78 Vassili Hmjelevski 1972 Anatoli Bondartsuk 75.50 Jochen Sachse 74.96 74.04 Aleksei Spiridonov Anatoli Bondartsuk 1976 Juri Sedõhh 77.52 76.08 75.48 1980 Juri Sedõhh 81.80 MR Sergei Litvinov 80.64 Jüri Tamm 78.96 1984 Juha Tiainen 78.08 Karl-Hans Riehm 76.68 Klaus Ploghaus 76.68 1988 Sergei Litvinov 84.80 Juri Sedõhh 83.76 Jüri Tamm 81.16 Andrei Abduvalijev SRÜ Igor Astapkovits SRÜ Igor Nikulin SRÜ 1992 82.54 81.96 81.38 1996 Balázs Kiss 81.24 Lance Deal 81
Rahuläbirääkimise protsess · Vaherahu sõlmimise idee esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919 · Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda Läbirääkimiste osapooled · Läbirääkimistel Eesti osapoolel olid Jaan Poska, kindral Jaan Soots, Ants Piip, Julius Seljamaa Läbirääkimiste osapooled · Läbirääkimistel Venemaa osapoolel olid Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov Lepingu tagajärjed · Lepingu sõlmimise jooksul lepiti kokku, et Eesti saab Narva- tagused vallad ja Petserimaa tagasi · Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda · Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad · Asutava Kogu liige Jaan Poska · Asutava Kogu liige Ants Piip · Asutava Kogu liige Mait Püüman
Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat. Eesti esindajad olid Jaan Poska ja Jaan Soots.Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, kaubanduskomissar Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek, Issidor Gukovski.Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr. 39. * Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad: o Asutava Kogu liige Jaan Poska, o Asutava Kogu liige Ants Piip, o Asutava Kogu liige Mait Püüman o Asutava Kogu liige Julius Seljamaa o Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots.
Eesti-Vene rahukonverents, mis kestis kaks kuud. Rahulepingu läbirääkimistel olid Eesti esindajad Jaan Poska ja Jaan Soots. Rahulepingule kirjutasid alla Adolf Joffe, Issidor Gukovski ja Jaan Poska. Eesti esindajate juures olid eksperdid Victor Mutt, Aleksander Oinas ja Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning Vene saatkonna juures välisministri erasekretär William Tomingas. Venemaa esindajad olid Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, Fjodor Kostjajev ja Mihailov, Konstantin Benckendorff, V. Rasolts. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta". Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestlie ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti
Neff, kindralmajor A. Rodzjanko, kindral Judenitsig Tulemus: 25. juulil 1919 tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi. Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe. A. Joffe kirjutas 31. detsembril 1919 alla vaherahu kokkuleppele, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a. Seejärel asuti arutama rahulepingu tingimusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja
Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt,majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess
Esimesed läbirääkimised rahu üle Ida-Euroopas toimusid Pariisis, kuid need vaibusid peagi. 25. juulil 1919 tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi. Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe. Mõlemapoolsed rahusaatkonnad saabusid Tartusse 4. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni liikmed olid Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman, Julius Seljamaa ja Jaan
Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning 6 sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahvKonstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts[1]. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess
ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest ning lisaks veel võõrväed. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. aasta lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10:30 hommikul. Tartu rahu 2. jaanuaril sõlmisid Eesti esindajad Jaan Poska ja Jaan Soots ning Venemaa esindajad Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski Tartus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel vaherahu. Läbirääkimised toimusid Aia tänavas majas nr. 39. Rahulepinguga määrati ära, et Venemaa tunnustab Eesti iseseisvust ja loobub õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta. Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga. Eesti vabanes kõigist kohustustest
ja käitub nagu prantsuse meditsiini professor- korrapäraselt, täpselt, pedantselt. Ta on... esmaklassilise intelligentsuse ja mõjuga mees. Molotov on taimetoitlane ja täiskarsklane. Stalin annab talle palju mustast tööst teha." VÄLISMINISTER Aastal 1939, pärast Münichi kokkulepet ja Hitleri järgnevat tungi Tsehhoslovakiasse aastal 1938, Stalin otsustas, et Nõukogude laienemist aitaks Hitleriga lepingu sõlmimine. 1939. aasta mais, välisminister Maksim Litvinov lasti lahti ja Molotov määrati tema järglaseks. Molotov jäi Rahvakomissaride Nõukogu peaks kuni 1941. aasta maini, kuni Stalin võttis üle tema koha ametliku Nõukogude Liidu valitsuse peana. Algul lükkas Hitler tagasi Nõukogude diplomaatilised vihjed sellest, et Stalin tahtis kokkulepet, aga augusti alguses, pani ta välisministri Joachim von Ribbentropi alustama tõsiseid läbirääkimisi. Kaubanduskokkulepe sõlmiti 18. augustil ja 22.
