· Ühena esimestest tutvustas RAHVALUULET ILUKIRJANDUSE KAUDU. Peter von Mannteuffel: · Põhja-Eesti mõisate omanik; krahv; · kirj. teoseid maarahvale õpetlikeks meelelahutusteks; · ta oli eesti kirjanduses maaelu ja rahvakombestiku esmakordne mitmekülgne kirjeldaja. O. W. Masing: · Äksi pastor, eestlasest köstri poeg, kuulus valgustajate hulka; · Pani aluse eesti aimekirjandusele (1818. a. ilmunud ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed", nim ka. eesti rahva entsüklopeediaks); · andis välja I järjepidevamat eesti ajalehte; · kirj. mitmeid kooliraamatuid (aabitsad, aritmeetikaõpikud jt); · tõi eesti kirjakeelde palju rahvapärast materjali; · uued oskussõnad; · püüdlus lähendada ortograafiat keele hääldusele; · ortograafias võttis kas. Õ-tähe. Johann Heindrich Rosenplänter: · Pärnu pastor; · tema teg. algas eesti keele ja rahvaluule aktiivsem uurimine;
10. 1782.a ilmub Fr. W. Willmanni ,,Juttud ja Teggud..." 89 õpetliku looga, lisaks toodi siin ära mõistatusi ja vanasõnu, mesilasepidamise ja loomaravitsemise õpetusi. Ilukirjanduslikus osas tutvustab autor mitmeid maailmakirjanduse lendmotiive (,,Joonud talupoeg"). Saarema kirjamees Luce ,,Sarema Jutto ramat" kirjeldab motiive Lääne-Saaremaa elust, Keila pastor Holtz kirjutas peale ilukirjandusliku juturaamatu ,,Luggemissed..." veel ametlikke tekste, tervishoiualaseid brosüüre ja seaduseid. 11. Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter on Eestimaa esimese ajakirja väljaandja. See oli saksakeelne ja mõeldud kohalikele eesti keele huvilistele sakslastele. ,,Beiträge..." (Lisandusi) kokku 3500 lk ilmusid aastatel 1813-32, 20-s almanahhis käsitleti keeleõpetust, folkloori, kirjandust, selles pandi alus eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ja bibliograafiale. 11
käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. "Marahwa Näddala- Leht", mida ta toimetas neli aastat (1821-1823, 1825), sisaldas rohkesti õpetlikke kirjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt. Selleks, et meie "marahwas pühhapäewiti wähhemalt süüd teeks, möllaks, kõrtsi paigus priiskleks, tapleks ja ennast ei raiskaks", kirjutas Masing teose "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818). Sellega seadis ta endale eesmärgi anda talurahvale teadmisi maakera eri paigust (Aafrika, Gröönimaa jne.), jutustada kaugete maade loodusest, inimestest, nende tööst ja mõtteviisist. "Vahelugemisi" on nimetatud ka talurahva entsüklopeediaks, sest ta sisaldas palju huvitavaid andmeid. Masing tõi uut eesti kalendrikirjandusse. Tema "Marahwa Kalender" (1823-1826) on varasematega võrreldes palju tuumakam ja laiahaardelisem. See sisaldas ilmaennustusi talurahvale, kirjutisi
