Luukarits Luukarits on ogalikuliste seltsi kuuluv kala. Luukarits on väike kala, kes ei oma töönduslikku tähtsust, kasvab maksimaalselt 5--7 cm pikkuseks. Tema seljauime ees asetsevad 7--11 sissetõmmatavat oga. Keha värvuselt on ülaosa hallikasroheline kuni pruunikas, küljed heledamad ja hõbedase läikega, keha katavad kuni 10 luuplaati. Kudemisperioodil kannavad isased pulmarüüd. Luukarits on levinud aeglase vooluga jõgedes ja ojades, järvedes ning riimveelisel rannikualal. Levikuala pole väga palju uuritud, aga ilmselt on see sarnane Ogaliku levialaga, välja arvatud lõunapoolsemad alad, samuti esineb teda väiksemal määral kui ogalikku. Ta toitub Võib kasvada selgrootuist ja 5-7 cm
jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki): haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte kunagi) ei sigi ja kelle levik jõgedes sõltub peamiselt nende sisselaskmisest sinna (3 liiki): vikerforell, karpkala, angerjas; 4). Jõgedes kudevad siirdekalad (4 liiki + 1 takson): jõesilm, lõhe, meriforell, vimb, ogalik. 5). Jõgedes esinevad juhukülalised (1 liik): lest. Temperatuurinõudluse järgi võib Eesti jõgede kalad jaotada nelja rühma: 1
Vikerforell Rääbis Siig Harjus TINDILISED Meritint Peipsi tint HAUGILISED Haug ANGERJALISED Angerjas KARPKALALISED Särg Roosärg Teib Turb Säinas Tõugjas Viidikas Tippviidikas Mudamaim Lepamaim Rünt Latikas Nurg Vimb Nugakala Linask Koger Hõbekoger Karpkala Hink Trulling Vingerjas SÄGALISED Säga TUULEHAUGILISED Tuulehaug TURSALISED Tursk Luts OGALIKULISED Ogalik Luukarits Raudkiisk Merinõel Madunõel AHVENALISED Ahven Koha Kiisk Emakala Tobias Must mudil Väike mudil Kaug-Ida unimudil Makrell Mõõkkala MERIPUUGILISED Võldas Merihärg Nolgus Meripühvel Merivarblane Pullukala LESTALISED Lest Kammeljas
· Aeglaselt kasvavad ahven, koger, emakala, teib. · Keskmise kiirusega kasvavad säinas, latikas, angerjas, linask · Kiiresti kasvavad haug, koha, meriforell, peipsi siig Meie kalu: 1. angerjas 8. vingerjas 15.koger 2. säga 9. madunõel 16.latikas 3. tursk 10. luts 17.nurg 4. haug 11. meritint 18.hõbekoger 5. ogalik 12. merinõel 19.vimb 6. luukarits 13. trulling 20.linask 7. hink 14. tuulehaug 21.harjus Eestis 80 liiki kalu, kõige tavalisemad on ahven, haug, särg. Kõige väiksemad on lepamaim ja ogalik. Kõige suuremad on säga, tuur ja haug. Pealt soomustega on kaetud enamus kalu.Ilma soomusteta on angerjas, luts, silm, vingerjas. Kui rasked võivad kalad olla? · Vähem kui 100 g kaaluvad lepa- ja mudamaim, ogalik, viidikas, meritint, silm, kilu,
Läänemerest Eesti kalurite poolt töönduslikult püütavad kalaliigid Heeringlased: räim, kilu Lõhelased: lõhe , meriforell, merisiig Ahvenalased: ahven, koha Hauglased: haug Tintlased: meritint Angerlased: angerjas Karplased: vimb, säinas, roosärg, koger, hõbekoger, latikas, karpkala, nurg Tuulehauglased: tuulehaug Lestlased: lest Eesti vetes töönduslikult vähetähtsad Läänemere kalad: Ogalikulased: ogalik, luukarits, raudkiisk Merinõelalised: madunõel, merinõel Ahvenlased: kiisk Ridakalalased: suttlimst (Läänemere lõunaosas 20-200m sügavusel) Võikalalased: võikala (Eesti aladel puudub) Emakalalased: emakal (kuni 5 soolsusega riimvees, > 20m sügavusel) Tobiaslased: väike tobias, suur tobias Mudillased: must mudil, väike mudilake, pisimudilake, kirjumudil, ümarmudil Makrellased: makrell Võldaslased: merihärg, nolgus, meripühvel, võldas Merivarblaslased: merivarblane
