Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Marsi uurimine laskumisaparaatide abil". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mars, kulgur, sojourner, pathfinder, phoenix, spirit, marsile, nasa, teadlaste, kaamera, päras, mikro, bioloogia, marsikulgur, billi, opportunity, marsiltnder, uurimine, marsist, automaatjaamad, pardal, cooper, fotode, viking, lühikese, versioon, asukohta, jänes, märke, analüüsid, sentimeetrit, polar, jalale, fööniks, kosmoseaparaat, proovidesinivaalad). Marsi pind Marss on üsna ebatasane planeet. Suurimaks kõrgustevaheks on 27 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Pinnase põhikomponendiks on kvartsliivas olevad limoniidi ja raud(III)oksiidi lisandid. Marss tekkis protoplaneetidena. Hiljem jahtudes tekkis talle tahke koorekiht, mis sattus meteoriitide intensiivse pommitamise alla. Planeedi siseenergia arvel toimus aktiivne vulkaaniline tegevus, mistõttu tekkisid rifid, praod, vallid ja vulkaankoonused. Meteoriitide langemine Marsile on avaldanud suurt mõju maastiku kujunemisele. Eriti tugev oli meteoriidisadu esimesel poolel miljardil aastal pärast planeetide teket. Suurte meteoriitide kukkumisest Marsile annavad tunnistust hiiglaslikud orud. Siinkohal võib ühe näitena tuua Hellase mere, mille läbimõõt on üle 1000 kilomeetri. Üheaegselt kraatritega tekkisid ka ringstruktuurid, mida võime näha ka Kuul. Löögikraatrid paiknevad marsil põhiliselt iidsetel lõunapoolsetel mandrialadel,
sinivaalad). Marsi pind Marss on üsna ebatasane planeet. Suurimaks kõrgustevaheks on 27 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Pinnase põhikomponendiks on kvartsliivas olevad limoniidi ja raud(III)oksiidi lisandid. Marss tekkis protoplaneetidena. Hiljem jahtudes tekkis talle tahke koorekiht, mis sattus meteoriitide intensiivse pommitamise alla. Planeedi siseenergia arvel toimus aktiivne vulkaaniline tegevus, mistõttu tekkisid rifid, praod, vallid ja vulkaankoonused. Meteoriitide langemine Marsile on avaldanud suurt mõju maastiku kujunemisele. Eriti tugev oli meteoriidisadu esimesel poolel miljardil aastal pärast planeetide teket. Suurte meteoriitide kukkumisest Marsile annavad tunnistust hiiglaslikud orud. Siinkohal võib ühe näitena tuua Hellase mere, mille läbimõõt on üle 1000 kilomeetri. Üheaegselt kraatritega tekkisid ka ringstruktuurid, mida võime näha ka Kuul. Löögikraatrid paiknevad marsil põhiliselt iidsetel lõunapoolsetel mandrialadel, põhjapool leidub
kerget molekuli ei suuda Marsi maapealsest kolm korda nõrgem gravitatsiooniväli kaua kinni hoida). Vedelat vett Marsil pole, küll on aga avastatud pinnavorme (jõesängid, kaldaastangud), mille teket Maal seostatakse voolava vee olemasoluga. Hapnik kui elu indikaator puudub (spektraalanalüüsist leitud 0,15% on seletatav süsihappegaasi lagunemisega kosmiliste kiirte toimel). Negatiivse tulemuse andsid ka Marsile laskunud kosmoseaparaatide teostatud bioloogilised testid. Aga unistused ei sure ja lähedase naabrina on Marss jätkuvalt kosmoselendude tähtsaimaks sihtmärgiks. Marss on enim uuritud planeet Päikesesüsteemis. Ekspeditsioonide põhieesmärk on olnud kahtlemata leida märke kunagisest elust. Ligi nelikümmend aastat on teda uuritud (proovitud uurida), kuid kahekümnest retkest on korda läinud vaid kaheksa: Mariner4 (1965); Mariner6 (1969); Mariner7 (1969);