kubermangus 1766 ajakirjanduse teke Reiner Brockmann Temalt pärineb ladina-, kreeka-, saksakeelseid ja mitu eestikeelset luuletust. Tema oli esimese eestikeelse juhuluuletuse autor. Otto Wilhelm Masing(1763-1832) eestlasest köstri poeg. Tema raamatud pidid olema ennekõike õpetlikud, harivad ja kirjutatud niisuguses eestikeeles nagu rahvas seda kõneleb. Tema tähtsaimaks kirjandusteoseks on ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed'', millega ta pani aluse eesti aimekirjandusele. Tema väljaantud ,,Marahwa Näddala-Leht'' on esimene järjepidevam eesti ajaleht. Ta kirjutas ka mitu aabitsat, aritmeetikaõpiku jt kooliraamatuid. Ta uuendas ka eesti kirjakeelt. Tähtsaimaks oli õ- tähe kasutuselevõtt. Johann Heinrich Rosenplänter tema tegevusega algas eesti keele ja rahvaluule aktiivsem uurimine. Ta avaldas saksakeelset ajakirja ,,Beiträge...'' - esimest eesti keelele ja kirjasõnale
3. Johann Heinrich Rosenplänter oli Pärnu pastor. 1813-1832 andis ta oma kulul välja saksa- keelset ajakirja ´´Beiträge...``, mis oli esimene eesti keelele pühendatud teaduslik väljaanne. Ta kogus eestikeelseid ja eesti keelt puudutavaid käsikirju. Tänu temale on säilinud Kristjan Jaak Petersoni luuletused ja päevaraamat, Otto Wilhelm Masingu kirjad jm. 4. Otto Wilhelm Masing oli Äksi pastor. Ta andis välja ´´Pühhapäwa Wahhe-luggemissed`` ja ´´Marahwa Näddala-Lehte``. Tema võttis esimesena kasutusele õ-tähe. Masing kirjutas mitu aabitsat, aritmeetikaõpikut jt kooliraamatuid. 5.Peter August Friedrich von Mannteuffel oli Ravila jmt Põhja-Eesti mõisa krahv. Tema kirjutas raamatu ´´Aiawite Peergo walgusel``, mis oli mõeldud talurahva õpetlikuks ajaviiteks. Tema lood olid õpetlikud ning halvustasid inimeste pahesid, manitsedes lugejat olla korralik. 6. Esimene eestikeelne kalender ilmus 1718. a
Põhjaeestikeeles. 19.saj.- üleminek kirikukirjanduse keelelt rahvapärasemale keelele. 1806.a.- ilmus esimene eesti keelne ajaleht, ,,Tarto maa rahwa Näddali-Leht". Ilmus lühikest aega, lõunaeestikeelne. Roth & Oldekop. 1821-23, 1825.a. Otto Wilhelm Masing andis välja esimese järjepidavama eesti ajalehe ,,Marahwa Näddala-Leht". Otto Wilhelm Masing eesti keele uuendaja, tõi eesti keelde ,,õ"-tähe. Tema tähtsaim teos on ,,Pühha päwa Wahhe-luggemissed". 1813-1832.a. avaldas Johann Heinrich Rosenplänter oma kulul saksa keelset ajakirja ,,Beiträge..". Esimest eesti keelele ja kirjasõnale pühendatud teaduslikku väljaannet (20vih). Selles avaldas oma tekste ka Kr. J. Peterson.
ning loomaravitsemise õpetused. Osa Willmanni jutte sai rahva hulgas niivõrd tuntuks, et neid on hiljem rahvajuttudena üles kirjutatud. Suurt populaarsust põhjustas asjaolu, et teos oli huvitav ja rahvalik. Keila praosti Otto Reinhold von Holtzi peeti heaks eesti keele tundjaks ja talle usaldati seaduste eesti keelde tõlkimine. Laiemalt tuntud on O. R. von Holtz aga eelkõige oma 1817. a ilmunud ainsa ilukirjandusliku, enam kui 200-leheküljelise teosega ,,Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse" ja "Süddame Juhhatamisseks". Juttude tegevus toimub Eestis, palad on üldiselt sentimentaalsepietistliku põhitooniga ja sisaldavad nõuandeid tervishoiu ja talupidamise alalt, tutvustavad maailma ja loodust ning ühtlasi õigustavad feodaalkorda. Jutus on enam manitsust ja moraali kui sündmustikku. Siiski avaldavad raamatus muljet looduskirjeldused, ainulaadsed tolleaegses eesti ilukirjanduses.
