Lolita (22)

„Ta oli Lo, lihtsalt Lo tol hommikul , neli jalga kümme tolli pikk, sokk ühes jalas . Teksapükstes oli ta Lola . Koolis – Dolly . Suvelaagri rivis – Dolores. Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita .” (Vladimir Nabokov , „Lolita”, lk.10) Nii alustab Vladimir Nabokov oma palju kõneainet tekitanud romaani ning samade sõnadega algab ka 1997. aastal valminud film .
Vladimir Nabokovi romaani tegevus leiab aset aastal 1947. Filmiekraniseeringuid on Lolita ja Humberti traagilisest loost vändatud 2 – režissöör Stanley Kubric`u tõlgendus 1962. aastal, peaosades James Mason ja Sue Lyon, ning Adrian Lyne variant 1997. aastal, mille peaosades mängisid Jeremy Irons ja Dominique Swain. Sama ajastu, sama teema, sama algallikas. Kas ka sama avameelsus? ”Lolita” on ideaalne näide sellest, kuidas teos on mõjutatud ajastust, kus ta ilmub. Ehkki Stanley Kubriku nimitegelane on silmnähtavalt avatuma erootikaga ning näib ka vanem kui 12, jääb siiski kõik, mis toimub mehe ja noore nümfeti vahel intiimset, vaid vaataja enda fantaasia otsustada. Samas jäi 1962. aasta Lolita erootilisuses kaadrisse kuuekümnendatel kohe – kohe plahvatav seksrevolutsioon. 35 aastat hiljem valminud dramatiseering on juba loogiliselt eeldades tunduvalt avameelsem. Ehkki raamatu kohati isegi häirivat avameelsust ei suudeta siingi edastada . Aga see ongi tõenäoliselt positiivne. Üks asi on lugeda seda kõike paberil , hoopis teine aga näha kõiki üksikasju visuaalselt . Esimene filmivariant tekitas kaasajal suure problemaatika oma avameelsusega. Aga vaadates seda tänapäeval? Minu jaoks tundus 1962. aastal loodus teos kohati laua koomilisena. Teine, visuaalselt tunduvalt riivatum, meelega lolitalikkusele kui nähtusele keskenduv film ei mõju uues ajas samuti enam sugugi šokeerivalt. Proovige Internetist otsingut märksõnaga “Lolita movies ” ja te saate aru, mida ma silmas pean. Siit on näha ka selget ajastuerinevust või lihtsalt tänapäeva inimese rikutustaset. Lyne filmivariandi puhul sai kõnealsuseks hoopis teine teema. “Nimelt valmis tema film suuremalt jaolt Ameerikas ja Ameerika rahadega ja selle ümber moodustus tohutu puritaanlik meediamull, mille valgusel kahvatus film ise. “Lolitast” rääkimise asemel räägiti hoopis Nabokovi poolt kasutatud teema vastavusest seadusesätetele, mis ei ole muidugi kunsti probleem.” (Andres Laasik , Eesti Päevaleht, 21.10.2005) Näib, et tänapäeval on tähtsam raha ja mahhinatsioonid kui kunst .
1998. aasta märtsis kirjutab Toomas Raudam Postimehes järgmiselt: “«Lolita» on eelkõige raamat. Tema elu on raamatu-elu. Film on paratamatult järgmine, madalam aste. Mitte olemuslikult, vaid ainult selliste teoste puhul, mis pole välised. Mille põhijõud - absoluutne mõistmine - asub sees, selles, mida saab kirjeldada ainult SÕNA. Ning mida lugedes ei saa õieti arugi, mille või kellega tegemist - liblika või libuga, pedofiili või poeediga. Kinos on ta emb- kumb : kas liblikas või luust ja lihast plika, keda nähes pead tahes- tahtmata mõtlema - Kui vana ta on? Kui palju ta kaalub? Kui pikk ta on? Jne…” Oleks keeruline veel tabavamalt väljendada mõtet, mis tekkis minulgi seda ettekannet tehes. Romaani lugedes on igal inimesel õigus ja loomulik vajadus kujutada kõik karakterid ja tegevuspaigad endale ise vaimusilmas ette. Filmis on see töö juba meie eest ära tehtud. Kui raamatulugejana juhime ise kogu lugemisprotsessi, siis filmivaatajana oleme me režissööri mõjuvallas. “Lolita” puhul on suhteliselt võõrastav näha ekraanil seda 12. aastast tüdrukut, kes võlub endast üle 3 korra vanemat meest.