hõbedaseks, silmad suurenevad tugevasti. Lepamaim: i-l kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk. Vimb: i-l selg läheb mustaks , kõht kollaseks, R ja K punakaskollaseks; peas, seljal , R ja K sisekülgedel peen hk. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused. · Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad. · Emakala: paaritumise ajal S väliserv muutub punaseks, R punaseks, lõugadel tekivad punased laigud. · Pisimudil: i-l keha värvus tumeneb, 1. S tagaosas tume laik muutub sinakaks, R ja K välisservad, P ja silmad lähevad tumesiniseks, e-l muutub kõht hõbedaseks. · Merivarblane: i-l muutub selg erepunaseks, oliivroheliseks või pruuniks, kõht
vastsed. Kalastik. Kirjanduses on olnud andmeid 14 kalaliigi – jõesilmu, lõhe, meriforelli, harjuse, haugi, angerja, särje, lepamaimu, roosärje, linaski, viidika, vimma, kogre ja ahvena leidumise kohta Jägala jões. Katsepüüke tehti 1991. aastal seitsmes uurimislõigus. Selgus, et jõe kalastik on suhteliselt liigivaene ja registreeriti 11 liiki: haug, särg, lepamaim, linask, koger, trulling, hink, luts, luukarits, ahven, võldas. Püügikalu on jões vähe. 1991. a uurimistel jõevähki Jägala jõest ei leitud. Jõe seisund. Jõe vesi on Kiigumõisast kuni Kehrani keskmise toitelisusega ja Anijast kuni Jägala-Joa lõiguni rohketoiteline. Vesi on suplemiseks kõlbmatu ainult mõnes üksikus piirkonnas. Fosforiühendite reostus jões viimaste uuringute kohaselt puudus, kuid laialdaselt on levinud lämmastikureostus. Joonis 1 Jägala juga. Jägala juga.
(1%).4. Ülejäänud jõelõigud, mida iseloomustab fütoplanktoni väga madal kuni keskmine biomassi tase. Fütoplanktoni arvukus ja taksonite arv varieerub suurtes piirides. Nendes jõelõikudes on fütoplanktoni biomassi dominantideks sageli bentilised või epifüütsed ränivetikad. (94%). Eurütermsed kalaliigid (laia temperatuuri taluvusega) - Need on liigid, kelle esinemist veetemperatuur kas ei piira või piirab vähe. Rühma tüüpilised esindajad on haug, luukarits, lepamaim, trulling ja võldas. Soojaveelised kalaliigid - Tüüpilisteks soojaveelisteks liikideks, kes ei esine jõgedes, kus suvine maksimaalne veetemperatuur jääb alla 17C, on teib, säinas, latikas, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ja kiisk. Jõelõikude jaotus kalakoosluste alusel - Külmaveelisi jõelõike võib nimetada liigivaeseks forellipiirkonnaks, kus lisaks jõeforellile esinevad reeglina veel laialevikuga liigid võldas,
mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13° C. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13°- 17°C. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ning kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C.