Otto Wilhem Masing- (1763-1832)Kirikuõpetaja, Ta pakkus peamiselt mõistust ja mõtlemisvõkmet arendavat kirjavara. Tema kirjanduslik tegevus oli mitmekülgne ja viljakas. Tema sulest ilmusid vaimulikud raamatud, kalendrid, koolide tarbeks, luuletusi tuntuim ,,Päts" ning arvukalt keelealaseid kirjutisi. Ta pani endale eesmärgiks inimeste silmaringi avardamise ja köitva populaarteadusliku lugemismaterjali tegemiseks. Andis välja raamatu ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed", mis tutvustas eesti lugejaid paljude võõraste maadega ja mda hakati nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks. Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku valmistamisel. Ta püüdis kirikukeelt ja rahvakeelt lähendada, TÄHTSUS: tema tõi Õ tähe. Ood- pidulik luuletus, ülistus või mälestuslaul. Pastoraal on maaelu kujutav karjaselaul
käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. "Marahwa Näddala-Leht", mida ta toimetas neli aastat (1821-1823, 1825), sisaldas rohkesti õpetlikke kirjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt. Selleks, et meie "marahwas pühhapäewiti wähhemalt süüd teeks, möllaks, kõrtsi paigus priiskleks, tapleks ja ennast ei raiskaks", kirjutas Masing teose "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818). Sellega seadis ta endale eesmärgi anda talurahvale teadmisi maakera ei paigust (Aafrika, Gröönimaa jne.), jutustada kaugete maade loodusest, inimestest, nende tööst ja mõtteviisist. "Vahelugemisi" on nimetatud ka talurahva entsüklopeediaks, sest ta sisaldas palju huvitavaid andmeid. Masing tõi uut eesti kalendrikirjandusse. Tema "Marahwa Kalender" (1823-1826) on varasematega võrreldes palju tuumakam ja laiahaardelisem. See sisaldas
oli näiteks Saksamaa talurahval. Esialgu oli ilmalikke juturaamatuid vähe, nende hulk hakkas kasvama 1830. aastatel. Didaktilise kirjanduse kõrvale sugenes ka põneva süzeega meelelahutuslikke raamatuid. Olulised estofiilid, nende panus Otto Wilhelm Masing- tahtis anda talupoegadele uusi teadmisi, õpetada teda oma peaga mõtlema ning elu arukalt korraldama. Rahvale mõeldud raamatud pidid olema esmajoones õpetlikud, harivad. Tema tähtsaim teos on ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed", sellega pani ta aluse eesti aimekirjandusele. Tema väljaantud ,,Marahwa Näddala- Leht" on esimene järjepidevam eesti ajaleht. Kirjutas ka mitu aabitsat, aritmeetikaõpikut jt kooliraamatuid. Tema teeneks on ka eesti kirjakeele uuendamine- tõi sellesse palju rahvapärast materjali, võttis kasutusele uusi oskussõnu ning püüdis ortograafiat lähendada keele hääldusele. Õ- tähe kasutuselevõtt.
tervishoiualaseid õpetuslugusid ning kannab pealkirja „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi- Ramat” (1790), mis on mugandatud saksakeelsest talupoegadele mõeldud abiraamatust. ● F. W. von Willmann - Juttud ja teggud” sisaldas valikut rahvusvaheliselt levinud valmidest ja õpetlikest mõistujuttudest, millest osa siirdus sealt ka rahva suulisesse jutuvarasse. ● , O. R. von Holtz - Avaldas raamatus "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks" (1817) peale tõlkejuttude ja -luuletuste eestiainelisi palu. Ilmutas teiste tolle aja õpetlike juturaamatute autoritega võrreldes suuremat stiilivõimet. Eestindas esimesena Friedrich von Schilleri ja Ludwig Christoph Heinrich Hölty luulet. ● J. W. L von Luce - 1788. aastal ilmus temalt „Juhhataja Piibli ramato sisse” ning 1807
