puisniitutel, võsastikes, niiskes samblas või keset rohtu. Sageli leidub neid suurte kogumikena ja need võivad moodustada seeneringe. Kasvab sümbioosis puudega, moodustades nende juurtega mükoriisa. Võib moodustada mükoriisa paljude puuliikidega näiteks kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Neid leidub juuni lõpust sügiseste suuremate öökülmadeni, kuid soojal, lumevabal talvel võib neid samuti metsa all kohata. Viljakehad on üleni rebukollased, lehterjad, kübaraserv on sisserullunud ja korrapäratult laineline. Kübara alaküljel on eoslehekesi meenutavad harunenud voldid, mis laskuvad pikalt jalale. Pealt sileda ja mati kübara läbimõõt on 2-12 cm. Jalg on kübarast pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1-3 cm paks ja 4-7cm pikk. Eosed on erekollased ja ellipsikujulised. Harilikule kukeseenele on väga sarnased kahvatu kukeseen ja kuld-kukeseenik, millest esimene erineb heledama valkjaskreemi värvi poolest ja
Õiekate on kolmetine, viljaks on kupar mis sisaldavad õli ja annavad või mari, seemned pole mustad hea taime osadele lõhna. eristamistunnus asparilaadsetest. Need ongi peamised tunnused, mille abil ruudilisi välise vaatlusega tuvastatakse. OLULISED VÄLISTUNNUSED LIILIALISED RUUDILISED Lehterjad, kellukjad või Õied on ilma kandelehtedeta, turbanikujulised, harilikult üksikud või ebasarikas, harvem kobaras, ja peamiselt tolmeldavad suured valged, kollased, neid putukad. oranzid, roosad või Õied on tavaliselt punased õied asetsevad tsentraalsümmeetrilised, harva ka
Roomav hõlmised. lillad või roosad, rohttaim paiknevad lehekaenaldes. Õiekroon kahehuuleline.. Mimulus Lehed vastakuti Maski meenutavad Õmblustest Rohttaim, õited, lehterjad, avanev kupar poolpõõsas. umbes 4 cm pikad. Verbascum Suured juurmised Õied pikas õisikus, Paljuseemneline Rohttaim, lehed, mis enamasti enamasti kollakat kupar. poolpõõsas. moodustavad roseti. värvi, harvem Lehed on sageli purpursed, punakad viltjaskarvased. või valged. Õisikud
3.1. Lehed Lehed on terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Lehed on ilma abilehtedeta. 3.2. Õied Õisikut väljastpoolt (noores eas) ja alt (hiljem) katvad õisikukandlehed moodustavad suuremal või vähemal määral kompaktse üldkatise. Nii kujunebki õisiku korvitaoline üldilme, mis on andnud sellele õisikutüübile nime. Korvõielised kuuluvad liitkroonlehiste rühma. Õied on väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised, asetsevad tihedasti koos kausi- või kerakujulises korvikus ehk korvõisikus, mille alust ümbritseb rohtseist või kilejaist kõrglehtedest üldkatis. Õiekroonid on kokku kasvanud 5 kroonlehest. Krooni ehituse järgi eristatakse õite järgmisi põhitüüpe: Putkõit peetakse tavaliselt lähtetüübiks. Kroonlehed kasvavad alusel kokku putkeks, ülemises osas putk laieneb kellukjalt ja lõpeb viie tipmega. Õis on aktinomorfne mõlemasuguline,
9. Huvitavaid fakte hennast 10. Henna plussid ja miinused °Hennataime välimus, kasvunõuded ja taimes olevad ained Henna on taim mida on kasutatud juba iidsetest aegadest saadik, et toonida nahka, villa, küüsi, juukseid ja et teha kehamaalinguid. Nimetus ,henna ´ pärineb araabia keelest. Henna on väike põõsas või puu, keskmiselt 2,6m pikk, lehed on süstjad, terved ja vastastikkused. Õied on lehterjad. Viljad on väikesed pruunid 48mm'se läbimõõduga kapslikesed. Ühes viljas on 3249 seemet. Hennataim kasvab troopilistes piirkondades (Aafrika, Lõuna Aasia ja Põhja Okeaania). Taim nõuab kuumust ja kuivust, mida kuumemas keskkonnas taim kasvab, seda intensiivsema värvi taimest ka saab. 11°C juures taim närbub ja 5°C juures sureb. Hennas on aine nimega hennatanniinhape, mis värvib kokkupuutel punakaspruuni tooniga. ° Hennataime ajalugu
SUGUKOND: korvõielised (Asteraceae) suur sugukond! 1.kuuluvad kaheiduleheliste taimede klassi, astrilaadsete seltsi 2.Maailmas u 14-25 000 liiki, Eestis u 300-400. Liikide arvu ebakindlus on seotud apomiksise suure osakaaluga mitmes korvõieliste perekonnas 3.Enamik korvõielisi on rohttaimed. Esineb ka põõsaid, puid ja ronitaimi. Lehed on terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Õied on väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised (paljudel reduktsiooni ehk kromosoomide arvu vähenemise tõttu ühesugulised), asetsevad tihedasti koos kausi- või kerakujulises korvikus ehk korvõisikus, mille alust ümbritseb rohtseist või kilejaist kõrglehtedest üldkatis. Õiekroonid on kokku kasvanud 5 kroonlehest (liitlehine), kujult on kroone mitmesuguseid. Korvõieliste vili on seemnis, sel võib olla karvadest lennuvahend pappus. 4