4.2 Loomastik Vooremaa loomastik on omapärane. Maastiku väga kõrge kultuuristatuse tõttu puuduvad siin paljud loomaliigid, mis on mujal Eestis tavalised või esinevad väga vähesel määral. Seetõttu väärib esiletõstmist siinne kalastik ja järvedega seotud linnustik. Imetajate fauna on aga tunduvalt tagasihoidlikum (Remmel 1978). Vooremaa järvedes on esineb 18 kalaliiki. Neist arvukamad on särg, haug, ahven, latikas, kiisk, linask, mudamaim, luts koger ning ka luukarits. Tähelepanuväärne on Saadjärves esinev rääbis.Järvedesse on sisse toodud ka mitmeid uusi kalaliike nagu angerjas, säinas, siig, koha, sevani hramulit, järvelõhe ja –forell, koger, hõbekoger ja riipus. Siberi päritoluga peled on hästi kohanenud Kuremaa järves (Remmel 1978). Vooremaa järved moodustavad sisevete rühma, kus suhteliselt väikesel pindalal pesitseb liigirohke linnustik (suure isendite arvuga).Vooremaa järvedel kindlaks tehtud 31 haudelinnu liiki ning 5 liigi
Ogalik on pisike kala - kõigest 5...8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. LUUKARITS. (seljauime ees 9-11 oga) Selts ahvenalised. Sugukond ahvenlased. AHVEN. (kõrge keha, , 2 seljauime, esimesel tume laik tagaosas) Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes,
aas-karukell, varsakabi, kullerkupp, metspipar, valge ristik, põdrakanep, pajulill, naat, palderjan, ubaleht, pune, teeleht, raudrohi, karikakar, puju, karuohakas, võilill, nurmenukk, hapuoblikas, kõrvenõges, maikelluke, vesiroos ja pilliroog. Loomad on: Põder, metskits, metssiga, rebane, kährik, metsnugis, nirk, valgejänes, halljänes, orav, siil, mutt, karihiired, vesimutt ning mitmed nahkhiireliigid. Kalad on: Ahven, luukarits, ogalik, koger, angerjas, haug, särg, kiisk, latikas, koha Linnustik: Harku linnustik on väga mitmekesine. Lisaks igapäevasele 40-50 laululinnuliigile või 20 rannikuliigile on tavalised haudelinnud läheduses ka sookurg, händkakk, musträhn, väike-kärbsenäpp, tuuletallaja, hiireviu jpt. Loodushariduskeskuseks plaanitava hoone akendest saab jälgida valge-toonekure pesa ja talilindude söögipaika, mida külastab kuni 24 liiki linde. Mõisapargi tiikidel pesitsevad
Väiksema tõenäosusega võivad toitumisaladeks olla heinamaad, põllud ja muud alad (nt karjäärid, õuealad). Must-toonekure toit koosneb esmajoones väikestest kaladest (5). Must-toonekure põhitoiduks on igasugused kalad ja kahepaiksed (2) harvem väikesed imetajad. Toitu jahitakse aktiivselt liikudes. Saagi püüdmisel veest on iseloomulik avatud tiibadega varju tekitamine. Eestis on saakobjektidena määratud: raba-, rohu- ja rohelised konnad, konnakullesed, silmud, luukarits, ogalik, lepamaim, haug, luts, koger, forell, ka jõevähk (5). Viimaste aastate uuringud on näidanud, et isaslinnud võivad headele toitumisaladele lennata kuni 25 km kaugusele pesast (2). Selline toitumiskohtade otsimiseks kulunud aeg vähendab aega headel toitumiskohtadel toitumiseks, mis poegade kõige aktiivsemal toitmisajal võib olla poegade arengule kriitilise tähtsusega (5). Pesitsemine Must-toonekurg on rändlind
Valged õienupsakad. 3. Jõeloomastik. Selgrootud. Kalad, nende rühmad. Eesti jõgedega seotud linnud ja imetajad. Selgrootud- kaanid, teod, ainuraksed Kalad- jõeforell, haug, ahven, särk Linnud- jäälind, sookiur, põldlõoke Imetajad- saarmas, ondatra, kobras Kalade rühmad: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13 kraadi. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi.
Kalastiku levik sõltuvalt vooluveekogu veerikkusest ja vooluhulgast: *Liigid, kes esinevad püsivalt ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: Harjus, säinas, teib, roosärg, tippviidikas, latikas, koger, rünt, hink, kiisk. *Liigid, kes eelistavad keskmisi ja suuremaid jõgesid, kuid esinevad ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, ojasilm. *Liigid kelle levikut jõe veerikkus ja vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Eesti jõelõikude jaotus kalakoosluste alusel: Külmaveelisi jõelõike võib nim. liigivaeseks forellipiirkonnaks, kus jõeforellile esinevad reeglina veel laialevikuga liigid-võldas, lepamaim, haug, trulling, luukarits. Jõeforelli puudumine selles piirkonnas on peaaegu alati seotud levikutõkete olemasoluga. Veerikaste ja jahedaveelistele jõelõikudele on tüüpiline harjuse esinemine, mistõttu seda piirkonda võib meie jõgedes pidada harjusepiirkonnaks.