1879 Gregor Helmersen - ettekanne LUSs suurtest rändrahnudest, milles rõhutas nende kaitse vajadust. Gregor Helmerseni tuleb pidada eluta looduse kaitse mõtte algatajaks Eestis ja ka kogu Tsaari-Venemaal. Ta nimetas Põhja-Eesti suuri rändrahne geoloogilisteks mälestusmärkideks Loodusharidus _Põgusaid põikeid loodusteadusesse on juba ,,Eesti-Ma Rahwa Kalendris" 18. sajandi teasel poolel _Otto Wilhelm Masingu 1818. aasta ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" 1910 Vaika linnukaitse ala. Artur Toomi algatusel. 14. augustil 1910 loodi Vaika linnukaitseala. Vilsandi linnuriik kujuneb Baltimaade esimeseks looduskaitsealaks. 1913 Saaremaa loodussõprade selts -Saaremaa koolide inspektor Aristokli Hrebtov 1920 Fedor Bucholtz algatusel loodi LUSi juurde looduskaitse sektsioon, mille aktiivsemad liikmed on zooloog Johannes Piiper, geoloog ja
isegi 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi üheks eeskujuks.Luce oli kümmekonna kodu- ja välismaise teadusseltsi liige. Otto Reinhold von Holtz (2. mai 1757 Keila 10. mai 1828 Keila) oli rootsi-saksa päritolu eesti vaimulik ja kirjamees. Õppis 17741778 Greifszwaldi ja Tübingeni ülikoolis teoloogiat. Seejärel oli Keila pastor ja aastast 1806 Lääne-Harju praost. Tõlkis 1816. aasta talurahvaseadused ja arstiteaduslikke broüüre. Looming :Avaldas raamatus "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks" (1817) peale tõlkejuttude ja -luuletuste eestiainelisi palu. Ilmutas teiste tolle aja õpetlike juturaamatute autoritega võrreldes suuremat stiilivõimet. Eestindas esimesena Friedrich von Schilleri ja Hölty luulet. Peter August Friedrich Mannteuffel (30. jaanuar 1768 Tallinn 8. mai 1842 Ravila) oli krahv ja baltisaksa kirjamees. Oli Ravila mõisa (Harjumaal), Saksi mõisa (Virumaal) jm mõisa omanik ning tuntud
uurijaks. Masing Tema poolt koostatud "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele ... " (1795) on esimene eestikeelne aabits, kus leidub juba eestikeelseid tekste. Lugemispalade põhjal pidid lapsed veenduma valetamise, varastamise, loodame piinamise pahelisuses. Koolide jaoks koostas veel "Luggemise lehhed" ja matemaatikaraamatu, koolimeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid. Omas ajas oli kaalukas didaktiline rahvaraamat "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed (1818), sisaldas populaarteaduslikke kirjeldusi erinevatest maadest, rahvastest, loodusnähtustest, loomadest jm, eestikeelse aimekirjanduse rajaja. Vähesed värsikatsetused jäävad vemmalvärsside tasemele, tuntuim "Päts". Tegi kaastööd saksakeelsetele ajalehtedele ning avaldas Rosenplänteri "Beiträges" arvustusi, keelenäiteid jm. Eesti kultuuriloos on tähtis koht ajalehel "Marahwa Näddala-Leht" (1821-1823, 1825). Ajaleht oli vähese levikuga ja tõi väljaandjale kahjumit.
Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa põhimõttel koostatud "Luggemisse lehhed" (1823) ja "Arvamise-Ramat" (1823). Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. "Marahwa Näddala-Leht" sisaldas rohkesti õpetlikke kirjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt. Masing kirjutas teose "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818). Sellega seadis ta endale eesmärgi anda talurahvale teadmisi maakera eri paigust (Aafrika, Gröönimaa jne.), jutustada kaugete maade loodusest, inimestest, nende tööst ja mõtteviisist. ". Masing tõi uut eesti kalendrikirjandusse. Tema "Marahwa Kalender" (1823-1826) on varasematega võrreldes palju tuumakam ja laiahaardelisem. See sisaldas ilmaennustusi talurahvale, kirjutisi Euroopa maadest ja rahvastest, Eestist ja Venemaast, ja paljust
Tekstide 6 eesmärk on olla pigem õpperaamat ja praktiliste elujuhiste käsiraamat kui kirjandus. Didaktilise valgustuskirjandusega saab alguse eestikeelne proosa, jutulooming. Eesti valgustuskirjanikud: 1. Friedrich Gustav Arvelius „Üks Kaunis Jutto ja Õppetuse Ramat“ (1782), 2. Ludvig von Luce „Sarema Juttu Ramat“ (1807, 1812), 3. Otto Reinhold von Holtz „Luggemissed Tallorahva Mõistusse ja Süddame Juhhatamiseks“ (1817), 4. Friedrich Wilhelm von Willmann „Juttud ja Teggud“ (1782) Kõik nimetatud autorid olid pastorid, eestikeelse koguduse juhid. Arvelius oli nt Alutaguse pastor. Kõik on saanud hariduse Saksamaal, osa on seal sündinud, kuid tagasi tulnud. Eestikeelset kirjandust suunasid teoloogilise haridusega kirikuõpetajad. Kirjanike eesmärk oli muuta talupoeg
