hakkasid põldu harima ja karja kasvatama. Taimestik Kaasajal pakuvad puisniidud erilist huvi seoses nende rohustu kõrge liigirikkusega. Loomastik Puisniitudel elutsevad enamuses väiksemad loomad. Kaitse Puisniitude kaitse on tähtis, sest ilma selleta kaob üks Eesti omanäolisemai d loodusmaastikk e. Eesti puisniidud Tänapäeval on alles ligi 500 hektarit liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning 300 hektarit liigivaeseid ning lammi-puisniite Eesti muudes osades. Tänan kuulamast!
puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Niite tuleb niita igal aastal. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid jne. Puisniidud on metsavööndi üheks vanimaks inimese ja looduse vaheliste vastasmõjude tulemusel tekkinud ökosüsteemiks. Puisniitude liigirikkuse põhjuseks on pikaajaline ja regulaarne niitmine. Mullad on happelised. http://www.pky.ee/puisniidud/puisniidud.htm Saaremaa puisniitude muld on lubjarikas. Lääne Eestis aga happelised. Mullad on viljakad ja niisked. Liigirikkust mõjutab kasvutingimuste ruumiline ebaühtlus.
lagunenud, keskmise kuni kõrge tuhasusega (613%), mõõdukalt kuni nõrgalt happeline (pHKCl 4,86,5). Püsima jäämiseks vajalikud tingimused: Sademete mõõdukus. Kliima soojnemise aeglustumine. Õhusaaste vähenemine. Tingimuste muutumisel... Soo kuivab kokku. Taimed ei saa toitaineid. Haruldased liigid surevad välja. Soode pindala väheneb Eesti madalsood Eestis on järel 25 000 ha madalsoid (neist ligikaudu 5000 ha madalsoometsad). Liigirikkaid madalsoid on u. 5 000 hektarit Liigivaeseid madalsoid on 16 00017 000 hektarit. Madalsood moodustavad Eesti lagesoode pindalast peaaegu poole(57%). Kaitse Madalsoo on kaitset vajav ja kaitse all olev kooslus. Kaitseala on väga oluline vee ja soolinnuliikidepesitsus ja peatuspaik. Maailma pindalast katavad turbaalad 35%, ning seovad 25 30% atmosfäärist võetavast süsinikust, põhjustades seega kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumise. Seega on nende kaitse ja õige majandamine kliima soojenemise seisukohast oluline.
tulemusel tekkinud ökosüsteemiks. Enam kui tuhat aastat on nad olnud maarahvale oluliseks elatusallikaks. Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale. Puisniidud Eestis · Tänapäeval on alles ligikaudu 500 ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning mitte enam kui 300 ha liigivaeseid ja lammi-puisniite Eesti muudes osades. Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha suurused ühe-talu heinamaad. Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200 ha, kusjuures Saaremaal kuni 30 ha. Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega tuhat korda. Puisniidud Eestis · Eesti esinduslikumad puisniidud on: · Nedrema puisniit · Vahenurme puisniit · Tagamõisa puisniit · Koiva puisniit Puisniitude teke
kõrge tuhasusega (6-13%), mõõdukalt kuni nõrgalt happeline (pHKCl 4,8-6,5). Madalsoo püsima jäämiseks vajalikud tegurid Sademete mõõdukus. Kliima soojnemise aeglustumine. Õhusaaste vähenemine. Tingimuste muutumisel Soo kuivab kokku. Taimed ei saa toitaineid. Haruldased liigid surevad välja. Soode pindala väheneb. Madalsood Eesti looduses Liigirikkaid madalsoid on u. 5 000 hektarit Liigivaeseid madalsoid on 16 00017 000 hektarit Madalsoode kaitse Madalsoo on kaitset vajav ja kaitse all olev kooslus. Kaitseala on väga oluline vee- ja soolinnuliikidepesitsus- ja peatuspaik. Maailma pindalast katavad turbaalad 35%, ning seovad 2530% atmosfäärist võetavast süsinikust, põhjustades seega kasvuhoonegaasi CO2 sisalduse kõikumise. Seega on nende kaitse ja õige majandamine kliima soojenemise seisukohast oluline Eestis on madalsoona kaitse all näiteks Tuhu soo.