4.2. Loomastik Vooremaa loomastik on omapärane. Maastiku väga kõrge kultuuristatuse tõttu puuduvad siin paljud loomaliigid, mis on mujal Eestis tavalised või esinevad väga vähesel määral. Seetõttu väärib esiletõstmist siinne kalastik ja järvedega seotud linnustik. Imetajate fauna on aga tunduvalt tagasihoidlikum (Remmel 1978). Vooremaa järvedes on kindlaks tehtud 18 kalaliigi esinemine. Neist arvukamad on särg, haug, ahven, latikas, kiisk, linask, mudamaim, luts koger ning ka luukarits. Rääbise esinemine Saadjärves on tähelepanuväärne. Peale Saadjärve leidub rääbist vaid Peipsi järves, Võrtsjärves ja Ülemistes. Järvedesse on sisse toodud ka mitmeid uusi kalaliike nagu angerjas, säinas, siig, koha, sevani hramulit, järvelõhe ja forell, koger, hõbekoger ja riipus. Siberi päritoluga peled on hästi kohanenud Kuremaa järves (Remmel 1978). 9 Vooremaa järved moodustavad sisevete rühma, kus suhteliselt väikesel pindalal pesitseb
Nurg: i-l peas ja keha eesosas nõrk hk. Vimb: i-l selg läheb mustaks , kõht kollaseks, R ja K punakaskollaseks; peas, seljal , R ja K sisekülgedel peen hk. Trulling: i-l (vähem ka e-l) R siseküljel hk, seda võib olla ka peas ja kehal, i-l tekib sabavarrele all ja ülal nahkne hari. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused. Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad. Merinõel:i-l tekib sabaosa alapoolel kaka nahakurdu, mis muutuvad kinniseks haudekambriks. Emakala: paaritumise ajal S väliserv muutub punaseks, R punaseks, lõugadel tekivad punased laigud. Must mudil:uimed muutuvad mustaks. Pisimudil: i-l keha värvus tumeneb, 1. S tagaosas tume laik muutub sinakaks, R ja K
S. HAUGILISED: Uimed pehmed, rööveluviisiga maskinong, harilik haug S. ANGERJALISED: Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud angerjas, mureen Selts Tuulekalalised: Sihvaka kehaga, luud rohekad. tuulehaug, lendkalad S. TURSALISED: Paljudel mitu seljauime. Sabauim isotserkne. tursk, luts S. OGALIKULISED: Seljauime eest tugevad ogad, ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel luuplaadid ogalik, luukarits S. LIITLÕUALISED: Torujas koon. Uimed mandunud. Soomuste asmele luuplaadid jmt. Küljejoon puudub. Lõpuseliistakud redutseerunud. Hambad puuduvad.merinõel, madunõel, merihobu S. AHVENALISED: Liigirikkaim selts. Kaks seljauime, eesmine kiirtega. Ka pärakuuime esimesed kiired ogajad. ahven, koha, kiisk S. LESTALISED: Põhjaeluviislilised, lamendunud ja ebasümmetrilise kehaga. lest, kammeljas S. KERAKALALISED neliksarv-kohverkala EESTI KALAD Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene
VIII selts: TUULEHAUGILISED, BELONIFORMES 11. sugukond: Tuulehauglased, Belonidae 39. Tuulehaug, Belone belone (L.) IX selts: TURSALISED, GADIFORMES 12. sugukond: Tursklased, Gadidae 40. Luts, Lota lota lota (L.) 41. Pollak, Pollachius pollachius (L.) 42. Tursk, Gadus morhua callarias L. 13. sugukond: Phycidae 43. Neljapoiseluts, Rhinonemus cimbrius (L.) X selts: OGALIKULISED, GASTROSTEIFORMES 14. sugukond: Ogaliklased, Gasterosteidae 44. Ogalik, Gasterosteus aculeatus L. 45. Luukarits, Pungitius pungitius pungitius (L.) 46. Raudkiisk, Spinachia spinachia (L.) 15. sugukond: Merinõellased, Syngnathidae 47. Madunõel, Nerophis ophidion (L.) 48. Merinõel, Syngnathus typhle (L.) XI selts: AHVENALISED, PERCIFORMES 16. sugukond: Ahvenlased, Percidae 49. Koha, Stizostedion lucioperca (L.) 50. Ahven, Perca fluviatilis L. 51. Kiisk, Gymnocephalus cernus (L.) 17. sugukond: Ridakalalased, Stichaeidae 52. Suttlimusk, Lumpenus lampretaeformis lampretaeformis (Walbaum) 18
