Loomarakk (2)

Ande Andekas
Bioloogia – Loomarakk
Kuna valdav osa rakkudest on mikroskoopiliste mõõtmetega loetakse rakuteaduse e. tsütoloogia (uurib rakkude ehitust ja talitlust) alguseks XVII saj. keskpaika, mil leiutati valgusmikroskoop. Alles 1831. a. jõuti rakutuuma kirjeldamiseni. Kõik organismid on rakulise ehitusega. Iga uus rakk saab alguse üksnes olemasolevast rakust selle jagunemise teel. Rakuteooria on evolutsiooni- ja pärilikkusteooria kõrval üks bioloogia nurgakive. Rakkude ehitus ja talitlus on omavahel kooskõlas. Loomorganismide 4 põhilist koetüüpi on epiteel- ( rakud paiknevad tihedalt üksteise kõrval, moodustab naha pindmise osa ja ümbritseb siseorganeid, kaitsefunktsioon), lihas- (rakud on pikliku kujuga ja sisaldavad valgulisi müofibrille, mis võimaldavad muuta rakkude mõõtmeid; eristatakse vöötlihas-, silelihas -, ning südamelihaskudet ), side- (rakud asuvad hajusalt, ühendab elundite koostisesse kuuluvad koed ühtseks tervikuks) ja närvikude (rakud on varustatud pikkade jätketega, neist on moodustunud ajud ning neist lähtuvad närvid ja –sõlmed, omane on erutuvus , ühendab neutraalse regulatsiooni teel organismi ühtseks tervikuks). Et organismi mingi piirkond oleks mikroskoobis selgelt nähtav, peab preparaat olema üherakulise paksusega (valmistatakse mikrotoomiga). Elektronmikroskoobis asendab valguskiirt elektronvoog. Rakus toimuvate biokeemiliste protsesside uurimiseks kasutatakse radioaktiivseid isotoope. Üldise ehitusplaani alusel võib kogu eluslooduse jagada üherakulisteks ( kordi rohkem) ja hulkrakseteks organismideks. Üks kõige