· 1922.a. sõlmiti Saksamaaga Rapallo leping, millega loodi omavahel diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning väljuti välispoliitilisest isolatsioonist. · järk-järgult sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia, Itaalia, Hiina, Prantsusmaa ja Jaapaniga. · neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga. · 1930.-1939.a., kui välisasjade rahvakomissaariks oli Maksim Litvinov, siis avalik välispoliitika taotles kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas (näiteks Idapakti idee) ja NSVL lähenes mõnevõrra lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale · 1934.a. võeti NSVL Rahvasteliidu liikmeks. · Salaeesmärgina säilis Stalinil maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: alustati Punaarmee moderniseerimist NSVL toetas raha, relvastuse ja sõjandusspetsialistidega Hispaania kodusõjas
· reaalpoliitikas sooviti NSVL- i lülitada rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega: o sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia, Itaalia, Hiina, Prantsusmaa ja Jaapaniga. o neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga. 1930´aastatel: · 1930-1939, kui välisasjade rahvakomissaariks oli Maksim Litvinov, siis avalik välispoliitika taotles kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas ja NSVL lähenes lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale · 1934 võeti NSVL Rahvasteliitu · Salaeesmärgina säilis maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: · alustati Punaarmee moderniseerimist; · NSVL toetas raha, relvastuse ja sõjandusspetsialistidega Hispaania kodusõjas 1936-
ideedele ja finantseering. Tuleb lihtsalt eelnevalt tellijaga läbi arutada ning leida kõige mõistlikum lahendus, mis arvestaks konstruktsioonilise lahenduse, igale konstruktsioonile tuleb läheneda eraldi, ja finantseeringu ja töömeeste kvalifikatsiooni astmega. 12 Kasutatud kirjandus. 1. Eesti Betooniühing, ,,Betoon ja raudbetoon", 2007, lk 54-55 2. Litvinov, O., Alperovits, S., Batura, G., Gurkovski, G., Klinduhh, A., Makarsuk, G., Oboznõi, A., Pistsalenko, J., Severinovski, L., Skripnik, N., Takats, G., Tsernenko, V., Sitsko, V., ,,Ehitustehnoloogia", 1984, lk. 188-200 3. http://www.rudus.ee/Failid%20firma/uudis%20talvine%20betoneerimine.pdf 4. Uusitalo, J., Ihanamäki, J., Rajala, R., Vallin, O., ,,Betoonitööd", 2008, lk. 101-115 5. http://www.ehitustootlus.ttu.ee/IreneLill/lingikogu/failid/talvine_betoneerimine.pdf 6
1923-24 aasta majanduskriisi ajal üritati kommunistlikke riigipöördekatseid Bulgaarias ja Eestis. · reaalpoliitikas sooviti NSVL- i lülitada rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega: sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia, Itaalia, Hiina, Prantsusmaa ja Jaapaniga. neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga. 1930´aastatel: · 1930-1939, kui välisasjade rahvakomissaariks oli Maksim Litvinov, siis avalik välispoliitika taotles kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas ja NSVL lähenes lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale · 1934 võeti NSVL Rahvasteliitu · Salaeesmärgina säilis maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: D) alustati Punaarmee moderniseerimist; E) NSVL toetas raha, relvastuse ja sõjandusspetsialistidega Hispaania kodusõjas 1936-1939
