“FAUST” Gothe (0)

Goethe peateos, elutöö, mille loomine kestis umbes 60 aastat, on värsstragöödia “ FAUST ”
(I osa ilmus 1808 (G – 59a); II osa – 1832 , Goethe surma-aastal). Teos on vaimukas tihe, muutudes järk-järgult filosoofilisemaks vastavalt sellele, kuidas kasvas Goethe elutarkus .
1773.a sai Goethel valmis nn "Alg-Faust", mis oli tol ajal vaid armastuslugu . 1790.a ilmus trükis "Faust. Fragment". See hõlmas nii armastuslugu kui ka noorendamise osa. 1808.a ilmus "Faust I", millele oli autor lisanud ka pühenduse, teatristseeni jms. "Faust II" ilmus alles 1832.a ning oli eelnevatest palju filosoofilisem.
Kirjandusvooluks oli romantism . Materjal on pärit 16.sajandil Saksamaal ilmunud rahvaraamatust " Doktor Faust" ning Marlowe "Doktor Faustuse traagilisest loost ".
Sisu ülevaade:
Epiloog : Tegevus toimub Taevas, kus vestlevad põrguingel Mefistofeles ja taevane Jumal. Mefistofeles ei usu inimesesse, nimetades teda kirgede ja pahede orjaks. Issand väljendab usku inimesesse, humanismi . Lõpuks saadabki Issand Mefistofelese Faustile, kindlameelsele teadusmehele kiusatusi pakkuma. Selleks sõlmivad nad lepingu – kui Mefistofeles suudab Fausti pahede läbi õnnelikuks teha, pärib ta tema hinge.
I osa: Fausti teadlasekamber. Faust on lugupeetud ja hinnatud teadlane, keda paljud kadestavad ja üliõpilased imetlevad. Faust aga on õnnetu, sest on jõudnud äratundmisele, et inimesele pole palju teada antud. Elu on nii lühike, ja teadmisi, mida ei jõua omandada, nii palju, et see muudab väärtusetuks ka selle teadmiste hulga, mis tal olemas on. Midagi on nagu puudu – Faust on rahutu, ei leia elule mõtet. Sel hetkel saabubki Mefistofeles oma ettepanekuga ja Faust haarab sellest kinni – ehk on tõesti elus kogemata maised kiusatused need, mis tal seni õnnest puudu on jäänud?
Kiusatused, mida pakub Faustile Mefistofeles:

joodikud veinikeldris – põlastus; Faust võrdleb purjus inimesi sigadega;

nõia juures nooruse tagasisaamiseks – algul Faust loobub : see tundub mõistusevastane, pealegi pole ta valmis loobuma elu jooksul kogutud teadmistest nooruse vastu. Lõpuks kompromiss : Faust saab noore mehe välimuse, kuid säilitab oma teadmised ja elukogemuse;

armastus süütu neiu Margareta vastu – puhas tunne, millest saab Mef õhutusel kirg , mille rahuldamiseks hukkuvad Margareta ema ja vend; Margareta tapab lapse, patuöö vilja ning hukatakse. Faust põgeneb süümepiinades.
II osa: Jätkuvad kiusatuste pakkumised Mefistofelese poolt:

suur raha – ei huvita;

ilu prostituutide näol – ainult lihalik suhe välimuselt ilusa naisega on Faustile vastuvõetamatu, kuigi pakutav on Ilus Helena, maailma kauneim naine;

võim – ei suuda Fausti köita.
Lõpuks leiab Faust juhuse tahtel ise, mis teda õnnelikuks teeb – sattudes uputuse all kannatavat linna koos selle elanikega päästma, tajub Faust esmakordselt õnnetunnet. Nüüd ta mõistab – elu mõte seisneb töös (tegevuses) inimkonna hüveks, teiste heaks. Fausti hing läheb taevasse – ta leiab oma õnne, hetke, mille kohta tahaks öelda: “Oh kaunis hetk, sa viibi veel!” teiste heaks tegutsemises, mitte pahede nautimises.
“Fausti” põhiideed:
1. kurjus on vajalik, et inimene oskaks väärtustada headust – seos Goethe värvusõpetusega – värviline on vari, mis on elus sama vajalik kui valgus; Mefistofelese sõnad: “Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead; kes kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”
2. inimese elu mõte seisneb tegevuses teiste heaks; see teeb inimese õnnelikuks.
Faust on suhteliselt tugeva iseloomuga mees, kes ei lange eriti kergesti lõksu. Goethe kujutas teda uusaja teadmis- ja tunnetusjanulise isikuna. Teda häirib küsimus: miks ma saan kasutada selliseid vahendeid? Talle on ülitähtis just asja mõte, küsimus: miks?!
Faustile on vastandatud nn õpilane Wagner , kuna viimasele pole tähtis asjade sisu, vaid vahend, millega ta midagi saavutab.
Mefistofeles on kiuslik, otsekohene ja jäme, kuna ta kasutab kihlveo võiduks väga ebaeetilisi võtteid. Tema heaks iseloomujooneks võib pidada seevastu allaandmatust.
Issand on heatahtlik , ta suhtub Kuradisse väga sõbralikult ning inimlikult, andes Mefistofelesele võimaluse oma väidet tõestada.
"Fausti" stiil on poeetiline ja teos koosneb tervenisti dialoogist. Täpsustuseks antakse selgitusi sulgudes. Vihjatakse Moliere `i "Don Juanile" ning veidi ka "Dekameronile" - mõlemal leidub sarnasusi Goethe "Faustiga".
“Faust” seostub mingil määral eksistentsialismiga – otsib inimese elule mõtet. Bulgakov vaatas nooruses emaga koos 50 korda “Fausti” – hiljem sündis selle motiividest “Meister ja Margarita”.
“Faust” oli Goethe elutöö – see oli algaja kirjaniku esimesi katsetusi, kuid lõplikult valmis sai vahetult enne surma. Sellesse teosesse kirjutas Goethe kogu oma eksistentsi kajastuse, probleemid, kujunemise. Ta ei võinud enne surra, kui suurteos oli lõpetatud. Fausti probleemid muutuvad selgetest asjadest ülimalt abstraktseteni, nii, nagu need Goethe elu jooksul järjest tähtsustusid. Pärast “Fausti” lõplikku valmimist lahkus Goethe rahulolevalt Suurde Kõiksusesse – ta oli elanud “Fausti” põhimõtete kohaselt: kogu tema elu oli möödunud, luues püsiväärtusi, mida inimesed mõistavad ka praegu, tervelt 250 aastat hiljem.
2