Seda kinnitavad ka marsikulgurite "Spirit" ja "Oppurtunity" tehtudpinnaseanalüüsid. Arvatakse, et planeedi väike suurus põhjustas sisetuuma kiire jahtumise. Selle tagajärjel kadus magnetväli ja päikesetuul aurustas pinnavee. Planeedi lõunapoolusel purskuvad jääst välja süsihappegaasi joad kiirusega 160 km/h[viide?]. Geisritepurskamise tagajärjel tekivad jääle mustad laigud ning lehviku- ja ämblikukujulised jäljendid. SLAID 6 Ligikaugu kaks kolmandikku kõikidest marsile saadetud kosmosesondidest on ebaõnnestunud oma eesmärkide täitmisel ja paljud ebaõnnestusid ennem, kui suudeti uurimust alustadagi. Siiski, mõned marsi missioonid on oma ootusi ületanudki nagu näiteks kaksik-kulgurid Spirit (MER-A) ja Opportunity (MER-B), mis suutsid töötada arvatust tööajast kaks aastat rohkem. Alates 6. Augustist 2012 on marsil kaks kulgurit: Opportunity ja Curiosity. Hetkel saadavad kolm sondi:
vanadelt roomlastelt. Marss oli nende sõjajumal, ja meenutab ju planeedi punane värvus verevalamisi, mis sõjaga kaasnesid. Ma võtsin oma uurimistöö teemaks Marsi uurimine, sest mulle meeldib astronoomia. Ma arvan, et on põnev ning väga huvitav teada saada, mis toimub meie naaberplaneedil ning, kas ka väljaspool planeet Maad leidub elu. Uurimistöö koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis saab ülevaate planeet Marsist. Teises peatükis on kirjutatud ettevalmistustest Marsile minemisest. Kolmandas peatükis on käsitletud Marsi uurimist ning neljandas peatükis saame teada, kuidas kavatsevad teadlased planeet Marsi enda valdustesse võtta ehk koloniseerida. Töö sisaldab ka sissejuhatust ja kokkuvõtet. Tööl on lisadena kolm pilti. 1.Marss Marss on Päikesesüsteemi neljas planeet, mis asub Päikesest 1,5 korda kaugemal kui Maa ja saab seepärast 2 korda vähem soojust.
aga sada kraadi alla nulli. Inimene, kes kaalub Maal 80 kg on Marsil vaid 30 kg raske, sest Marsil on raskusjõud 2,7 korda väiksem. MARSI PINNASTIK Marsi teke Marss tekkis protoplaneetidena. Hiljem jahtudes tekkis talle tahke koorekiht, mis sattus meteoriitide intensiivse pommitamise alla. Planeedi siseenergia arvel toimus aktiivne vulkaaniline tegevus, mistõttu tekkisid rifid, praod, vallid ja vulkaankoonused. Pinnastikku kujundavad faktorid Meteoriitide langemine Marsile on avaldanud suurt mõju maastiku kujunemisele. Nagu Kuu, nii ka Marsi pinna iseloomulikuks jooneks on kraatrid. Nende jaotus läbimõõtude järgi on samuti enam-vähem sama, ainult väikeseid kraatreid on vähem. Viimast asjaolu võib hõlpsasti seletada erosiooni toimega. Marsi kraatrid on seega sama päritoluga kui Kuu omad, s.o. meteoriitsed. Teine planeeti kujundav faktor on tektooniline liikumine. See protsess võib kujundada äsja tahkunud ja
Punane planeet Marss Neljas kivi Päikesest, meie naaberplaneet Marss, on punaka värvitooniga. Värvuse annab Marsile tema pinnases leiduv raud ja seepärast on ta teistest taevakehadest kergesti eristatav. Oma värvi tõttu, mis meenutab verd, anti talle nimi antiikaja sõjajumala järgi (kreeklastel Ares, roomlastel Marss). Marss oli Zeusi ametlik Herast sündinud poeg. Marsi lühi kirjeldus: · diameeter on 6794 km; · pindalalt on ta natuke suurem kui Maa mandrite pind; · mass on 6,4219 x 1023 kg; · keskmine tihedus on 3,95g/cm3;
............................8 2.2. Marssi aitavad asutada tillukesed ussid....................................................................11 2.2.1. Ussid kosmosejaamas.........................................................................11 2.3. Marsi koobastes on elu.............................................................................................12 2.4. Kasvuhoonegaasid muudavad elu Marsil võimalikuks?...........................................13 2.5. Teadlaste arvates ei saa Marsil elu eksisteerida........................................................14 Kokkuvõte.................................................................................................................................15 Võõrkeelne kokkuvõte..............................................................................................................16 Allikaloend..................................................................................................................