kui uurijaks. Masing Tema poolt koostatud "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele ... " (1795) on esimene eestikeelne aabits, kus leidub juba eestikeelseid tekste. Lugemispalade põhjal pidid lapsed veenduma valetamise, varastamise, loodame piinamise pahelisuses. Koolide jaoks koostas veel "Luggemise lehhed" ja matemaatikaraamatu, koolimeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid. Omas ajas oli kaalukas didaktiline rahvaraamat "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed (1818), sisaldas populaarteaduslikke kirjeldusi erinevatest maadest, rahvastest, loodusnähtustest, loomadest jm, eestikeelse aimekirjanduse rajaja. Vähesed värsikatsetused jäävad vemmalvärsside tasemele, tuntuim "Päts". Tegi kaastööd saksakeelsetele ajalehtedele ning avaldas Rosenplänteri "Beiträges" arvustusi, keelenäiteid jm. Eesti kultuuriloos on tähtis koht ajalehel "Marahwa Näddala-Leht" (1821-1823, 1825). Ajaleht oli vähese levikuga ja tõi väljaandjale kahjumit
loomist, tõi kasutusse õ-tähe, rikastas keelt laen- ja uudissõnadega. 1795. aastal koostas esimese eestikeelse aabitsa ,,ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele", leidub ka ilmalikke jutte. Koolide jaoks koostas veel 1821. aastal ,,Luggemisse lehhed" ja matemaatikaraamatu 1823. aastal, koolmeistritele usuõpetuslikke käsiraamatuid ning sakslastele eestikeelsete esseede kogumiku. Omas ajas oli kaalukas Masingu rahvaraamat ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818) - eestikeelse aimekirjanduse rajaja. Kultuurilooliselt on oluline Masingu ajaleht ,,Marahwa Näddala-Leht" (1821-1823, 1825), vähese leviku ja kahjumiga leht, kuid omas ajas tõuseb hea keele ja sõnastusoskusega esile, ajalehte on hiljem nimetatud talupojaentsüklopeediaks, milles leidub sisukaid käsitlusi etnograafia, ajaloo, geograafia, loodusteaduste, kirjanduse, keele, olme, rahvahariduse, tervishoiu probleemidest.
Väljapaistvamaid muusikuid 19. sajandi II poole Tallinnas, Toomkiriku organist Ernst Reinicke. 1866. aastal Tallinnas toimus baltisaksa laulupidu. 1860. aastate algul pandi alus kooride ühisesinemise traditsioonile. Ilukirjandus: Baltisaksa publik orienteerus Saksamaalt sissetoodud kirjasõnale. Mitmed estofiilid üritasid end teostada eestikeelses kirjasõnas. Otto Wilhelm Masingu kooliraamatud, kalendrikirjutised, populaarteaduslikud "Pühhapäwa Wahhe- luggemissed" ning "Marahwa Näddala-Leht" tähendasid talurahvale määratud kirjasõna uut kvaliteeti. Eestikeelse rahvaraamatu õitseng algas Johann Voldemar Jannseniga, kes oli viljakas jutukirjanik. Ta kirjutas umbes 220 juttu.
„Arwamise-Ramat“ (mõlemad 1823), luuletusi (tuntuim on „Wendre metsas Perno maal/lasti wanna karru mahha…“ – „Päts“) ning arvukalt keelealaseid kirjutisi. Valgustusaja põhimõtetekandjana seadis ta enesele eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal. Selleks koostas ta ja andis välja rahvaliku raamatu „Pühhapäwa Wahhe – luggemissed“ (1818), mis tutvustab eesti lugejaid paljude võõraste maade, sealse looduse ja inimestega (indiaanlased, Aafrika ja Kamtšatka asukas, laplased, haruldased taimed ja loomad jne). Niisuguse informatsioonirikkuse ja mitmekülgsuse tõttu hakati seda teost nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks. Üldtuntuks sai Masing aga tänu „Marahwa Näddala-Lehele“ (1821-23, 1825), milles pakuti sõnumeid kodu-ja välismaalt, jutte, luuletusi, vanasõnu. Osava esseistina esindab ta toonast
annaabi.ee 
