Meedia vägi ja vald (9)

Meedia vägi ja vald
Elame info- ja multimeedia ajastul ning meedia omab suuremat võimu kui kunagi varem. Massimeedia abil saab mõtteid realiseerida, ideid ja ideoloogiat ellu viia – tegu on justkui narkootikumiga, mis teeb inimkonnast sõltlased, mürgitab ja mõjutab alateadvust.
Demokraatlikes riikides tavatsetakse rääkida meediast kui neljandast võimust, mille ülesanne on avalikkuse informeerimine ja kontroll ühiskonna üle. Samuti on ta foorum , mis teenib kodanike huve. Üha enam peab paika Marshall MacLuhani kurikuulus tees : „Kui sind pole meedias, siis sind ei ole olemas.“See, kes omab võimu meedia üle, seab paika ka mängureeglid. Ajakirjanduse võim baseerub inimhinge väga heal tundmisel ja massipsühholoogia võtete kasutamisel . Kuid milleks on meediat tarvis ning milline on tema mõju indiviidi üle?
Tehnoloogia arenguga ei kaasne automaatselt oskus orienteeruda selles infotulvas, millega inimene iga päev kokku puutub, ega võime seda kriitiliselt hinnata. Nii tekibki olukord, kus tegelikult määrab just meedia suuresti selle, millest ja kuidas mõtleme, kusjuures tavaliselt ei anta endale aru, kust on me mõttemallid ja seisukohat pärit on. Just see annab meediale võimaluse manipuleerida nii informatsiooni kui selle vastuvõtjaga. Kuid demagoogia mõjutab indiviide erinevalt. Haritud ja laia silmaringiga inimene, kes omab suuremat analüüsivõimet kui lihtsameelne kõmumeedia tarbija, on skeptiline meedia poolt pakutule. Laiem tarbijaskond on manipulatsioonile palju avatum.
Tänane informatsioonivahendaja ei ole õpetlane ega preester , vaid just massimeedia. Toodang on mõeldud afekte tekitama, mitte analüüsiks mõistuse abil. See tekitab ohu, et globaliseeruva infoühiskonna tulevane kodanik võib osutuda passiivseks tarbijaks, mitte aktiivseks osalejaks. Mida selle tõrjumiseks teha saaks ning tuleks?
Üha enam diskuteeritakse selle üle, kes vajab esmalt kaitset : kas vaba ajakirjandus , ajakirjanik, avaliku elu tegelane, juhuslikult õnnetusse sattunud inimene, kurjategija, ohver – viimaks ka lugeja, kuulaja, vaataja? Inimkond on loonud võimsa organismi – meedia ; ja ta toodetu võib olla ohtlik, kui seda oskamatult ja kõlblusevastaselt kasutatakse.
Meedia vajab toitu. Üha paksenevad ajalehed, arvukad tele- ja raadiokanalid nõuavad söödaks arutul hulgal materjali. Kuigi ajakirjandus ei tohi ohustada kaasinimeste reputatsiooni ja õigusi, on tema ülesanne sellest hoolimata levitada – oma kohustuste ja vastutusega kokkusobival viisil – teavet ja ideid üldsust huvitavate faktide ja sündmuste kohta. Tekib küsimus – mis on oluline informatsioon? Kas see, mis seisab suurte tähtedega ajaleheveergudel, või see, millest vaikitakse?
Tõeliselt olulisi – komplitseeritud - probleeme laiemale publikule mõeldud ajakirjandus ei pakugi, sest vaba ajakirjandus – see demokraatia tõeoraakel – peab tähtsaks vaid oma eesmärki : vormida lugejaskonnast tüüpisik, kellega oleks hõlbus ja muretu suhelda. Selle asemel, et oma peaga mõelda, siirdub ta lähimasse ajalehekioski kaema tõde must- valgel . Pahatihti kõlbab uudiseks teha peaaegu kõike, kuid eriti hästi „müüb“ ikka halb uudis – skandaal ja veri on need, mis muudavad uimase ja väsinud lugeja erksaks. Theodor Roosevelt on tabavalt öelnud :“ Sõnnikus tuhnijad võivad olla ühiskonna heaoluks asendamatud, aga ainult siis, kui nad teavad, millal sõnnikus tuhnimine lõpetada.“ N-ö kollane ajakirjandus, mis propageerib skandaale, laimu ning prominentide tagarääkimist, on lugeja enda tellimus. Meediakanalid reageerivad tarbija soovile ning kohandavad ennast vastavalt sellele, tootes üha skandaalsemaid ja meelelahutuslikumaid lugusid . Ajakirjanikke motiveerib tööandja, mitte moraalitunne. Tihtipeale on faktid nii moonutatud, et tulemus ei vasta üldse tõele. Sellest aspektist sarnaneb tänane Eesti endise Nõukogude Liiduga, kus samuti võimendati üle fakte ja sündmusi, mis olid ebaolulised - neist loodi illusioon . Selline absurdne manipuleerimine ei teeni informatsiooni, vaid tekitab emotsioone. Tulemusena langeb kodaniku prognoosivõime. Sellega mõjutab neljas võim riigis – meedia – kodanikke , kelle üle ta valitseb, moel, nagu nad ise seda ilmselt ei tahaks.
Pole põhjust pressist ainult mustades toonides kõnelda. Leidub ka palju positiivset – leidub ju lugematul hulgal tõsist ning harivat materjali. Raske on leida inimest, kes ei jälgi regulaarselt mõnd infokanalit. Võib-olla endale teadvustamatagi üritame end toimuvaga kursis hoida – nii tajume kaudset osalust ühiskondliku elu protsessides. Infotehnoloogia ajastul on teave ka edu tagatis . On kindlaks tehtud, et laia silmaringiga inimesed kohanevad kergemini keskkonna tingimustega, elavad eriliste kaotusteta üle muutusi ning satuvad kriisisituatsioonides vähem paanikasse. Nad on n-ö olukorra peremehed.
Kuid hoolimata meedia kasulikkuse ja kahju vastuolulisusest ,just meedia tagab demokraatia. Thomas Jeffersoni, endise Ameerika Ühendriikide presidendi kuldsed sõnad seletavad seda mõtet kõige paremini : „Seal, kus ajakirjandus on vaba ja igaüks oskab lugeda, on kõik turvaline.“ Tsiviliseeritud ühiskonnas on oluline, et kodanikud teavad nende ümber toimuvat ja neil on võimalus sõna sekka öelda. Meedia, olgu mis kujul tahes, on kõikvõimas jõud, mis võib panna liikvele massid ja tuua rahva ette probleeme. Ta paljastab, sekkub, puhastab ja kontrollib ühiskonnas toimuvat.