üldtunnustatud arusaamale Päikese ja planeetide tekkimisest. MERKUURI UURIMINE Merkuur on Päikesesüsteemi planeetidest kõige vähem uuritute seas. Selle läheduses on viibinud ainult kaks kosmoseaparaati, millest esimene, Mariner 10, startis 3. novembril 1973. Ta lendas Merkuurist 3 korda mööda. Üle 2700 fotoga kaardistati 45% planeedi pinnast.3.augustil 2004 startis Canaverali neemelt Cape Canaverali õhujõudude baasist raketiga Delta II NASA kosmoseaparaat MESSENGERKosmoseaparaadi ülesanne on uurida Merkuuri geoloogilist ja tektoonilist ajalugu ning tema keemilist koostist. Samuti uurib ta Merkuurimagnetvälja päritolu, püüab määrata planeedi tuuma mõõtmeid ja koostist, uurib polaarmütse ning planeedi eksosfääri ja püüab välja selgitada planeedi hõreda atmosfääri päritolu. Veenus Veenust tunti juba ammu nii Babüloonias, Vana-Kreekas ning ka Vana-Roomas.Oma nime
Iga kahe põlvkonna tagant on Euroopa avastanud uusi maid. Nüüd on võetud sihikule Marss. Mööduval aastal tuli nii sellel tegutsevalt kahelt kulgurilt kui ka selle ümber tiirutavatelt satelliitidelt ohtralt infot, mida annab aastaid töödelda. Praeguseks on poolest Marsist saada värvifotod lahutusvõimega 10 meetrit piksli kohta. Järgmise kahe Maa aasta jooksul kaetakse peaaegu 100 protsenti Marsist. ESA kavatseb inimesed Marsile lennutada 2030.2040. aastatel. Umbes samal ajal kavatseb seda ka NASA. Teaduslike uuringute teema Marsil on elu otsingud, Marsi pinnaaluse vee olemasolu ning planeedi geoloogilised struktuurid. Marsi avastamise lugu pajatab ka Soomes ja Eestis tegutseva eestlasest Marsi-fänni, Paul Raudsepa kirjastatud koguteos "Towards Mars! Extra" ("Marsi poole! Ekstra"), mis on tema pikaajalise töö vili. -------------- Bakterid Marsilt
Marsil asub päikesesüsteemi kõrgeim mägi. See on Nix Olympica(Lisa 5), selle kõrgus on 21km. Võrreldes Maaga on see mägi väga kõrge, kuna Maa kõrgeim mägi Mauna Loa on vaid 9km pikk ja seegi asub Vaikse Ookeani põhjas. Nix Olympica jalam on ligi 600 km pikk. Arvatakse, et see on kustunud vulkaan. Marsi pinnal on leidud jääd, kuigi algul arvati, et see võib olla sool. Praeguseks on kindlaks tehtud, et Marsil võib leida jääd. Teadlaste arvates võib Marsil leiduda ka vesi, kuid see on väga väikse tõenäosusega, kuna enamuse ajast on temperatuur alla nulli. Arvatakse, et umbes 1,25 miljonit aastat tagasi võis leida Marsil ka vett. Hawaiil töötav astronoom Norbert Schörghofer arvab, et Marss on üle elanud umbes 40 jääaega. Tema arvates on see võimalik, kuna Marsil ei ole mingit tuge ega suuremat kaaslast, mis võiks aidata planeedi telge tasakaalus hoida. Maad aitab tasakaalustada kuu. 4.Marsi kaaslased
valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi: · Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest. · Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu. · Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda. Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu Marsi-suurune) taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum. Marss
Infrapuna osa näitab keerulist pilve struktuuri, mida toob esile soojuskiirgus, mis tuleb erinevatest atmosfääri sügavustest üles. Venus Express saab lahenda neid struktuure , kui kasutab infrapuna aknaid Veenuse atmosfääri kohal. Kui jälgida kindlaid lainepikkusi, on võimalik märgata soojuskiirgusi, mis tuleb sügavalt atmosfäärikihist, tulevad esile allpool tihedat pilve kihte, mis asub umbes 60km kõrgisel. Kuid teadlaste üllatuseks tegi sond juba teisel orbiidipäeval teadusavastusi. Nimelt ta suutis pildistada VMC (Veenuse jälgimise kaamera) ja VIRTIS (nähtava ja infrapuna termaalpildistamise spektromeetriga) esimest korda inimkonna ajaloos Veenuse lõunapoolust, kus avastati kummalised tumedad pöörised otse pooluse kohal. Peamiseks süsihappegaasi õhkupaiskajaks peavad teadlased vulkaane, mis erinevalt kustunud Marsist ja taltunud Maast Veenusel endiselt
Viimsi Keskkool TAEVAKEHADE FÜÜSIKALISED OMADUSED JA NENDE MÄÄRAMINE Referaat Õpilane: Merily Viibur Juhendaja: Alge Ilosaar Viimsi 2010 Sissejuhatus Taevakehadeks on kõik need objektid, mida me Maalt taevasse vaadates näeme. Kõik neist pole looduslikud. Taevakehadeks on ka näiteks sputnikud ja satelliidid. Maale kõige lähim looduslik taevakeha on Kuu, kuid kõige kaugemat taevakeha pole veel teada. Meie õpime koolis tuntumaid taevakehasid, kuid see millised on nende füüsikalised omadused jääb tihti tagaplaanile, see on nende juures just kõige huvitavam. Kõigil taevakehadel on erinevad füüsikaselid omadused, mille järgi on võimalik neid eristada. Planeedid Massi määramine Planeedi massi määramiseks peame teadma selle planeedi ühe kuu tiirlemisperioodi ja orbiidi suurt pooltelge (raadiust).Tiirlemisperioodi määramine on suhteliselt
Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud. "Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas. "Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid murtuid kiviplaate. Tolmu polnud näha. Kihiline pinnas meenutab settekivimeid. Veenusel toimub settimine loomulikult atmosfääris, mitte vees. Atmosfäär
Tegemist on ainsa loodusliku kaaslasega meie Päikesesüsteemis, millel on tihe atmosfäär ja ainsa taevakehaga peale Maa, mille pinda katavad ulatuslikud vedelikukogud. Kui inimkond tahab kunagi saata sinna missiooni, mis suudaks otsida võimalike eluvormide järele, peab valmistama tõsiseks supluseks. Titani uurimiseks on kosmoseagentuurid välja töötanud mitmeid ideid, millest ükski pole küll lõplikku heakskiitu saanud. Titan Saturn System Mission (TSSM) oleks NASA ja ESA ühine projekt, saata kuumaõhupall Titani atmosfääri, et kuue kuu jooksul õhust seda taevakeha uurida. Viimaste uudiste põhjal on NASA on välja tulnud järgmise ideega - Titan Submarine ehk Titani allveelaev, mis kaaluks ligemale tonni, Titani peale viiduna suudaks aga 90 päeva jooksul sealses Kraken Mares edasi liikuda, mille jooksul läbiks ta 2000 kilomeetrit. Titani peale viiks selle allveelaeva mõni X-37 tüüpi kosmoselennuk (Suurkask, 2015). KOKKUVÕTE
1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt. nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud
Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. "Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma- spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud. "Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas. "Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid murtuid kiviplaate. Tolmu polnud näha. Kihiline pinnas meenutab settekivimeid. Veenusel toimub settimine loomulikult atmosfääris, mitte vees. [redigeeri] Atmosfäär
-Kooli nimi- -koostaja- 12. RL klass PÄIKESESÜSTEEM füüsika referaat Juhendaja: -juhendaja- Rakvere 2010 SISUKORD SISUKORD.............................................................................................................................2 SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 3 1.1 Avastamise ajaloo järgi: ...................................................................................................4 1.2 Koostise järgi: .................................................................................................................. 4 1.3 Suuruse järgi: ................................................................................................................... 4 1.4 Kauguse järgi Päikesest: .........................................
Kuu kraatrid ja mäed Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kõige suuremas Kuu mäeahelikus, Apenniinides, asub ka Kuu kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna. Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid, näiteks Krusenstern, Struve ja Ostwald. Joonis 2. Kuu kraatrid 6 Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17 000 üle 3,5-kilomeetrise
Veenusel on nagu Maalgi troposfäär, kus gaasid on ühtlaselt segatud. Veenuse troposfäär on viis korda ulatuslikum ja viiskümmend korda tihedam kui Maa troposfäär. 10 Vesi On teada, et planeedi minevikus leidus seal vedelat vett ning ka temperatuur oli praegusest madalam, mistõttu võisid sealsed tingimused sobida tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Arvutuste kohaselt leidus Veenusel vedelat vett umbes 2 miljardi aasta pikkusel perioodil planeedi 4,6 miljardi aastase vanuse algusaegadel. Umbes ajaks 2 miljardi aastat tagasi on see Päikese kiirguse ja kasvuhooneefekti tagajärjel kõik järkjärgult aurustunud ning on praeguseks enamuses Päikesetuule mõjul paisatud planeetidevahelisse ruumi. Vesiniku isotoobi deuteeriumi ja tavalise vesiniku suhte võrdlemine Veenusel Maa omaga laseb
Sisukord........................................................................ 1. Päikesesüsteem- mis see on?................................... 2. Päike.......................................................................... 3. Päikesesüsteemi kuuluvad planeedid........................ 3. 1. Merkuur............................................................................... 3. 2. Veenus................................................................................ 3. 3. Maa..................................................................................... 3. 4. Marss.................................................................................. 3. 5. Jupiter................................................................................. 3. 6. Saturn................................................................................. 3. 7. Uraan.................................................................................. 3. 8. Neptuun................................
