Lastekirjandus ja lugemise juhtimine 2014 Koolinäidend I kooliastmele Muinasjutt „Lumeeit“ Vendade Grimmide järgi Näidend III vaatuses Tegelased: võõrasema kukk võõrasema tütar lumeeit võõrastütar õunapuu(d) leivapätsid lumehelbed I VAATUS Toas on võõrasema oma tütrega ja võõrastütrega.Võõrasema seisab keset tuba. Võõrasema tütar sööb kuivikuid ahju peal. Võõrastütar astub tuppa. Võõrasema:(pöördub oma võõrastütre poole, kurja näoga ja käed puusal) Siin sa oledki! Kas sul on juba toad koristatud? Võõrastütar:(rõõmsalt) Jah, ema. Kas ma tohin oma nukuga nüüd mängida?
Lumeeit Proloog: Ühel lesknaisel oli kaks tütart. Üks oli ilus ja virk, teine aga inetu ja laisk. Ema armastas inetut ja laiska tütart rohkem ja sellepärast tuli teisel majas kõik tööd ära teha. Virk tüdruk pidi iga päev suure maantee ääres kaevu juures istuma ja ketrama nii palju, et sõrmed verel. I pilt Kummardub üle kaevurakke, et värtnat puhtaks pesta, värten kukub kaevu. TÜDRUK (nuttes) Mida mu ema nüüd küll ütleb! (Jookseb ema juurde.) EMA Lasid värtna kaevu kukkuda, siis too ta ka välja! (Läheb kurvalt kaevu juurde tagasi.) TÜDRUK (hirmunult) Parem hüppan kaevu, kui lähen koju tagasi! II pilt Ärkab. Ümberringi päikesepaisteline aas. Igal pool lilled. TÜDRUK (kõnnib mööda aasa, vaatab küll ühele, küll teisele poole) Oi, mis huvitav koht! (näeb leivaahju ja astub ligemale) LEIVAPÄTSID (kõva häälega) Võta meid välja, võta meid välja, muidu kõrbeme, oleme juba ammu küpsed! TÜDRUK (lahkelt) K...
rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili oder. 19. sajandi lõpukümnenditeni lisati leivajahule aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 610 pätsi, millest igaüks kaalus 25 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taigna segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatudleivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust
Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit. Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada. Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva, vastupidav ja
asendada. Viimane asi, mida vaja on ahi. Robinson Crusoe ahi oli selline : ta valmistas mõned hästi laiad ja madalad savianumad läbimõõduga u kaks jalga ja mitte sügavamad kui üheksa tolli, põletas need kõvaks ning pani kõrvale; järgmiseks tegi ta suure tule koldesse, kuhu ta oli ladunud kandilised tellised, kui halud olid söeks põlenud, lükkas ta need söetükid üle kolde laiali ning ootas, kui kolde põrand läks hästi kuumaks, siis ta lükkas söetükid eemale ja pani leivapätsid sinna põrandale ja kattis savinõudega, söed aga lükkas tagasi, et kuumust ühtlasenda hoida. Leiva tegemine üksikul saarel ilma taibuta võib osutuda väga keeruliseks ning eriti siis kui on vähe materjali, millest teha vajalikke varustust selle tegemiseks. Robinson Crusoel oli nutti ning tänu sellele valmisid tal suurepärased leivad.
õhulisem leib tuleb. Mida madalamal taignakauss on, seda kergem on tainast sõtkuda. Leiva küpsetamisel niisutada leivakoorikut veega, et jääks pealt krõbe. 7. Faktid: Täna toodetakse Eestis üle 150 erineva leiva. 1000-200 a tagasi tuli odra kõrval kasutusele rukis, ehitati veskeid, hapendati tainast, võeti kasutusele suured leivaahjud. 150a tagasi kui viljasaagid suurenesid. Leivapätsid olid suured ja ümmargused, kuni 12 kilosed. Leiba küpsetati lausa mitmeks kuuks ette. 75a tagasi hakati rukkipüülist küpsetama peenleiba.
