Meie keel on meie ajalugu. (2)

Meie keel on meie ajalugu
Eesti keel kujunes välja ligikaudu muinasaja lõpul, arvatavasti mitme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Algselt eksisteerisidki erinevad murderühmad, milleks olid põhja- ja lõuna-eesti murded. Sageli seostatakse keelt riigi ja rahva ajalooga, aga seda täiesti põhjusega, sest keel on ju rahvuse üks esmaseid tunnuseid. On olemas erinevaid rahvussümboleid, kuid keel on üks kindel joon, mis eristab näiteks eestlast lätlasest või prantslasest.
Eesti rahvus ega keel ei ole väga pika ajalooga. Esimesed eestikeelsed sõnad on teatavasti pärit Henriku Liivimaa kroonikast ja need olid:“ Laula !Laula!Pappi!“ . Kui võrrelda eesti keele vanust mõne romaani keele vanusega, siis on meie keel nende kõrval kui „poisike“. Näiteks esimesed teadaolevad kirjalikud allikad prantsuse keelest on pärit aastast 842. Samas, eesti keelest on esimene säilinud kirjalik allikas Wanradt- Koelli katekismus, mis on pärit aastast 1535. See näitab, et meie rahva ja riigi ajalugu on olnud üsna lühike, kuid ega see ei tee eestlasi teistest viletsamaks.
Eesti riik on olnud „ magusaks suutäieks“ mitmetele naaberriikidele. Selle maa pinda on laastanud paljud sõjad ja seetõttu on eestlased pidanud kannatama pidevalt võõrvõimude vahetumist. Küll on seda maad endale allutada tahtnud Saksamaa, küll Venemaa. Need võimuvahetused on toonud eesti rahvale palju negatiivset, sest võõrvõimu all olles, on üritatud eestlaste iseteadvust alla suruda ja keelt ning kultuuri välja suretada. Seetõttu võib meie keelest leida palju sarnasusi nii saksa kui ka vene keelega. Ometi ei ole kõik võõrvalitsejad toonud endaga kaasa ainult halba. Asjata ei nimeta eestlased 17.sajandit kuldseks Rootsi ajaks. Rootsi riik oli arvamusel , et kõik inimesed peavad saama osa kirikust ning Jumalast ja selle saavutamiseks oli vaja kohaliku keele kasutamine jumalateenistustel ning ka piiblite tõlkimine. 17.sajandil sai Eestis alguse talurahvaharidus . Panustati tohutult eesti kirjakeele arendamisse. Selle kinnituseks oli Forseliuse rajatud koolmeistrite seminar ja ka 1632.aastal rajatud Tartu ülikool. Viimane neist on tänapäeval kujunenud Eesti hariduselu keskuseks.
Viimase võõrvõimu alt vabanes Eesti alles hiljuti, 1991.aastal. Teise maailmasõja järel langes Eesti NSV Liidu mõjusfääri. Meie riik kaotas sellega iseseisvuse koguni kuuekümneks aastaks. Nende aastakümnete sisse jäi nii positiivsemaid kui ka halvemaid aegu. Venestamise käigus seati kirjanikele range tsensuur , mis pidurdas eesti kirjakeele arengut. Paljud loome- ning ka tavainimesed põgenesid valitseva korra eest üle mere välismaale. Neid kirjanikke hakati nimetama pagulaskirjanikeks. Hästi toob tolleaegsed jubedused välja Arved Viirlaid oma teoses „Ristideta hauad “. Ta kirjeldab reaalseselt ning elutruult kõiki neid koledusi, mis eestlaste peal korda saadeti. Raamatu peaosaline on endine Saksa armee sõdur Taavi , kes on NKVD poolt tagaotsitav. Ta oli mees, kel ei jäänud muud üle, kui pageda metsa ning nõnda oma riigi vabaduse eest võidelda. Mitmel korral nabiti ta kinni, kuid siiski õnnestus tal alati põgeneda. Autor toob esile selle ebaõiglase olukorra, kus mehed olid sunnitud metsa pagema, sest nad olid kahe suure üksteisega võitleva riigi hammasrataste vahel.
Tänapäeval avaldab eesti keelele mõju üha enam inglise keel. Noorem generatsioon kasutab väljendeid, millele leiduks ka meie oma keeles kaunis vaste . Eesti keeleteadlased küll üritavad olukorda parandada ning otsida välislaenudele asendussõnu, aga ometi ei leia need sõnad tihti rahvasuus kasutust . Keelega on juba selline lugu, et kui mingi sõna on kõnepruugis kasutusele võetud, on seda väga raske sealt välja juurida. On ju kõik keeled alguse saanud folkloorist ja alles pärast seda on pandud alus kirjakeelele. Keele säilitamiseks on oluline mitte lasta võõrsõnadel domineerima hakata, sest vastasel juhul võivad väikekeeled nagu ka eesti keel, oma väiksearvulise kõnelejaskonna tõttu hääbuda.
Keel on üks rahvuse sümboleid. Ühele väikerahvale võivad määravaks saada välised tegurid, mis keelt igapäevaselt mõjutavad. Meie keeles peegeldub meie riigi ajalugu, sest me leiame oma keeles mõjutusi kõikide nende riikide poolt, kelle võõrvõimu all on Eesti olnud. Praegusel ajal peaksid inimesed aga võtma eesmärgiks rääkida keelt võõrlaenudeta, sest muidu võime me arvatavasti juba üsna pea oma kauni keelega hüvasti jätta ja kõnelda ühte ja ainust „maailmakeelt“.