Sellisele järeldusele jõudmiseks on kaasa aidanud maailmapildi areng, kus varasematest geotsentrilistest kujutelmadest on jõutud järelduseni, et Maa on planeet tavalises tähesüsteemis tüüpilises galaktikas, milletaolisi universumis on kümneid miljardeid ja järjest enam teadlasi, mitte ainult astronoomid vaid ka füüsikud, bioloogid jt usuvad, et kosmoses eksisteerib paralleel universumid, mis teoreetiliselt kahekordistaksid kui mitte kolmekordistaksid planeetide ja galaktikate arvu. Teadlaste seas on siiski esindatud ka nn unikaalse Maa hüpotees, mille järgi keerukate eluvormide tekkeks ja arenguks vajalike tingimuste teke ja püsimine on üliväikse tõenäosusega, justkui oleksime siia ilma ainult õnnega sattunud. Mina nüüd uuringi neid teid, kuidas kulgevad meie otsinguid maavälisele elule ning mis see meile kaasa tooks ja kuna mina olen ise astronoomia huviline, siis võib juhtuda, et maavälise elu otsinguga hakkangi karjääri tegema.
aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt. nimesid. Teiste hulgas 4 on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest
aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt. nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise
SISSEJUHATUS Juba väiksest peale on mind imestama ning vaimustama pannud kogu see müstika, mis kosmose avarustes peitub. Nüüd on taas käes olukord, kus oleks vaja leida vastus ühele küsimusele: mis on Päikesesüsteem? Sellele küsimusele püüangi antud töös vastust leida. Teadsin ammusest ajast peale ,et on olemas planeedid ja ,et Päike on üks tähtsamaid taevakehi, enamvähem teadsin ka kuidas süsteem tekkinud on, kuid sügavamaid teadmisi pole mul senini Päikesesüsteemist olnud. Töö koostamiseks kasutasin peamiselt interneti ning erinevate raamatute abi. Et tööd oleks lugejal huvitavam lugeda, lisasin ka pilte, mis antud peatüki kohta käivad. Kergemaks arusaamiseks kasutasin ka tabeleid. Kuid nüüd teema juurde. Meeldivat lugemist! 1. PÄIKESESÜSTEEM Päikesesüsteem moodustub Päikesest ja tema ümber tiirlevatest taevakehadest. Tegelikult on Päikesesüsteem üks tohutu suur tähtede ja planeetide süsteemi- Galaktika osake. Galaktika
(soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgen- ning gammakiirgust. Nii on riikide koostöös valminud teleskoobid, mis on saadetud kosmosesse maalähedasele orbiidile. Taolisi orbiidil tiirlevaid teleskoope nimetatakse kosmoseteleskoopideks. Tuntumad neist on Hubble, Chandra ja Spitzer. Hubble’i kosmoseteleskoop on astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud kosmoseobservatoorium, mis valmistati USA kosmoseagentuuri NASA (National Aeronautics and Space Administration) tellimusel ning saadeti orbiidile 1990. aastal. Hubble’i pildistab taevast peamiselt nähtava valguse spektrialas. Chandra kosmoseteleskoop (Chandra X-ray Observatory) valmistati samuti NASA tellimusel ning lennutati orbiidile 1999. aastal. Chandra skaneerib taevast röntgen- ja gammakiirguse lainealas. Kosmoseteleskoop Spitzer valmis NASA tellimusel 2003. aastal ning tema ülesandeks on
1 Sisukord Maailmaruum Mis on maailm? Tähistaevas ja tähtkujud Mis on Maailmaruum? Kokkuvõte Päikesesüsteem Päike Päike on Maa energiaallikas Planeedid ja nende kaaslased Planeet Maa Maa kaaslane Kuu Kuusirp, poolkuu ja täiskuu. Kuuvarjutus Kokkuvõte Maa külgetõmbejõud Kus on Maa peal ülal ja kus all? Raskusjõud Kokkuvõte 2 Mis on maailm? Maailm jaguneb kaheks: eluslooduse maailmaks ja eluta looduse maailmaks. Elusloodus jaguneb taimeriigiks ja loomariigiks. Taimeriik Loomariik Eluta loodus on liiv, kaljud, vesi , õhk ja maavarad mis on olemas olnud pikka aega. 3 Kõik mis on inimeste tehtud eluta loodusest on tehismaailm. Inimesed on pikka aega kujundanud eluta looduse osa ja see muutub järjest keerulisemaks tehismaailm