Lehed- Paaritusulgjad, vastakud, liitlehed Õied- väiksed, viietised, võib olla ka kolmetised ja neljatised, ebasarikas või pööristes Viljad- marjataolised, 3-5 seemnega kuuvili VEIGELA Weigela Mullastik- viljakat Niiskus- Valgus- päikesepaistelisel Haljastusväärtus- Kaunis veigela sobib vaid eesti saartele kuna külmahell. Muidu Euroopas väga laialdaselt levinud haljastustaim Puu võra- Lehed- vastakud, vahel ka kolmeti männaseliselt, liitlehed, peensaagja servaga Õied- viietised, lehterjad või kellukjad, valged, roosad, kollased või purpurjad Viljad- kahe poolmega kupar KONTPUU Cornus Mullastik- viljakat Niiskus- eelistavad niiskemaid kasvukohti Valgus- varjutaluvad Haljastusväärtus- hekitaimenam suure haljastiku väärtusega perekond Puu võra- Lehed- heitlehised, vastakud, harva vahelduvad, teravaservalised liitlehed Õied- väikesed, khesugulised, neljatised, valged, Viljad- lihakas luuvili, must, valge või sinakas LODJAPUU Viburnum
Kahjuriteks ja haigusteks on villtäid , kilptäid ja kedriklestad . Kokkuvolditud pungad avanevad suurteks rippuvateks 25cm pikkusteks trompetjateks õiteks . Lõhn on tugev , eriti õhtuti . [1][5] Ogaõun ( Datura ) Kesk - ja Lõuna Ameerikast pärit olevate mõningate ogaõunte liigid võivad kasvada puu kõrgusteks . Rohtsed liigid on pärit Euroopas ja Aasia troopilisest vööndist . Kõigile neile on iseloomulikud omapärased lehterjad õied , millest arenevad ogalised viljad . Ogaõun kasvab raskusteta toataimemullas , kuhu on segatud savi ja sõnnikut . Ta vajab kasvuperioodil rikkalikku kastmist ja korrapärast väetamist . Talvel võivad vanemad taimed olla jahedas , kuid külmakraaditeta kohas . Noored taimed , mida on kerge pistikutes kasvatada , vajavad talvel siiski 10-15 soojakraadist temperatuuri . Taim on väga mürgine . [2] Dendroobium (Dendrobium )
htm . Aed-päevaliilia (Hemerocallis x hybrida) Taim on pärit Kesk- Euroopast, lopsakas puhmik, muguljate juurtega, väga dekoratiivne, väga tugeva juurekavaga Kasvukoht päikeseline, varju taluvad kollakate ja ruugete õitega sordid Pinnas- savikapoolne, parasniiske, keskmise viljakusega. Kuivmal pinnasel kasta kord nädalas labida sügavuselt märjaks, Õied suured, lehterjad, olenevalt sordist täidis- ja ühekordsed lai värvivalik. Õisikul palju õisi, õitseb juuli-august, kuid iga õis õitseb vaid ühe päeva. Õis söödav, võib õiesalatisse lisada, boolidesse, tarretisse. Lehed rohelised, pikad, kitsad Istutada madal hekk jalgtee äärde, madalate ilupõõsaste ja sõstrapõõsaste vahele Paljundamine juurepuhma tükeldamise teel Sorte 'Always Afternoon', 'Blueberry Candy', 'Chicago Blackout', 'El Desperado'
Kasvukuju noored võrsed algul tihedalt liduskarvased, hiljem punakaspruunid, paljad Võrsed punga kattesoomused kohevad, eemalehoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed Pungad vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt Lehed hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes Õied vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Viljad Valmib septembris, oktoobris õitseb juunis Õitsemisaeg Kasvukoht: poolvarju taluv valgus vähenõudlik niiskus mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi muld hekina
pruunid, paljad. Punga kattesoomused kohevad, eemalehoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed. LEHED Vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased. ÕIED, VILJAD Õitseb juunis. Õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes. Vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Valmib septembris, oktoobris. KASVU- Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Poolvarjutaluv. TINGIMUSED Paljuneb hästi vegetatiivselt. KASUTAMINE Kasutatakse haljastuses, kuna talub hästi kärpimist ja suudab kasvada ka saastunud õhus.