0 6 I Corophium W=4,2; seed.mass 0 2 I seed.mudilad 0 2 I 3 v.mudilat L=3,2; 3,5; 4,8 1 6 I 2 v.-mudilat 1 6 I 0 2 I 1 6 I 1 garneel 0 2 I 1 ogal. L=4,5; ümarmudil L=9,2; W=18,3 1 6 I 2 v.mudilat 0 2 I seed.mass 0 2 I 1 2 I 1 6 I 1 luukarits; 4 v.mudilat; 1 ümarmudil L=8,3 0 6 I 2 ogalikku; seed.kalamass 0 6 I 1 garneel 1 6 I 1 gammarus 0 6 I 0 2 I 0 2 I 3 mudilat; 1 v.-tobias L=6,8 0 6 I seed.mudilad 0 6 I 3 garneeli W=4,2 0 4 I ümarmudil L=9,9 0 6 I seed.mss 0 4 I 1 2 II 1 2 II
h kalastik. Kaks kõige olulisemat faktorit, mille muutumine tingib kas otseselt või kaudselt enamiku muutusi vooluvete elustikus, on veetemperatuur ja veerikkus. Temperatuurinõudluse järgi võib eesti jõgede kalad jagada nelja rühma: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13 kraadi. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi.
lendkala, pääsukala 16.3.4.4.6. Selts tursalised Paljudel mitu seljauime. Sabauim isotserkne. Sgk tursklased N. tursk, luts 16.3.4.4.7. Selts ogalikulised Seljauime eest tugevad ogad, ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel luuplaadid Sgk ogaliklased N. ogalik, luukarits, raudkiisk 16.3.4.4.8. Selts liitlõualised Torujas koon. Uimed mandunud. Soomuste asmele luuplaadid jmt. Küljejoon puudub. Lõpuseliistakud redutseerunud. Hambad puuduvad. Sgk merenõellased N. merenõel, madunõel, merehobuke, narmaskala 16.3.4.4.9. Selts ahvenalised Liigirikkaim selts. Kaks seljauime, eesmine kiirtega
ka kosklad, pütid ja laugud. Nad külvavad veekogudesse parasiidi mune. Vees väljub munast vastne koratsiid, kes liigub keha pinda katvate ripsmete abil aktiivselt edasi. Koratsiidi neelavad alla vaheperemehed aerjalalised vähid Copepod, Cyclopoidae, Diaptomidae. Nende vähikeste kehas muutub koratsidi piklikuks ripsmeteta vastseks protserkoidiks. Koos aerjalalisega peab protserkoid sattuma lisaperemehesse kalasse. S. pungitii lisaperemehe osa täidavad luukarits (Pungitius pungitius) ja ogalik (Gasterosteus aculeatus). Protserkoid tungib sooltorust kala kehaõõnde, kus kasvabki järgmise arengujärgu vastseks plerotserkoidiks, kes võib kala kehas kasvada väga suureks peaegu täiskasvanud parasiidi pikkuseks. (lisa 10) Seejuures kujunevad plerotserkoidis välja peaaegu kõik elundid, ning ka suguelundkond jõuab märkimisväärse küpsusastmeni. Vastavalt vageltangu kasvule hakkab kala kõht
Lepamaim Hink Lõhi mudilake Roosärg Vingerjas Meriforell Pisimudilake Valgeamuur Säga Merisiig Kirjumudil Tõugjas Luts Meritint Unimudil Mudamaim Ogalik Tuulehaug Makrell Linask Luukarits Neljapoiselut Mõõkkala Koha s Merihärg Ahven Pollak Nolgus Kiisk Tursk Meripühvel Võldas Raudkiisk Merivarblane Madunõel Pullukala
annaabi.ee 