Mõõdukas mitmekesine inimmõju (puudepõõsaste raiumine, okste pügamine, pinnase tasandamine ja riisumine, lõkke tegemine) Tingimuste muutumine Muldade viljakuse kadumise tagajärjel hukuvad ka taimed. Puisniitude niitmata jätmisel kasvab puisniit liiga rohtu, taimedel ja loomadel võimatu seal elada Osakaal Eesti looduses Tänapäeval on alles ligikaudu 500 ha liigirikkaid puisniite Lääne Eestis ning mitte enam kui 300 ha liigivaeseid ja lammipuisniite Eesti muudes osades. Puisniidud teeb väärtuslikuks nende kõrge liigirikkus. Seitsmel LääneEesti puisniidul on kirjeldatud üle 60 liigi ruutmeetril. Puisniidul kui pärandkooslusel on väga oluline tähendus Eesti rahvuskultuuris. Haruldane/kaitset vajav või kaitse all olev kooslus ? Viimase 70 aastaga on puisniitude kogupindala vähenenud peaaegu 1000 korda. Peamised tegurid, mis põhjustavad puisniitude kadumist:
vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid ja teisi erinevaid liike (PKÜ, puisniidud). Puisniite meenutavad kooslused hakkasid muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. (PKÜ, puidniidud)
seened, turvas Ø Soode pindala väheneb Ø Soo kuivab kokku Madalsood Eesti looduses Ø Truu, Kurm, Veber, 1964(mullastiku alusel) järgi: andmetel oli Eestis 515. 000 ha madalsoid, mis moodustasid kogu Eesti soodest 57%. Ø Laasimer, 1965(taimkatte alusel) järgi: madalsoid 36 %. Ø Ajakirja "Eesti loodus" artikli "Kui palju on Eestis soid" andmetel on järele jäänud 25. 000 ha madalsoid, liigirikkaid madalsoid on üle 5. 000 ha ja liigivaeseid u. 17. 000 ha. Madalsoode kaitse Ø Madalsoo on kaitset vajav ja kaitse all olev kooslus, kuna märgalad on koduks paljudele liikidele. Ø Turbas seotud süsinik moodustab umbes veerandi mullas olevast süsinikust. Seda on neli korda rohkem, kui suudavad siduda troopilised vihmametsad. Seega on nende alade kaitse ja õige majandamine kliima soojenemise seisukohast oluline. Toiduvõrgustik
10 Taimesti ja loomastik Taimkate Looduslikku taimkatet on kõrgustikul säilinud suhteliselt vähesel määral. Otepää taimkatet iseloomustab mosaiiksus- reljeefi, mullastiku ja muude tegurite muutlikuste tõttu . Positiivsetel pinnavormidel kasvavad enamasti metsad ja nõlvaniidud, negatiivsetel on aga levinud madalsood ja lodud. Kõrgustikul kasvab enamasti salumets (kuusk, kask, haab, lepp, tamm, saar, pärn) kuid esineb ka liigivaeseid madalsooniite ja laanemetsi. Loomastik Otepää kõrgustiku vahelduv ja justkui tükikestest kokku pandud maastik pakub paljudele linnu- ja loomaliikidele sobivaid elutingimusi. Enamik Otepää looduspargis pesitsevatest linnuliikidest elutsevad metsas. Kõige sagedamini võib sealsetes metsades kohata metsvinti, mets-lehelindu ning väike-lehelindu. Loodusliku ilmega vanades segametsades ja metsatukkades pesitsevad arvukalt
Taimkattes domineerib kerahein, luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine. Soostunud rohumaad - liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid, liigivaeseid ja allikalisi soostunud rohumaid. Soorohumaad - turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad. Üleujutatavad rohumaad - jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud (ehk luhad) ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad (saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud) Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad - kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad.