Juba 1920.-te lõpus oli alanud Stalini isikukultus, kus teda kujutati kui revolutsiooni esimest meest ning NSV Liidu tegelikku rajajat Lenini kõrval. Massimeedias propageeriti Stalini ettenägelikkust, juhioskusi ja tarkust. Juunis-juulis 1930 toimus partei 16. kongress. Selle järel valitud poliitbüroosse ei kuulnud enam Tomski, sama aasta lõpus heideti välja ka Rõkov. Rõkovi asemel uueks Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks pandi Molotov, uueks välisasjade rahvakomissariks sai Maksim Litvinov (1876-1951). Majanduse juhtimisel väga mõjukaks institutsiooniks kujunes Riiklik Plaanikomisjon (Gosplan), mida 1930 asus juhtima Kuibõsev. 1931 sai justiitsasjade rahvakomissariks ja peaprokuröriks kunagine armeejuht Krõlenko. NKVD etteptsa jäi Menzinski, kes aga oli üsna kehav tervisega. Reaalseks sisejulgeolekujuhiks kujunes Menzinski asetäitja Genrihh Jagoda (1891-1938). 1.12.1934 mõrvati segastel asjaoludel Leningradi parteijuht Kirov, keda peeti üheks
Eduard Virgo – Soome, Itaalia Julius Seljamaa – Petrograd V 1918 – Prantsusmaa ja Suurbritannia de facto tunnustus Eesti Maapäevale II 1919 – teine välisdelegatsioon (Jaan Poska Pariisi rahukonverentsil) Rahu sõlmimine Venemaaga 17.–19. IX 1919 – Pihkva läbirääkimised 14. IX 1919 – I Balti riikide konverents (Soome, Eesti, Läti, Leedu) 29. IX 1919 – II Balti riikide konverents 10. XI 1919 – III Balti riikide konverents 16.–22. XI 1919 – Maksim Litvinov Eestis 19. XI 1919 – rahudelegatsiooni moodustamine: Jaan Poska (RE), Ants Piip (TEK), Julius Seljamaa (TEK), Mait Püümann (ESDP), Jaan Soots Vene delegatsioon: esimees Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek, Adolf Joffe 5. XII 1919 – rahuläbirääkimiste algus Detsembri teemad: tunnustus, piirijoon, sõjalised tagatised 31. XII 1919 – vaherahuleppe allkirjastamine (kehtima hakkas 3. I 1930 kell 10:30)
1928.a. seisukohad: 1.Riigi tähtsus 2.Rahulik kooseksisteerimine 3.Mittekallaletungi lepingud 4.Suhted Hiina ja USAga 5.Komintern’i tähtsus. Satalin: “NL sissepiiratud” 1930ndate segadused ja julgeolek: Suhted Prantsusmaa ja Suurbritanniaga segased, Poola küsimused, julgeoleku probleemid- Rahavsteliit 1934. Suhted Hitleri Saksamaaga. 1939 alguses: partei juhtivatel isikutel erinev arusaam NLi välispoliitikast. Stalini kõne “uus imperialistlik sõda” 10.03.39. Molotov/Litvinov. Molotov-Ribbentropi Pakt. Hitler ja Saksamaa: Hitleri esimeses maailmasõjas 1920- poliitiline tegevus (Natsionaalsotsialistlik Saksa töölispartei. 1933 sai kantsleriks. Hitler “Mein Kempf”- “neli ja pool aastat võitlust valede, rumaluse ja arguse vastu. Me peame endale selgelt aru andma faktist, et kaotatud territooriume ei saa me tagasi mitte tagasihoidlike palvetega Jumala poole või pühalike lootustega RLs vaid ainult relvajõu abil”
muutmisest: kas minna koos Inglismaaga, aga arvestada ka Saksamaa seisukohti või minna koos Prantsusmaaga ja arvestada ka Nõuk. Liidu seisukohti. SEE OLI EESTI LAVEERIMINE SAKSAMAA JA NÕUK.LIIDU VAHEL. Eesti teatas, et juhul kui Saksamaa ja Poola keelduvad Idapaktis osalemast, ei paku pakt Eestile huvi. Eestis peeti oluliseks ka Inglismaa seisukohta. Sama tegi Läti. Juulis kutsuti kõikide Balti riikide välisministrid Moskvasse Idapakti küsimuses. Litvinov ütles Eesti välisministrile: Et Saksamaa ei taha oma käsi Balti riikidega siduda; et Saksamaa ähvardab Nõuk. Liitu ja Balti riike, et liiguvad kuulujutud Saksa-Poola kokkuleppest Balti riikide tuleviku osas, et Nõuk. valitsus on alati jälginud umbusuga Eesti suhteid Pooolaga, sealhulgas sõjalisi suhteid; et Leedu on nõus Idapaktiga liituma ja et Nõuk. Liit ja Prantsusmaa võivad sõlmida pakti ka ilma Poola, Saksamaa ja Balti riikideta. Et Eesti otsustagu kohe, kas poolt või vastu.
