Liigutusõpetus: Jooksutehnika õpetamise kolm staadiumit (0)

TARTU ÜLIKOOL
Kehakultuuriteaduskond
Jooksutehnika õpetamise kolm staadiumit
Referaat
2011
Verbaal - kognitiivne staadium
Verbaal-kognitiivses staadiumis tuleb treeneril anda üldine ettekujutus korrektse jooksutehnika põhilistest aspektidest. Alustuseks saab treener ise näidata, missugune saavutatav tulemus peaks välja nägema ning samal ajal selgitada, miks on vajalik selline oskus. Selgitamisel saab kasutada ka korrektse jooksutehnikaga sportlasi või vastavat videomaterjali. Viimane variant on eriti hea, kui treeneril on võimalus oma õpilasi jooksul filmida. Saadava materjali abil saab analüüsida ja efektiivselt võrrelda õpilast profiga ning anda parem ettekujutus sooritatavast harjutusest. Et jooksu liigutus koosneb mitmest faasist, saab seda ka faasiliselt õpetada. See aitab ka asja lihtsana hoida ja vältida liigutustegevuse valesti omandamist. Kui üksikute komponendidega saavutatakse esialgne liigutusoskus, võib proovida harjutust tervikuna . Et algul on jooksuliigutused kohmakad ja ehk isegi robotlikud, tuleks juhtida tähelepanu tüüpvigadele, mitte aga stiilile . Tegevust saab täpsustada sõnalise selgituste teel või ideaalis ka demonstratsiooniga. Trenni järel peaks õpilasel olema ettekujutus korrektsest jooksutehnikast ning aru saama miks see vajalik on.
Motoorne staadium
Motoorses staadiumis hakkab õpitav liigutustegevuse oskus harjutamise teel arenema. See periood võib kesta kuudest aastateni. Seni puise liigutuse kvaliteet hakkab paranema, ning treener juhendab aina rohkem suuliselt ja vähem visuaalselt . Liigutustegevus muutub stabiilsemaks ja tekib esialgne liigutusvilumus . Jooksu võib jagada komponentideks, mida saab mitmes osas õpetada. Selleks on ideaalsed erinevad jooksutehnika harjutused: pöiatõste, põlvetõste, sääretõste, ratasjooks, jt. Õpilane mõtleb aina vähem liigutuste peale ja saab rohkem keskenduda treeneri juhistele vigade suhtes.
Olulist rolli mängib ka treenitus . Kui alustatakse sörkjooksust, siis füüsilise arenguga kaasnevad ka kiirema tempoga jooksud ning intervalltreeningud. Hea jooksutehnika omandamiseks ei tohiks alustada treenimist võistluskiirusel, vaid alustada tuleks pisut pikematest ja rahulikematest intervallidest ning seejärel kaasata kiiremaid ja lühemaid intervalle. Nii harjub õpilane tasapisi kiirjooksu liigutusega ja õpib oma keha jooksul tunnetama . Treeningute sekka tuleks aeg-ajalt lülitada jooksutehnika harjutusi ka “väsinud” lihasele, et väsimuse tekkides sooritus ei laguneks. Seda on hea teha pärast väsitavat intervalltreeningut.
Jooksu tuleks harjutada ka muutuvates tingimustes. Selleks sobib ideaalselt jooks mägisel murdmaal või raskendatud tingimustes näiteks liivas -, samblal- või lumes . Järk-järgult keskkonna muutusega harjudes tagatakse liigutusvilumuse stabiilsus ning variatiivsus, mis on eriti oluline konkurentidega võistlustingimustes.
Autonoomne staadium
Viimases staadiumis on sportlasel liigutused salvestunud lihasmällu ja ta ei pea mõtlema sooritusele, ehk on saavutatud liigutusvilumus. Edasine areng on aeglane ning keskendutakse taktikale ja muutuvale keskkonnale. Kasutatakse rohkem ühistreeninguid ja treeningkaaslasi, et kohaneda konkurentsiga ja muude muutuvate faktoritega. Selles staadiumis peaks sportlane tundma oma keha täielikult ning oskama seda automaatselt erinevates võistlusolukordades täielikult realiseerida.