Robinson Crusoe "Kuidas teha üksikul saarel leiba? (0)

Kuidas teha üksikul saarel leiba?
Robinson Crusoe oli julge, enesekindel ning väga seiklushimuline noormeesmees. Tema suurimaks sooviks lapsepõlves oli minna merele ja otsida seiklusi, kuid vanemad ei olnud sellega päri. Vanemad arvasid, et ta ei tuleks ihuüksi maailmas toime ning sedaviisi ei jõuaks ta elus kaugele. Lõpuks õnnestus tal siiski merele saada oma sõbra isa kaudu, kes oli juba ammu meremees . Juba esimene öö merel ajas RC-le hirmu nahka, kuid tema suur soov merel olla ei lasknud tal oma võimalust käest anda. Nad võtsid suuna Aafrika poole. Sinna sõites ootas neid ees veel suurem torm , kui eelnevalt olid olnud. Torm on ränk, ning kõik peale RC surid. Vesi oli kandnud RC ühele üksikule saarele, kus pidi ta ise hakkama saama olemasolevate asjadega. Ta ei suutnud seda uskuda , et ta on jõudnud üksikule saarele, kuid ajapikku harjus ta sellega ära ning õppis isegi ehitama tarbeesemeid, kodustama loomi, küttima ja valmistama tööriistu. Seal olles tekkis talle iga päev mõni idee, kuidas toime tulla sealse eluga. Ühel päeval tekkis tal mõte hakata leiba küpsetama.
RC polnud aimugi kuidas see töö tal välja kujuneb, kuid ühes oli ta kindel, et kunagi peab tal see esimene odrapäts valmis saama. Tal polnud aimugi sellest, kuidas teri peeneks jahvatada,et neist jahu saada; või kuidas seda jahu sõeluda ja puhastada ; või kui jahu on käes kuidas siis sellest tainast teha; või kui tainas on tehtud,kuidas siis sellest leiba küpsetada.
See mõtlemine sellest tekitas temas juba kahtlust, kas ta tuleb sellega toime, kuid ta ei muutnud sellegipoolest meelt ja hakkas alustuseks on vilja kasvatama. Tal ei olnud seemet rohkem kui külmitu jagu ning sellepärast pidi ta eriti kokkuhoidlik olema. Peale selle käisid seda suure tööga rajatud põlluvilja söömas näiteks kitsed või muud sealsed loomad, kelle nimesid ta päris täpselt ei teadnud. Nende eemale peletamiseks oli vaja põllule rajada ümber tara , mis võttis ka omakorda palju jõudu ja aega, kuid see oli seda väärt, sest loomad ei saanud sinna enam sisse.
Kõigepealt ei olnud tal atra , millega maas künda, ega kühvlit või labidat, millega seda kaevata; sellele probleemile sai ta lahenduse, tehes endale ise puust labida, mis andis küll ta tööle üsna puise ilme. Kui seeme oli maas, polnud tal äket ning ta oli sunnitud põllu suure ja raske oksaga üle käima. Kui vili kasvama hakkas ja küpseks sai, tuli see koristada , kuivatada ja koju tassida, ära peksta, terad sõkaldsest puhastada ja hoiule panna; ja siis läks vaja käsikivi terade jahvatamiseks ja sõela jahu sõelumiseks, pärmi ja soola taigna jaoks, ja ahju, kus leib küpsema panna.
Teda vaevas juba ammu küsimus, kuidas mingil viisil savist anumaid valmistada, sest neid läks tal hädasti vaja. Arvestades kuumust, mis tal igapäev oli, siis selle käes neid kuivatades oleks nad küllalt tugevad ja vastupidavad, oli tal nüüd vaja leida savi. Pika otsimise peale leidiski RC savi, mille ta liivaga segas ning seda siis plätsima hakkas. Ta suutis valmistada kaks suurt savinõud. Kord tegi ta lihaküpsetamiseks parajalt suure lõkke ning hiljem seda kustutades leidis ta tuhast ühe oma savianuma killu, mis oli põlenud kivikõvaks. Seda nähes, mõtles ta endamisi, et kui killud tules nii kõvaks põlevad, siis annab neid anumaid ka tervenisti põletada, tänu millele sai ta nüüd veelgi tugevamad nõud. Oli ütlematagi selge, et pärast seda kogemust ei polnud tal endam savinõudest puudust.