1997. aastal on Postimehes ilmunud teinegi Toomas Raudami artikkel “Film: parem ja kehvem kirjandus?”, kus mees kirjutab järgmist: “Film on kirjandus. Filmis on olemas kõik need elemendid, mis kirjanduseski: karakter, lugu, metafoor , sümbol, allegooria , kujund, stiil. Mõneti on ta isegi parem kirjandus, kujundi loomine on siin suhteliselt kergem; mõneti jälle kehvem, kehven sellepärast, et kõige aluseks on ikkagi sõna, millele pilt ühel või teisel kujul truuks peab jääma…// Sõna kirjanduses, kui nii võtta, on ise inimene…” Tõsi ta on. Raamatut lugedes on tunda, kuidas Nabokov on end oma sõnade sisse kirjutanud, on tunda kirjaniku püüdu seletada lahti toimunu. Siin ilmebki koht, kus eriti Kubricu film jääb mõistmise tasandil tugevasti alla romaanile. Dialoogist piisab vaid harvadel juhtudel selleks, et suuta tõeliselt süübida tegelaste higeellu. Nabokovi “Lolita” koosneb suuremalt jaolt Humberti mõtete ja tunnete kirjapanekul. Räägitud sõnad ja laused ütlevad tegelikult niivõrd vähe. Sageli ei suudeta aga filmides sisemonoloogi piisavalt või piisava oskuslikkusega kasutada nagu seda reeglina tehakse romaanis . See, mis jääb kinolinal ütlemata, on tihti määrava tähtusega. Mina leian, et reeglina ongi romaan just seetõttu tihtipeale parem ja terviklikum samadel ainetel vändatud filmidest. “Lolita” on ehtne näide. Ma ei väidagi, et need kaks filmi on ebaõnnestunud , vastupidi, tegemist on äärmiselt väärt linateostega. Aga nad seisavad kunstilisel tasandil eraldi. Nende väärtus on erinev romaani omast. Kui vaataja soovib tõeliselt mõista Humberti kirge ning maailmavaadet ning nendesse süübida, jääb filmidest kindlasti väheseks. 1997. aasta film on selles mõttes õnnestunum. Adrian Lyne on tunduvalt rohkem üritanud tuua filmi sisse taustinfot, mis aitaks meil Humberti isiksusele lähemale jõuda ning teda ehk ka mingil tasandil mõista. James Mason jääb seevastu aga vaatajale paljuski täiesti müstiliseks ning mõistmatuks. Raamatus võib aga lugeja leida mingisuguse arusaamise juba esimestest ridadest. “Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Lo-li-ta…”(Vladimir Nabokov, “Lolita”, lk 10) Neid sõnu on juba raske sama emotsiooniga eesti keelde tõlkida. Film peab aga kogu romaani sisu ja mõtted edastama meile kuuldavalt . Ükski “ pedofiil ” aga ei vabanda ennast nende sõnadega välja, neid ei suuda usutavalt rääkida ka raamatu - Humbert. Kui poleks Nabokovit, kes paneb neisse sõnadesse kogu oma elu ning tunde. See ongi raamatu suurim pluss filmide ees.
Nagu juba enne mainitud , ei ole “Lolita” filmid sugugi ebaõnnestunud. Õnnestunud filmi kolm kriteeriumit on järgmised: tuleb austada originaalteksti, peab arvesse võtma kirjaniku visiooni ning tulemuseks peab olema iseseisev kunstiteos . Kas ”Lolita” vastab neile nõudmistele? Kindlasti. Stanley Kubricu film algab tegelikult romaani lõpuosaga, teos on justkui pööratud peapeale. Aga selgub , et siinkohal on justnimelt mitte eiratud, vaid arvestatud kirjaniku visiooniga, sest 1962. aasta tõlgendusele on Vladimir Nabokov ise käsikirja kirjutanud. Originaaltekstiga on arvestanud mõlemad režissöörid. Ning kes julgeks väita, et ”Lolita” filmid pole iseseisvad kunstiteosed ? Romaaniga kõrvutades justnimelt seda nad on. Filmidel on oma elu ja oma väärtus.
Nii romaan kui filmid jutustavad meile oma visiooni Lolita ja Humberti saatusest. Nii mõneski mõttes täiendavad linateosed ja raamat teineteist. See, et üht ja sama lugu on võimalik jutustada väga erinevate meediumite abil, tugevdab neid suuri narratiive, mille najal meie maailmamõistmine üleüldse püsib. Seda mõtet ning ettekande lõppu sobivad illustreerima suurepäraselt Humberti viimased laused Vladimir Nabokovi romaani lõpus – “…Mõtlen nüüd ammu väljasurnud loomadele ja inglitele, tuhmumatute värvide ja prohvetlike sonettide saladusele, otsin pääsu kunstis. Üksnes niisugust surematust me ju võimegi loota , mu Lolita.” (Vladimir Nabokov, “Lolita”, lk 253)  
Kasutatud materjalid

Vladimir Nabokov „Lolita”

Stanley Kubric`u film „Lolita” (1962)

Adrian Lyne`i film „Lolita” (1997)

Andres Laasik – “Kaks Lolita-filmi kannavad endas oma aja mustrit ” (Eesti Päevaleht, 21.10.2005)

Toomas Raudam - „Raamat ja film, liblikas ja libu” (Postimehe kultuurilisa, 19.04.98)

www.raamat.ee

Reet Varblane – „„Lolita” pilgus ja sõnas”