"Maailm, kus kõik on võimalik, ei ole elada võimalik"Bulgakovi"Meistri & Margarita"põhjal (4)

Maailm, kus kõik on võimalik, ei ole elada võimalik. Mihhail Bulgakovi "Meistri ja Margarita" põhjal.
Aegade jooksul on kirjanikele ikka meeldinud kujutada maailmu, kus tavapärased reeglid ja seadused ei kehti. Vene kirjanduses pole seda nii palju esinenud täies ulatuses, kui näiteks Ameerika kirjanduses, kuid ulmelisi romaane on kirjutatud sealgi. Kuigi "Meister ja Margarita" on vaevalt liigitatav ulmekirjanduse alla, keeratakse seal nii mõnigi normaalne ja harjunud arusaam pea peale.Võib öelda, et härra Wolandi ja tema kaaskondlaste jaoks oli kõik võimalik. Seega oli kõik ka linnakodanike jaoks võimalik ja see oli ilmselt nende jaoks kõige suurem probleem.
Tuleb meeles pidada, et õigupoolest ei tehtud kirjeldatud ajaperioodil kellelegi püsivat kahju. Berlioz , tema küll suri, kuid sellega ei olnud Saatanal midagi pistmist. Teised istusid veidi aega hullumajas või tegid end linnatänavail narriks, kuid seda võib nende endi süüks pidada. Inimene, kes tunnistab endale, et asjad ei pruugi olla alati nii, nagu arvatakse, ei oleks tekitanud skandaali trammiga sõitvast kassist või ilmuvast-kaduvast mehest. Ehk just sellepärast nautisid Wolandi kaaskondlased rahva segadusseajamist nii väga? Nimelt sellepärast et lihtsameelsed surelikud lähevad paanikasse, sulgevad silmad tõe ees, karjuvad miilitsat, lootes, et see midagi teha suudab... Ja lõpetavad hullumajas, sinna lukustatuna endasuguste poolt.
Kui kujutada ette maailma, kus on näiteks võimatu maast õhku hüppamine, asjade tõstmine või muud sarnast, hirmutaks meie reaalsus neid samavõrd. Ilmselt arvataks, et tegemist on mingi nõiduse või muu ohtlikuga. Samas, meie jaoks on selline asi naeruväärne. Nii võib vastandada ka Bulgakovi moskvalased ja Peemoti, Fagoti ja Azazello. Pigem tegi neile nalja see, milline oli rahva reageering, kui nad seda pahatahtlikkusest tegid. Sest tegelikult kõik, kes nende pärast kannatasid, olid just mõtlematud, egoistlikud ja lollilt kindlad oma maailmavaates.
Seega ei saa Wolandist põhjustatud tegusid nimetada kurjadeks või halbadeks - tegelikult oleks neist inimestele kasugi võinud tõusta, kui nad ise nii varjutatud mõistusega poleks olnud. Keegi on öelnud, et Saatan põlgab neid, kes temale kuuluvad. See iseloomustab antud olukorda imehästi. Tark isik oleks mõistnud, mida talle näidati ja sellest õppust võtnud. Kuid enda väiklust, ahnust ja rumalust ei ole inimloomuses tunnistada. Kui moskvalased seda suutnud oleks, saaks nad kõik pühakuteks kuulutada. Ent ei - nende jaoks oli ikka süüdi keegi teine, see oli valitsuse asi, elu talutavaks teha. Sellise lambakarja-mulje läbi tekivad selged paralleelid Nõukogude Liiduga.
See võimalus kõlab üsna reaalselt, arvestades Bulgakovi elu ja selle suhet kommunistliku diktatuuriga. Kui võtta NL-i nii, nagu seda tol ajal välja reklaamiti - maad, kus on kõik võimalik, sest kõik proletaarlased ühinevad ja kõigil on hea - saab isegi väita, et lause "maailmas, kus kõik on võimalik, ei ole elada võimalik;" on pärit kirjaniku enda sulest.
Teoses on ülimalt selgelt ja irooniliseltki esitatud kõikehõlmav bürokraatiamasin, mis pidi otsustama kõige üle ja jätma kõrvale kõik, mis ei ole mõistuspärane ja loogiliselt seletatav . Inimesed elasid selle järgi nagu marionetid. Vastuväited olid välistatud, kõik väljaspool nõukogudelikku maailmavaadet oli hullumeelse sonimine ja mõttetu loba. Kui ühelt küljelt võttes oleks Woland & co pigem vastand Stalinile ja tema valitsusele, siis, kaasates pilti Bulgakovi enda, võib ühtesid pigem teiste allegoorilisteks kujudeks pidada.
Mitte kusagil teoses ei öelda: "Maha kommunism !", kuid see kumab igast peatükist. Kõik positiivsed tegelased raamatus elavad hoopis teiste kreedode järgi. Meister ja Margarita erinevad kirjeldatud rahvahulkadest kardinaalselt. Nad on kõike, mida teised, nn "materjaliinimesed" ei ole. Margarita sai just sellepärast välja valitud, milline ta oli, mitte sellepärast, kui palju ta kannatanud oli või milline oli tema minevik . Ei saa väita, et tema nõiaks muutumine või osalemine peo perenaisena Saatana ballil oleks talle eriti vaevaline olnud. Pigem oli see talle õnneks, et Woland just tema välja valis. Ta muidugi ei mõelnud sellele omakasupüüdlikult - omades võimalust, oma Meister tagasi saada, palus ta lunastust hoopis nutvale Fridale. Nagu tasuks sellise haruldase suhtumise eest laseb kirjanik nad vabaks.
Meister on päris selgelt Bulgakov ise, seda tõestab ka fakt, et raamatus esitatakse teda kui 38-aastast meest. Aastal 1929, kui romaani kirjutamine algas, oli kirjanik nimelt nii vana. Paralleele tekitab ka peategelase loomingu suhe avalikkuse ja kirjastustega. Ei ole kahtlustki, et Meister kirjutas igavese teose (tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga ; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeðua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeðual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust paistma jääv idee: Meister peab jääma Saatanaga, sest ta vajab ainult rahu. Kas siis paradiisis ei ole rahu? Kas Jumal ei suudaks seda pakkuda? Pigem tekib veider järeldus: kirjanik on Saatana tagasi taevasse tõstnud. Need igipõlised vastased tunnustavad samu väärtusi ja on rivaalitsemise lõpetanud. See võib olla nii ka sellepärast, et Bulgakovi tolleaegne maailm, totalitaarse korra all ägav Venemaa, on nii paigast ära, et Jumal üksi ei suuda seal enam midagi ära teha - oma maisuses kinnitatakse veendunult, et jumalat ei ole olemas. Kuid Saatana olemasolusse on neil inimestel mitmeid kordi lihtsam uskuda .
Seega on inimmaailm siiski kõige enam piiratud sellesse uskumisega - mis on tegelikult olemas, mis mitte; mis on võimalik ja tõeline, mis mitte... Margarita mehest oli naeruväärne nõuda tõendit selle kohta, et ta orika näol Saatana ballil osales. Ainus vajalik tõestus - ükskõik, mille kohta - on uskumus . Ja tegelikult ei ole kellelgi õigus seda teiselt võtta. "Meister ja Margarita" näitab tõetruult ja ilustamata seda, mida teeb inimmõistus, kui talle liiga palju võimalusi anda. See teeb romaanist oma kihilisuse ja sügavusega tingimusteta 20.nda sajandi tippude hulka kuuluva.