Veenuse pind on tegelikult kuumem kui Merkuuri oma, hoolimata sellest, et ta on paeaegu kaks korda Päikesest kaugemal. Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru. Vedel vesi Veenusel puudub. On arvatud, et elu võis Veenusel tekkida paralleelselt eluga Maal. Kui kliima ja temperatuur võimaldasid vee voolamist, siis sobisid need tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Kuid umbes pool miljonit aastat tagasi algas – ilmselt rohkete vulkaanipursete tagajärjel – peatumatu soojenemine, mis hävitas Veenuse kliima ja aurustas lõpuks ookeanid. Veenuse õhkkonna keemia on väga keeruline, sest suure kuumuse tõttu peavad kõik atmosfääri mikrokomponendid peale inertgaaside ennast ülal väga agressiivselt. Näiteks väävelhape tekib pilvedes veest ja vääveldioksiidist süsihappegaasi ja vesinikkloriidi
teadvus ( sest teadvustatud taju on ju enamasti ühtne ). Sellest aga järeldub tõsiasi, et teadvus on ajus olevast informatsioonist moodustunud virtuaalreaalsus. Teadvus on ju vahetult seotud inimese ,,mina" tundega. See aga eeldab mõista teadvust ainult inimese ja tema keskkonna vastastikmõjus. Kuid peale selle tuleb arvestada ka teadvussisusid. Teadvus on keskkonna vaimne projektsioon. Tajutav maailm on tajuva süsteemi osa, mitte sellest eraldi asetsev. Näiteks teadlaste nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad, et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad kolme kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob tegelikult nende aju ise. Seda, et aju loodud virtuaalne maailm ongi oma olemuselt teadvus, on mõtisklenud ka Soome teadlane Antti Revonsuo
aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt. nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu
seda osa elektromagnetkiirgusest, mis neeldub atmosfääris. Nii on riikide koostöös valminud teleskoobid, mis on saadetud kosmosesse maalähedasele orbiidile. Taolisi orbiidil tiirlevaid teleskoope nimetatakse kosmoseteleskoopideks. Tuntumad neist on Hubble, Chandra ja Spitzer. Hubble’i kosmoseteleskoop on astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud kosmoseob- servatoorium, mis valmistati USA kosmoseagentuuri NASA (National Aeronautics and Space Administration) tellimusel ning saadeti orbiidile 1990. aastal. Hubble’i pildistab taevast peamiselt nähtava valguse spektrialas. Chandra kosmoseteleskoop (Chandra X-ray Observatory) valmistati samuti NASA tellimusel ning lennutati orbiidile 1999. aastal. Chandra skaneerib taevast röntgen- ja gammakiirguse lainealas. Kosmoseteleskoop Spitzer valmis NASA tellimusel 2003. aastal ning tema
astronoomiaobservatooriumi põhjalikku laiendamist viieteistkümne aasta vältel. Töö oli kavandatud kolmes etapis. Foto 4. Pildil Juhan Ross. Autor teadmata, koht teadmata, aeg teadmata. Allikas http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Ross Esimeseks etapiks oli vaja muretseda laboratoorsed mõõteriistad, plink- komparaator, kellad, kronomeetrid ja leida uus asukoht. Etapp pidi lõppema 1954. aastal. Teiseks etapiks oli vaja muretseda Maksutovi kaamera ja objektiivprismaa ning ehitada paviljon, alustada uue observatooriumi peahoone väljaehitamist väljaspool linna. See pidi tingimata sisaldama torni reflaktori jaoks, elumaju observatooriumi peahoone lähedal, laboratoorseid seadmeid ja nii edasi. Etapp pidi lõppema 1958. aasta lõpuks. Kolmandaks etapiks oli vaja observatooriumi peahoone lõpetada, ehitada vaatluspaviljonid Zeissi reflaktorile ja Petzvali astrograafile ja teistele riistadele, soetada reflaktor (40
annaabi.ee 