Taimkattes domineerib kerahein, luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine. 2.Soostunud rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Eristatakse liigirikkaid, liigivaeseid ja allikalisi.Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad 3.Üleujutatavad rohumaad: jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud (ehk luhad) ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad (saliinsed, suprasaliinsed ning roostikud) 4.Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. 5.Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud
vanemad ja tekkinud a lgselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad pa ikneda hõredama lt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavalise lt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võima lik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikka id jne. Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile , Lõuna -Soome le ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite le idus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis le idus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. 1 Puisniit on sajandeid olnud osa meie ta lumaastikust, tema põhiväärtus on kaunis maastikupilt ja liigirikkus. Mõlemat tingib asjaolu, et s iin saavad kokku mets ja niit
sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid jne. Puisniidud on iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus varem ka Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. Taimestik Kaasajal pakuvad puisniidud erilist huvi seoses nende rohustu kõrge liigirikkusega. Lubjarikastel puisniitudel leidub tavaliselt üle 50 soontaime liigi ruutmeetril. Need on
8. Loo-, lammi-, ranniku- ja puisniidud. Nende kasvukoht, levik ja iseloomulikud taimeliigid (rohttaimed). Niitude loomastik. jõgede üleujutatavatel aladel, sõltuvalt asukohast väga varieeruv, eristatakse luhad, laialdasemalt Kesk- ja Lamminiidud suurtarna-, suurkõrreliste-, liigivaeseid ja Lõuna-Eesti jõgedel, halb vee- ja liigirikkaid kuivi lamme õhurez iim, viljakas Pärisrannarohumaad: mitmesugune kasvu-alus: liiv, tuderluga, rannikas, rand-õisluht, valge kastehein, alsid, rand- klibu, adruvallid; iseloomulik aster, nadaheinad, orashein, roog-aruhein soolsus
ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt, kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo-)puisniite, liigivaeseid ja liigirikka id jne. Puisniidud olid eriti iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna -Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. Puisniit on sajandeid olnud osa meie talumaastikust, tema põhiväärtus on kaunis maastikupilt ja liigirikkus. Mõlemat tingib asjaolu, et siin saavad kokku mets ja niit. Puisniite on meil eriti palju
liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on üleminekukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht- kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne. V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole. Ligikaudselt loetakse
Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne. V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole
ebatasane ja kivine. Karjatamata voI niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jääkulutav tegevus). IV Soostunud rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turba horisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodilist eüleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi(liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrilehtjne. V Soorohumaad turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Järvede tüübirühmad Oligotroofsed (vähetoitelised) järved. Veemineraal-, biogeensete-ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga
Madalsoo- siirdesoo- raba. Eestis on soid levinud üle kogu territooriumi, kõige enam Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas ja Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas. Suurimad sood on Puhatu (468 km²), Epu- Kakerdi (417 km²), Lihula-Lavassaare (383 km²) ja Sangla (342 km²).[5] Madalsood on jaotunud üle Eesti, kuid neist liigirikkaid madalsoid leidub põhiliselt Saaremaal ja mandri lääne- ning loodeosas. Liigivaeseid madalsoid leidub Ida-Eestis ja allikasoid vähesel määral üle kogu Eesti. Rohu- siirdesoid leidub Lääne- ja Kesk-Eestis ja ka ümber Põhja-Eesti suurte rabade. SOO on maastiku osa, milles praegu ja varemalt avaldub turba teke. Soostumine on üks maastike ja mulla arengu juhtivaid protsesse põhjapoolkeral SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud.
ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt. -esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine. Tänapäeval on alles ligikaudu 500ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning mitte enam kui 300ha liigivaeseid ja lammi-puisniite Eesti muudes osades. Enamikus on need väikesed, kuni 5ha suurused ühe-talu heinamaad. Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200ha, kusjuures Saaremaal kuni 30ha. Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega tuhat korda. Puisniitudel sagedamini esinevaid liike: Harilik lubikas, tedremaran, kortsleht, keskmine värihein, harilik käbihein, värvmadar, hirsstarn, punane aruhein, angerpist, madal mustjuur, süstlehine teeleht.
annaabi.ee 