Toitaineid leidub salumetsade mullastikus palju. Puurinne on liigirikas. Valitsevad laialehised puuliigid. Üheks salumetsades kasvavaks puuks on harilik tamm. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aasta vanuseni.Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Tamme küljes kasvavad tammetõrud on tammepuu seemneteks ja toiduks paljudele loomadele ja lindudele. Teadlased arvavad, et inimene tegi esimesed leivapätsid tammetõrujahust, tänapäeval tehakse tammetõrudest ravitoimega kohvi. Ravimina on laialt levinud ka noorte tammede koor. Tamme puit on väga hinnatud tema tugevuse pärast. Puudest leidub salumetsades veel harilik pärn, valgepöök, harilik vaher, harilik jalakas, arukask, harilik haab ja harilik kuusk. Põõsarinne on samuti liigirikas. Näiteks sarapuu on rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5 kuni 8 m
tainast vormitud ovaalse kujuga leivad. Need kerkisid ja küpsesid parajalt kuumas ahjus, pealispinnale moodustus krõbe koorik. Pärast ahjust välja võtmist niisutati leivakoorikut veega ja seejärel kaeti rätikuga. Selliselt küpsetati taluperes leiba kord nädalas või kord kahe nädala tagant. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6-10 pätsi, millest igaüks kaalus 2-5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu. Tänapäeval küpsetatakse leiba iga päev, kuid leiva valmistamisel järgitavad traditsioonid on samad, mis on kestnud läbi ajaloo ja kujunenud välja aegade jooksul. VANU USKUMUSI JA KOMBEID Leiva kui peatoiduga on läbi aegade väga austavalt ümber käidud, jõudis ta ju meie esivanemate lauale raske töö ja vaevaga
5. Mõtle, mitme elukutse esindajaga on seotud leib Sinu laual! Nummerda luuletuses salmid. Loe pala! Koosta sündmuste põhjal skeem! Keda kiita leiva eest? M. Kesamaa Rõõmustab see kõiki meid, Ükski laps ei lähe segi: Pagar töötab,tainast mätsib, kui on laual värske leib. "Pagar!Pagar leiva tegi! tõukab ahju leivapätsid. Koolist tulles hea on isu, Ta on vaevanägija, Kuklasse siis tõukab mütsi. kuis nüüd lõhnab leivasisu! küpse kaku tegija. "Kas teen mina leiba üksi? Koorik on nii krõbe tal, Milleks aega viita- Kullakesed, eh-eh-ee- krõpsub hästi hamba all. lähme teda kiitma!" ega mina jahu tee! Aga kes teist tunneb meest, Esimees vaid käega lööb. keda kiidaks leiva eest
Eesti suurim tamm on Tamme- Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit. Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada. Kindlasti peab rääkima veel ka tammepuidust, mis on hästi kõva,
oli veel ees ahju valmistamine. Pika mõtlemise ja nuputamise peale mõtles RC siiski midagi välja : ta valmistas mõned laiad ja madalad savinõud, põletas need tules kõvaks ja pani siis kõrvale; ja kui ta tahtis leiba küpsetada, tegi ta koldesse suure tule. Kui halud olid söeks põlenud, lükkas ta need üle kogu kolde laiali ja laskis neil seal seni olla, kuni kolde põrand läks kuumaks, siis ta pühkis söed kõrvale, pani leivapätsid põrandale ja kattis savinõuga, söed aga tõmbas uuesti tagasi, et kuumust lisada ja seda ühtlasena hoida. Nii küpsesidki tema odrapätsid tema maailma kõige paremas ahjus. Peale tema odrapätside valmistas ta veel kakukesi ja pudingeid, ainult pirukaid ta ei teinud, sest peale linnu-ja kitseliha polnud tal neile midagi täidiseks panna. Vaatamata kõigele, oli ta väga hea ning nutikas pagar. Need tööd võtsid
Tammede all toimusid suured rahvakogunemised. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised
metsad ja Endla järv. Kaitseala idaosa rabad kuuluvad vanimate hulka Eestis. Suurimad on Linnusaare raba (1200 ha), Toodiksaare raba (1100 ha) ning piklik, jõgede vahele surutud Kanamatsi raba (690 ha). Kaasikjärve ja Männikjärve raba on nime saanud järvede järgi nende servas. Väljakiilduvast põhjaveest mõjutatud Rummallika raba ning Punaraba on väiksemad ning nooremad. Siin ei leidu maalilisi laugastikke. Siinsed rabad on kumerad nagu leivapätsid. Järsku rabarinnakut saab hästi vaadelda Kaasikjärve rabal vastu Endla järve ja Männikjärve raba lääneservas. Iseloomulik on pikkadeks peenardeks ühinenud mätaste ning älveste ja laugaste korrapärane paigutus ümber rabakeskme. Raba taimekooslused on mosaiiksed: mätastel ja peenardel kasvavad mõnemeetrised männid koos kitsalehiste puhmastaimedega kanarbiku, kukemarja ja hanevitsaga, mätaste vahele jäävad liudjad älved ja tumedaveelised laukad. Laukad ei ole põhjatud,
märgid sisse. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris. Tehti sageli odrajahust. Näärikakud olid ümmarguse kujuga. Peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. 30. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Mõrsjapaari tulevikku ennustati selle järgi, mida kõrgemale leivatainas kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba)
tükk tainast ja lasti see veega täidetud savipotti ajal, kui leivad ahju pandi. Kuni taigen oli vees lahustunud, olid ka leivad küpsed (Dines 1963). Kuid võib ka nii teha: Küpsenud kuuma leiba niisutatakse veega, et pehmendada koorikut kuvo. Padja peale panemine ei ole üldine. Tavaliselt võetakse leivad ahjust välja ja asetatakse ahju kõrval olevale pingile. (veshkidjemga latsesi 'laod pingile'). Küpsenud leivad on pruunikaskollast värvust (tuzha). Valmis leivapätsid kontrollkaalu juures. Mordva ANSV Dubjonki raj. Povodimovo k. J. Karm. (Fk 2332:1) Leiba tuntakse Mordvas ammu - sellele viitab tema koht rahvakommetes ja tavandilises toidus. Sellest räägib ka minevikust säilinud traditsioon, mille kohaselt leiba küpsetab perekonnas ämm nii kaua, kui ta suudab seda tööd teha. Noorik lastakse iseseisva leivaküpsetamise juurde (see nõuab suurt vilumust) alles pärast esimese lapse sündi (Dines 1963: 110).