Kõikide religioonide pühakojad ja kloostrid suleti 3. NSVL-i välispoliitika aastatel 1920-1930 · NSVLi välispoliitikale aastatel 1920 oli iseloomulik kahepalgelisus: a. Komiteeni kaudu õhutati kõikjal maailmarevolutsiooni. 19231924 aasta majanduskriisi ajal üritati toetada kommunistlikke riigipöördekatseid Bulgaarias ja Eestis · Aastatel 1930, kui välisasjade rahvakomissariks oli Maksim Litvinov, siis avalik välispoliitika taotles kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas ja NSVL lähenes mõnevõrra lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale · Salaeesmärgina säilis Stalinil maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: Mariia Kurisoo ajaloo konspekt a. NSVL toetas raha, relvastuse ja sõjandusspetsialistidega Hispaania kodusõjas vabariiklasi; Hiina kodusõjas algul
uuritavatega, kuna elatakse uuritavate inimeste keskel, ollakse üksi, oma maailmast ära lõigatud, võõras kultuuris ja sp ka haavatav. Ebaeetiline on ka uurida kedagi vastutahtmist. Reisifilm/rassifilm Reisifilme tehti kõikjal maailmas, kus tehnoloogia seda võimaldas. Üheks eesmärgiks oli teha filme eksootilistest paikadest, et nt koloniaalalasid paremini tundma õppida. Rassifilmi termin sp, et erinevatest rassidest tehti filme. Aleksandr Litvinov (1898-1977) „Metsarahvas“ 1928, venemaa kaug-ida piirkonnas tehtud film. Pole klassikaline teos, vist ainult venemaal näidatud. Tutvustatakse loodust, millises keskonnas need inimesed elavad. Meeste ül on kala püüda ja jahil käia (ehitasid mingisuguse laeva puust, kahe päevaga). Naiste ül on siis kala ära puhastada ja süüa teha. Nad ei oska kirjutada, ega tunne numbreid, aga neil on oma märgisüsteem. Kaamera oli inimestest alati suht kaugel. Inimesed
Kirjasõnaga oleks ikkagi suhteliselt keeruline anda edasi nende inimeste elutempot ja kirjeldused ei oleks piisavad selgitamaks nii eksootilist eluviisi. 18.11.1014 Reisifilm/rassifilm Tehti tollal kõikjal maailmas, kus oli olemas tehnoloogia. Tavaliselt tehtigi need filmid eksootilistel reisidel, paikades. Eesmärk neid kohti paremini tundma õppida. Alguses uuriti eriti koloniaalmaid. ,,Metsarahvas" autor Aleksandr Litvinov (1898-1977) üks reisifilmide tegija. Reisis udehed'gede juurde (udeged). Ei ole klassikaline teos. Annab aimu, milliseid filme tollal tehti antropoloogilistel teemadel. Alguses tutvustatakse loomi, et millised keskkonnas elatakse. Kaamera oli inimesest väga kaugel, ainuke portree oli väike laps hällis ,,Nanooki" filmis olid inimesed vägagi kaadris. ,,Metsarahvas" film tundub väga kunstlik. Flaherty pääses nanooki elanikele lähedale oli näha suhet kaamera ja inimeste vahel. Toimus
teineteist de jure. Saksamaa oli sellega esimene suurriik, kes Nõukogude Venemaad tunnustas. Saksamaal oli välispoliitikas sama probleem. 1924 - murrang NV juriidilises tunnustamises. Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Mehhiko, Taani, Norra, Rootsi, Hiina. Suurbritannia suhted NL-iga halvenesid peale NL-i suursaadiku Krassini surma 1926. aastal. 1926 - Tsitserin astus välisministri kohalt tagasi halva tervise tõttu. Tema kohale tuli Litvinov, kelle omakorda vahetas 1939. aastal välja Molotov. 1929 - relvakonflikt Hiinaga. 50 4.8.4 STALINI ISIKUKULTUS. 1928-1930 likvideerit NEP. Sellele andis tõuke 1927. aasta vilja ikkaldus. Stalin tegi otsuse, et toitlusmaks tuleb taastada toidu andmise kohustusena. Riigile anti õigus võtta talupoegadelt kogu vili. 1928-1930 Nõukogude Liidus kujunesid välja administratiiv-bürokraatliku sotsialismi mudeli jooned. Sellele on iseloomulik:
ta sisuliselt NL raudteejuhiks oli. Viis läbi väga põhjaliku puhastuse, tema eestvedamisel repressioonid raudteevaldkonnas olid päris ulatuslikud. Tema oli seda meelt, et mida mastaapsemalt repressioone teostada, seda parem on. Molotov oli alates 1930 a-st Nõukogude valitsusjuht, ka üks kõige lähemaid Stalini kaastöölisi. Vaieldamatult oli ta ka Stalinile väga ustav. 30Ndate lõpust alates on seotud ka NL välispoliitikaga. 1939 alguses võeti välisministri ametikohalt maha Maksim Litvinov, tema asemele sai Molotov. Molotov on selle võrra vähem seotud igapäevase parteitööga. Mikojan on oluline, kuna tema roll 30ndatel oli väga suur NL majanduses. Eelkõige tegeles väliskaubandusega. Pärast sõda hakkab vana kaardiväe roll vähenema. Molotov ja Mikojan 40ndate lõpus satuvad otseselt Stalini põlu alla- olid küll otsapidi ametis, aga nendega enam sisuliselt üldse ei arvestatud, ei kuulunud Stalini lähikondlaste ringi, ei küsitud nende arvamust. Kui Stalin poleks
Tallinna I konverentsi tulemus jäi ka üsna ebamääraseks - võivad oma delegatsiooni Pihkvasse saata, tehku omalt poolt enamlastele ettepanek, et läbirääkimised toimuks ühise laua taga. Selle teadmisega Pihkvasse sõideti - 17.-18. sept toimus esimene läbirääkimist voor, seda juhtis Birk, lisaks oli kaasas Seljamaa, Püüman ja Rink. Nõukogude delegatsioon kaheliikmeline: Krassin (teedeminister) ja välisasjade komissari asetäitja Maxim Litvinov. Mõlemad pooled kinnitasid, et on huvitatud rahu sõlmimisest, Vene delegatsioon multiliteraalsete vastu midagi ei ole, selle teadmisega mindi laiali ilma otseselt midagi saavutamata. 29.-30. sept ja 1 oktoobril toimmus II Balti riikide konverents - arutati Pihkva kokkusaamise tagajärgi - Läti ja Leedu teatasid, et nemadki on huvitatud ühistest kõnelustest, soomlased aga tahtsid jääda esialgu kõrvalvaatajateks. Otsustati vastata Venemaa ettepanekule
Tsentraliseeritud ja bürokratiseeritud riigiaparaadi kasv oli märkimisväärne. Linnastumine oli suur, 1939 seisuga elas NL linnades siiski vaid 20% rahvastikust. 13.loeng- 26.märts NL II ms eel Juba 1920ndate lõpus muutus NL välispol retoorika sõbralikumaks lääneriikide suhtes. 1927 Stalini sõnavõtt lääneriikide kallaletungist jäi lühiajaliseks kampaaniapuhanguks. 1929 hakkas NL välispol-s suuremat rolli etendama Maksim Litvinov, senine Välisasjade RK esimees. 1930 Tšitširini surma järel sai temast päriselt ka komissar. Oli anglofiil, välisriikide pooldaja. Räägiti, et erineva ühiskonnakorraldusega riigid suudavad rahulikult läbi saada, ilma et peaks kogu aeg sõjajalal olema. 1928 Briand-Kellogi pakt. 1929 taastati dipl suhted SB-ga, mis 27 olid katkenud, läheneti Prn-le, 1933 saavutati kauaoodatud de jure tunnustus USA-lt. Lähenemise lõppakord oli 1934, mil NL võeti vastu Rahvaste Liidu (RL) liikmeks
annaabi.ee 