Liaani pikad varred saavad vett edasi kanda üksnes hea niiskusreziimi korral. Epifüüdid, taimed, mis kasvavad teiste taimede tüvedel, okstel ja isegi lehtedel (epifüllid), on algusest peale soodsamates valgustingimustes, kuid vee kättesaamine on neil raske. Enamik epifüüte kasutab ainult vihmavett, seega oleneb nende kasv vihmade sagedusest, mitte aga vihmade kestusest või sademete koguhulgast. Vihmavee varumiseks on epifüütidel lehe, varre- või juuremugulad, laiad lehterjad lehetuped (bromeelialistel) või siis loob taim endale orblehtedesit mullamahuti (Platycerium). Tihedas metsas on epifüütide poolt ülalhoitava mulla mass mitu tonni hektari kohta. Seda kasutavad teised organismid, eriti sipelgad, kes tassivad üles seemneid ja loovad puudel "sipelgaaedu". Epifüüte levitavad eeskätt linnud (kui viljad on lihakad). Osal epifüütidel on tolmpeened seemned (orhideed) või eosed (sõnajalad).
värvi ja renjad. Olenevalt sordist ja liigist võivad olla lehed kas siledad või soonilised. Õis on korrapärane, sümmeetrilise alumise sigimikuga ja valge või eredavärvilise kroonja õiekattega, millel on 6 kattelehte. CROCUS – PEREKOND KROOKUS • mugulsibultaimede perekond võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Neid on kokku u 80 liiki. Lillede värvivalik on lai. Taime kõrgus on 10…15 cm, lehed kitsad ja juurmised, crocus suured lehterjad õied sativus asetsevad harilikult safrankrook mitmekaupa, avanevad us päikesepaistel, vili on kupar. Krookuse õisikud on arenguloo vältel taandarenenud – tihti on neil säilinud vaid üks õis. Lehterja suure õie kroonlehed asetsevad kahe ringina. Neeluosas kokku kasvades moodustavad õielehtede alused pika toruja putke, mida rahvas peab ekslikult taime varreks. ALLIUM – PEREKOND LAUK
m (võib ja põõsad, esineda ka esineda ka harva ka üksikuid puid ja väikesed puitunud taimi) põõsaid) puud Õie Sügomorfse Liitlehelise Väiksed Kobarõisikud, Ühtedel on õite ehitus d ja huuljad d, väikesed, lehterjad õiekate neljatine, ehituses õied. korrapärase või keeljad, õiekattelehed hulgaviljalistele d, kobaras õiekroonid korrapäraselt. omaseid ning viietise kokku primitiivseid õiega, mis kasvanud 5 tunnuseid: lihtne võivad olla kroonlehest
valgusküllasematel kasvukohtadel, hõredate puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti looaladel Põhja-, Lääne- ja Loode-Eestis.. Võrsed: punakaspruunid, pruunikarvased, säsi valge, võrsete koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid, pungad peaaegu risti võrsega, neid on rohkesti. Lehed: ovaalsed, tömbitipulised, paksud, nahkjad, 3...8 x 1...4 cm, hallikasrohelised, alt pehmekarvased. Õied: kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised, kollakasvalged, väljast karvased, V-VI. Viljad: kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised, kaetud härmatisega, sisaldades umbes 30 seemet, meenutavad maitselt sinikamarju, söödavad. VI-VII. Sinisest k. saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga
liaan ka kindlapeale hävib. · Epifüüdid on taimed, mis kasvavad teiste taimede tüvel, okstel ja isegi lehtedel. Nad on heades valgustingimustes, aga probleeme on veevarustusega. Nad kasutavad peamiselt vihmavett ning sõltuvad suuresti vihmade sagedusest (mitte sademete hulgast). Kuna vihmavett peab igaks juhuks koguma, siis on epifüütidel kujunenud lehe-, varre- või juuremugulad, laiad lehterjad lehetuped või siis loovad nad enda jaoks orblehtedest mullamahuti. Neid mullamahuteid kasutavad ka sipelgad kandes sinna seemneid ja luues nö ,,sipelgaaedu". o Liaanepifüüdid on liaanide ja epifüütide vahepealne organism, mis alustab elu liaanina, ronib siis parajale kõrgusele ning hiljem ühendus põhitüvega katkeb ning ta jätkab elu epifüüdina, mis on maapinnaga ühenduses õhujuurte kaudu.
puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti looaladel Põhja-, Lääne- ja Loode-Eestis. Tsoon II. Kultuuris pikka aega tagasi. Tunnused: Võrsed: punakaspruunid, pruunikarvased, säsi valge, võrsete koor kestendav, vanemad võrsed tume- kuni mustjaspruunid, pungad peaaegu risti võrsega, neid on rohkesti. Lehed: ovaalsed, tömbitipulised, paksud, nahkjad, 3...8 x 1...4 cm, hallikasrohelised, alt pehmekarvased. Õied: kahekaupa lehtede kaenlas, lehterjad, kuni 1,5 cm pikad, lühiraolised, kollakasvalged, väljast karvased, V-VI. Viljad: kerajad kuni piklikud, püstised, valmides tumesinised, kaetud härmatisega, sisaldades umbes 30 seemet, meenutavad maitselt sinikamarju, söödavad. VI-VII. Sinisest k. saab istutada hekke või kasutada teda üksik- ja grupiistutustel. Talub varju ja tagasilõikust, eelistab lubjarikast parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Kuna on väga
Vanad oksad 92 hallikaspruunid, noored võrsed algul tihedalt liduskarvased, hiljem punakaspruunid, paljad. Punga kattesoomused kohevad, eemalehoiduvad ja nende vahelt paistavad hallid viltjad lehed. Lehed: vahelduvad terveservalised lihtlehed. 3-5 cm pikad, munajad, terava tipuga, pealt läikivad, tumerohelised, alt hõrekarvased. Kevadel naaskeljad karvased abilehed. Sügisel lehed punased. Õitseb juunis. Õied väikesed, lehterjad, roosad, paiknevad 2-12 kaupa rippuvates kännasjates õisikutes. Vili läikiv, sinakas või pruunikasmust kerajasovaalne, 2-3 luuseemnega, umbes 1 cm läbimõõduga jahukas õunvili. Valmib septembris, oktoobris. Kasvutingimused ja kasutamine Kasvutingimused: mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Poolvarjutaluv. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Levinud alusmetsaliik. Kasutatakse haljastuses, kuna talub hästi kärpimist ja suudab kasvada ka saastunud õhus
parasvöötmes ja lähistroopikas. Perekonda kuuluvad madalad kuni keskmise kõrgusega heitlehised või igihaljad põõsad. Eestis kasvab neist looduslikult 3 liiki (must tuhkpuu - C. niger, harilik tuhkpuu - C. scandinavicus, loodtuhkpuu - C. canescens). · Lehed lühirootsulised, terveservalised lihtlehed · Õied kas üksikult kuni 3-kaupa või koondunud kobarjatessse või ka kännasjatesse õisikutesse. Õied viietised, lehterjad, valged kuni roosakad. · Vili 2-5 luuseemnega punakas kuni mustjas õunvili · Taluvad kärpimist, eelistavad lubjarikast mulda, külmakindlad Cotoneaster lucidus - Paari meetri kõrguseks kasvav püstine tihe põõsas on pärit Kirde- Hiinast ja Baikali ümbrusest (Ida-Siber). Eestis üks sagedamini esinev hekitaim. · Lehed on elliptilis-munajad, terava tipuga, pealt läikivad, alt helerohelised, madalakarvalised. · Õied roosakad, 3-12 kaupa kännasjais õisikuis
voolavas vees, sage turbapinnasel; soodustab õõtsikute teket ja veekogude kinni- kasvamist. Ubaleht on mitmeaastane roomava risoomiga sootaim. Valget värvi risoomi kudedes on rohkelt õhuga täidetud ruume, mistõttu mudast väljarebitult ujub veepinnal. Lehed kasvavad välja risoomist ja on kolmetised, pikkade rootsudega, rohelised, paljad. Õied asuvad püstiste kobaratena varre tipul; õied on valged, veidi lehterjad. Kroonlehtedel on valged narmad, mis teevad õied väga kauniks ja kaharaks. Esineb erikaelsus; nektarit on vähe. Ubaleht õitseb maist juulini. Viljaks on paljuseemneline kupar, puist- ja vesilevi. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt. Kasutamine: lehed on väga mõrud, sisaldavad glükosiide. Rahvameditsiinis on lehti kasutatud tee tegemiseks seedehäirete korral, maksa ja sapiteede haiguste ja isupuuduse puhul
annaabi.ee 
