatuvad osad - risoidid . Ilma varreta krinoididel on risoidid karika alumises osas suu vastas ja loom kasutab neid pinnasele kinnitumiseks. Varrega meriliiliate risoidid laienduvad varre alaosas ja loom kasutab neid pinnasele kinnitumiseks. Okasnahksetele omased kaltsiitsed plaadid moodustavad välise skeleti, millel on toese- ja kaitsefunktsioon [4].
Kalana lagerstätte
Meriliiliad on erakordselt hästi säilinud Kalana karjääris, kus nende fragmente avaneb Raikküla lademe Jõgeva kihtides [6]. Peale meriliiliafossiilide on Kalana karjäärist leitud ka kaltsifitseerumata vetikafossiile, graptolliite, skolekodonte ehk hulkharjasusse, sammalloomasid, käsnu, tigusid, karpvähilisi ja brahhiopoode [7]. Siluri ajastu algul paiknes Balti paleobassein 10-20 kraadi ekvaatorist lõunapool, olles troopilise või lähistroopilise kliimaga [7]. Karjäär on geoloogidele huvi pakkunud juba pikka aega, eriti tänu sealsetele rikkalikele mineraalileidudele: Kalanast pärinevad Eesti kõige suuremad barüüdikristallid, sealsetest kivimikihtidest on leitud kaunist kaltsiiti, dolomiiti ja püriiti. Praegu on Kalana leiukoht kõige rikkalikum vetika-lagerstätte kogu maailmas [3]. Paladel olevad vetikad on mineraliseerumata osadest koosnevad eluvormid , mis on säilinud vaid erandkorras . Mattumiseks on vaja konserveerivaid tingimusi: kiiret setete alla mattumist, hapnikuvaegust ja teatud keemiliste elementide suurt kontsentratsiooni, mis hoiaks orgaanilise aine lagundajaid eemale. Kalana lagerstätte on lisaks veel eriline selle poolest, et sealt on pärit maailma vanimad kivistunud vetikate eoslad . Kalana-sarnaseid lagerstätte-sid on teada vaid Põhja-Ameerikast, kus eri liike on seal määratud poole vähem kui Kalanas [5].
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Crinoid. [WWW] http://en.wikipedia.org/wiki/Crinoid (10.10.2014)
2. Crinoids. [WWW] http://www.paleosoc.org/Crinoids.pdf (10.10.2014)
3.Kivist herbaarium . [WWW] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3101_3078.html (12.10.2014)
4. Crinoidea. [WWW] http://animaldiversity.ummz.umich.edu/accounts/Crinoidea/ (21.10.2014)
5. Paekarjäär peitis üliharuldast loodusimet. [WWW] http://epl.delfi.ee/news/eesti/paekarjaar-peitis-uliharuldast-loodusimet.d?id=51182704 (19.10.2014)
6. Kalana karjäär. [WWW] http://www.hkhk.edu.ee/vanker/silur/kalana_karjr.html (09.03.2014)
7. Tinn , O., Meidla, T., Ainsaar, L., Pani, T. 2009. Tallophytic algal flora from a new Silurian Lagerstätte. Estonian Journal of Earth Sciences, 58, 1, 38-42.
8. Benton , Michael J., Harper , David A. T. 2009. Introduction to Paleobiology and the Fossil Record.