Miks,kuidas ja kus hakkasid tekkima linnad? (2)

Miks, kuidas, kus hakkasid tekkima linnad?
Esimesed linnad hakkasid tekkima keskajal 13.sajandil, sest siis hakkas arenema käsitöö ja kaubandus, mis tegi linnade tekke võimalikuks. Eriti kiire areng sai alguse peale Muistse Vabadusvõitluse lõppu, sellepärast, et siis kolis siia hulganisti feodaale,rüütleid ja preestreid. Tallinn hakkas kujunema peale taanlaste linnuse rajamist , kuigi Lübecki linnaõigus , saadi alles 1248.aastal. Hiljem said linnaõiguse Rakvere (linnaõigus1302), Narva( linnaõigus 1345), Tartu (1262.a), Viljandi ( esmamainimine 1283), Uus-Pärnu(1318.a.), Paide (1291a.), Vana-Pärnu, Haapsallu (1279a.).
Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid, mis kujutasid endast vahetusväärtust. Samaaegselt põllumajanduslike uuendustega toimusid uuendused ka käsitöös, mis muutus nende tulemusena palju keerukamaks. Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks, mille selgeks õppimine hakkas hiljem kasu sisse tooma . Paljud inimesed hakkasid tegelema käsitööga ja konkurents tõusis.
Kuna ühe mõisa territooriumil polnud tavaliselt käsitöölisele äraelamiseks piisavalt tööd, sest rahvast ei olnud seal piisavalt, ning põhilisteks klientideks olid feodaalid ja jõukamad talupojad, rändasid nad tellimuste otsinguil külast külla. See muutus ohtlikuks röövlite tõttu, kes käsitöölistelt sageli nende tööriistad, materjalid ning vara röövisid. Käsitöölised vajasid kaitset röövlite eest ning elukohta, kus liiguks rohkem rahvast, et oleks võimalik oma kaupa müüa. Sellisteks kohtadeks olid feodaalide lossid, mis olid ehitatud sakslaste poolt, eestlaste keskustesse. Neile oli vaja kaitset ja seetõttu ümbritseti linnad algselt puittara, hiljem kivimüüriga. Seal elasid rüütlid, preestrid ja sõjasulased. Käsitöölistel ja kaupmeestel oli seal lihtne oma kaupa müüa.Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, sest turuplatsidel viidi läbi hukkamisi, peeti pidu, seal esinesid rändmuusikud ,tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid.
Ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi, algas inimeste kiire areng ja koondumine turuplatside ja kaubakeskuste ümber.
Soodne elupaik oli ka liiklusteede sõlmpunktides või sadamates, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Ümberkaudsete külade talupojad, viisid sinna toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised oma tooteid müüa ja tööks vajalikke materjale osta. Siia tulid sageli ka sissesõitnud kaupmehed , kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus.
Majanduslikult tegi linnade areng lõpu naturaalmajandusele, sest käsitöö tõi rohkem raha sisse kui põllumajandus. Oluliseks muutus nii kohalik kaubandus, linna ja maa vahel kui ka eri piirkondade kaugkaubandus . Tekkis vajadus ühtsete kauplemistingimuste järele, et kaugkaubandus hõlpsamaks ja lihtsamaks muuta.Mujal euroopas anti suurematele käsitöö ja kaubanduspiirkondadele linnaõigus, mis määras ära kauplemis tingimused ja tegi kaupmeestele kaupade viimise, teistesse piirkondadesse, lihtsamaks.Tähtsamad keskaegsed kaubateed ühendasid Euroopat islamiusuliste idamaadega, kulgedes Vahemere idaranikult merd mööda Itaaliasse ja Lõuna-Prantsusmaale ning sealt üle Alpide ja piki jõgesid Kesk- ning Lääne-Euroopasse.