Igale murele järgnes jälle mingi uus mure, milleks oli kivist uhmri valmsitamine, milles terad peeneks tampida. Ta oli kiviraiumises täielik võhik, pealegi puudusid tal selleks tööriistad. Ta kulutas hulk päevi sobiva kivi otsimiseks. See pidi olema küllalt suur, et seda oleks võimalik õõnsaks tahuda ja uhmrina kasutada. Ta ei leidnud taolist kivi ning lõpuks loobus. Ta läks kergema vastupanu teed ja otsustas hoopis puust pakku kasutada, mille ta peagi ka leidis. Ta tahus puupaku ümaraks ning põletas ning uuristas seda tulle ja kirve avil tegi keskelt nõgusaks. Pärast seda tegi ta puust suure ja raske uhmrinuia.
Veel tekitas Robinson Crusoele see peavalu, kuidas teha sõel millega jahust kliid ja sõklad kõrvaldada, sest ilma ilma sõelumata polnud hea leiba loota. Ainuke mõte, mis tal pähe tuli oli teha see õhukesest riidest. Niisiis jäi see tal mitmeks kuuks tegemata, sest sellest riidest oli järel paljad kaltsud. Järsku meenus talle talle laevalt päästetud meremeeste riiete hulgas mõned peenest kalingurist kaelarätid ja nende tükkidest valmisiski kolm väikest sõela, mis sobisid ideaalselt selleks otstarbeks. Nendega ajas ta läbi veel mitu aastat.
Nüüd, kui jahu oli valmis, oli vaja mõeld kuidas jahust tainast teha ja seejärel leiba küpsetada. Kõigepealt puudus pärm, ning kuna tal polnud seda võimalik ka millegagi asendada . Ta ei vaevanud ennast selle mõttega kaua, kuna suurem mure oli veel ees – ahju valmistamine. Pika mõtlemise ja nuputamise peale mõtles RC siiski midagi välja : ta valmistas mõned laiad ja madalad savinõud, põletas need tules kõvaks ja pani siis kõrvale; ja kui ta tahtis leiba küpsetada, tegi ta koldesse suure tule. Kui halud olid söeks põlenud, lükkas ta need üle kogu kolde laiali ja laskis neil seal seni olla, kuni kolde põrand läks kuumaks, siis ta pühkis söed kõrvale, pani leivapätsid põrandale ja kattis savinõuga, söed aga tõmbas uuesti tagasi, et kuumust lisada ja seda ühtlasena hoida. Nii küpsesidki tema odrapätsid tema maailma kõige paremas ahjus.
Peale tema odrapätside valmistas ta veel kakukesi ja pudingeid, ainult pirukaid ta ei teinud, sest peale linnu-ja kitseliha polnud tal neile midagi täidiseks panna. Vaatamata kõigele, oli ta väga hea ning nutikas pagar . Need tööd võtsid temast suurema osa saarel viibimise kolmandast aastast, arvestades seda, et nende tööde kõrvalt oli tal vaja ka koristada ja teha ka igasuguseid majapidamis töid.
RC oli väga nutikas ja julge noormees . Igaüks ei tuleks sealse elu ning töödega toime. Uskumatu oli alguses mõelda, et kuidas ta tuli sellise tööga toime nagu leiva küpsetamine, arvestades seda, kuhu ta oli sattunud ja millistes tingimustes. Reaalselt ma austan selliseid inimesi, ja eelkõige kadestan nende nutikust ning osavust. Teos ”Robinson Crusoe” pani väga mõtlema ja nägema elu ka teisest küljest.