porgandeid, soolakala, rannakülades ka värsket kala (Viires, Vunder, 1998). Kõik nimetatud erileivad olid omal ajal aganaleivaga võrreldes maiusroad, mida valmistati peamiselt pühadeks ja tähtpäevadeks. Kuni 19. sajandi kolmanda veerandini küpsetati suurtes peredes leiba tihti kaks korda nädalas, ühe leivateoga koguni 815 leiba. Nii hoiti perenaise tööaega kokku ja kõva leiba söödi ka vähem. Leivapätsid tehti ümmargused ja suured ning need kaalusid tol ajal enamasti 612 kg. Sajandi lõpu poole küpsetati taluperes tavaliselt üks kord nädalas, valdavalt laupäeval 610 leiba korraga. Pätsid olid väiksemad ja ovaalse kujuga ning kaalusid 36 kg. Suvel, kiirel tööajal oli veel 19. sajandi lõpus igal pool kahe nädala jagu leiba ees. Ahju köeti vaid kord üle nädala leivategemiseks. Sügisese rehepeksu
omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru. Kui olid näljaaastad ja rukkijahu nappis, lisati teiste viljade jahu, tavaliselt aga kuivatatud ja peeneks tambitud aganaid
pidutsemine võis täiel rinnal alata ja rahvas trügis alguses niisuguses koguses siise, et oleks võinud ribiluud rahvamassis murda kuid siis otsustasid ürituse eest vedajad kelle oli antud ajal raha küllalt, et liigutavad peo teise külla. Nüüd tekkis Ekkel probleem, ehk tal puudusid õiged asupaigad kus hoida toitu, tema pood ei olnud loodud meelespidamisega, et tuleb teha ka ladu. Seega pidi Ekke hoidma sobimatutes tingimustes toitu enda isiklikus elamis ruumis poe taga. Muidugi lihad, leivapätsid ja muu söödav hakkas vaikselt kõdunema ja hallitama ning Ekke mõtiskleb, et rahvale ei meeldi vaatada huvitavat tõugude arengut ning kui on näha kasvõi ühte valget ussikest ta poes on kohe konstaapel platsis, kui aga toimub mingi tõsine kuritegu nagunäiteks suurem tappelu ja purjus kaklused ei ole teda muidugi hetkel jaoskonnas ja tema pole midagi kuulnud ega näinud. Igatahes kaupmehena üritab ta päästa mis päästa annab, palkab kaks poissi külast viksima vorste mis
150 aastat tagasi Suurenenud viljasaagid võimaldasid puhta aganateta leivataigna valmistamist. Taigent hakati valmistama tuulatud viljast jahvatatud jahust. Suurtes peredes küpsetati leiba pikaks ajaks ette. Pätsid olid ümmargused ja suured, kaalusid 6 12 kg. Sügisel rehepeksu ajal, kui iga päev tuli tugevasti ahju kütta, püüti ka toidutagavarade küpsetamised ära teha. Mõnes peres küpsetati siis leiba jõuludeni ette. 100 aastat tagasi Leivapätsid muutusid väiksemaks (3 6 kg). Leivategemisel võeti senise leivaküna asemel tarvitusele leivaastja. 75 aastat tagasi Hakati küpsetama rukkipüülist peenleiba. Tänapäeval Eestis toodetakse üle 150 nimetuse leiba, kokku enam kui 40 000 tonni aastas. 5 LEIVALUGU Harri Jõgisalu
komponente, Otsast kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas kana kehaosi, Nui ees, väät taga, hiirekeller keskel aga kassi omi; 2) asju või tegevusi, mis kuuluvad mitmesugustesse funktsionaalsetesse komplektidesse: Puust puginad, luust luginad, nahksed nigi-naginad loetleb härjarakendi osi (ike, härja sarved, jutad); Isa pikk ja peenikene, ema lai ja latergune, lapsed kõik ühesugused ümmargused kujutab leivategu (ahjuroop, leivalabidas, leivapätsid); Hilbat-hilbat teenistusse, teenistusest tedremetsa, tedremetsast majorisse, majorist matsi kiriku, matsi kirikust kellatorni, kellatornist luugnasse, luugnast nakkajalga, nakkajalast kaabumetsa, kaabumetsast välja vurr-tum kirjeldab söömist ja toidu edasist kulgemist läbi inimese seedetrakti; 3) vahel kätkeb mõistatus isegi mitmesuguseid ulatuslikumaid maastikupilte, sündmustikke või
Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit. Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada. 5.13. Toominga (Prunus padus) marjade kasutamine meditsiinis.
Eesti suurim tamm on Tamme-Lauri tamm Võrumaal, tema ümbermõõt on üle kaheksa meetri, Euroopa jämedaima ümbermõõt on aga ligi neliteist meetrit. Kuid kui tamme nime mainida lastele, siis meenuvad tihti kõigepealt tammetõrud. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada.
annaabi.ee 
